"Traagikust naerva mõttetargani" - Helga Tõnson (0)

Helga Tõnson
Traagikust naerva mõttetargani

Arvustus

Lugesin läbi Helga Tõnsoni raamatu “Traagikust naerva mõttetargani”. Teos võtab sajale leheküljele kokku suure helilooja Giuseppe Verdi elu ja loomingu. Selge on see, et niivõrd traagilise ja pika elu ning mahuka loometöö kirjeldamiseks on seda vähe. Sellest hoolimata on autor sellega kenasti kokkuvõtlikult toime saanud.
Kuid miks me kirjutame, loeme ja räägime täna mehest, kes suri üle saja aasta tagasi? Mina, kui mitte just suur ooperi sõber võin lugeda suurtest reformidest, mis muutsid tolle aegse ooperi kirjutamiskorda sootuks. Kui varem kirjutas helilooja valmis põhimõtteliselt ainult visandi, mida siis iga primadonna soovi kohaselt muutma pidi, siis Verdi tegi kõigile tulevastele põlvedele teene ning näitas, et teose juures on olulised just helilooja ideed ja emotsioonid .
Mina pean teda lugemis- ja meenutamisväärseks aga hoopis muudel põhjustel. Minu jaoks oli ta Suurkuju tänu oma isiksusele. Tänu oma äraostmatusele ja kindlale meelele. Imetlusväärne on see, kuidas ta ei hoolinud ebaõnnestumistest, vaid püüdis ikka paremini ja paremini. Kui välja arvata see üks kord, mil publik teadmata autori hingeseisundit vilistas välja ooperi “Kuningas üheks tunniks”. Kuid seda korda ei saa nimetada ka ebaõnnestumiseks. See oli ehk loomulik asjade kulg kui inimesel, kes on kaotanud kolm kõige kallimat oma elus, palutakse kirjutada midagi koomilist.
Tegelikult on need kaks: kindel meel ja ooperi reformid tihedalt seotud. Ilma niisuguste isikuomadusteta poleks ta julgenud välja öelda, mis on valesti ning teha täpselt nii nagu tema õigeks peab. Verdi oli mees, kes püüdles alati täiuslikkuse poole.
Itaallaste jaoks on Verdi ehk oluline ka tänu oma teoste teemadele. Mis aeg-ajalt oma energia ja emotsioonidega suutsid süstida inimestesse võitlustahet ja jõudu, et nende maa ükskord ikkagi vabaks saaks.
Märkimist väärib ka Verdi lihtne heasoovlikus ühiskonna ja inimeste suhtes. Selle kohta annab tõestust näiteks Villanova haigla , mille ehitamise alla läks palju tema isiklikke ressursse.
Minu jaoks on hea raamat see, mis suudab tekitada mingeid emotsioone. See raamat oli just selline. Eriti just lõpuosa. Tekkis soov suursuguse maestroga isiklikult tutvuda. Saada osa mõnest tema arvukast kirjavahetusest. Nagu keegi härra Leon Escudier on kirjutanud, oli Verdi elukogenud, puhta südametunnistusega, leebe , sõnaosav ning sügavalt intelligentne härrasmees. Kuigi esialgu tundus, et tegemist on minu jaoks üsna keeruka ja spetsiifilise sõnavara kasutusega, sain lõpuks lugemisega järje peale. Tänu raamatu viimasele peatükile haaras mind tõeline vaimustus niisuguse inimese nagu Giuseppe Verdi suhtes. Kuna ma ei ole suur klassikalise muusika austaja siis just nimelt vaimustus inimese enda mitte loomingu suhtes. Kuigi loomingu kohta käivate kiidusõnade vähesuses võib olla süüdi ka tõsiasi, et ma ei ole ühtegi tema ooperit kunagi näinud.