Tõusen, lendlen, hõljun- vabavärsiline luuletus (0)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

1

doc

Avan ukse ja ...

Avan ukse ja... ... kostub krääksatus. Astun pikkade sammudega läbi kitsa koridori ruumi. Ruum on pime. Ma ei näe isegi oma jalgu ja käsi. Nüüd seal olles ei tea ma isegi, miks ma ukse avasin ja sisenesin, kui teadsin, et pööran end ja tahan välja astuda. Püüan tasakesi seina ääres kõndida, et leida mõnd lülitit mis tooks ruumi valgust. Koban kätega seina ja leian lüliti, vajutan seda, kuid midagi ei muutu. Mu silmad hakkavad vaikselt pimedusega harjuma. Katsun seina ja tunnen kuidas käsi riivab midagi. Liigutan veel kätt üles ja alla ning saan enda haardesse midagi, mida arvan olevat ukselink. Vajutan seda alla ja uks avanebki tasakesi minu poole. Piilun ruumi, kuid seal on jälle pimedus. Astun sisse ja sulgen enda järelt ukse. Ma kõnnin edasi, mitte enam mööda seina äärt, vaid otse. Hoian käsi kaitseks ees. Kuulen kuidas keegi justkui räägiks eemal. Üritan leida helide allikat ning muudan suunda ja hakkan vasakule

Kirjandus

2

doc

Antiikteater

hakkavad tänavatel ringi liikuma, eilsest peost ärkavad üles valutavate peadega pidutsejad. Nii umbes keskpäeva paiku tõuseb päike ka piisavalt kõrgele, et minu silma paista. Nimelt, minu voodiks pole mitte kallis mahagonist siidlinadega voodi vaid rentsel. Niisiis, mind äratavad kevadpäikese kiired, mis läbi rentsli võre mulle silma paistavad. Avan silmad, ninna tungib jälle see haiglane hais solgivedelikkudest, mis minu kõrval voolavad. Tõusen ja ringutan ennast natuke, hämaras valguses on näha minu räbaldunud kaltse ja mustunud keha, mis on vaevu kaetud. Olles juba vaikselt üles ärganud mõistan kui tühi mu kõht on ja kuidas kurk kuivab. See on mitme nädalase nälja ja vaesuse tagajärg. Süüa mul pole, pole ka enam ehteid mida müüa või isegi ei leidu mul puhast vett, mida juua või millega ennast pesta . Ringutanud ja ennast kogunud liigun ma välja oma armsast rentsli kodust ja

Kirjandus

2

doc

Etüüd

Etüüd Jooksen pimesi mööda Sõle tänavat Kopli liinide poole ning tunnen, kuidas jaks hakkab vaikselt otsa saama. Seisma jääda ei tohi, sest see tähendaks vaid üht – nad jõuaksid mulle järele. Jooksen sihitult edasi, silme ees virvendamas kunagise kodu pilt. Kardan, et olen eksinud, kuid äkitselt näen kauguses kolmekorruselise puust uberiku hajuvaid piirjooni. Maja on tundmatuseni muutunud ning imestan, et selle üldse ära tundsin. Uksest sisse minna aga ei saa, see on koos akendega kinni löödud. Teen majale tiiru peale ja leian ainsa katkilöödud klaasidega akna, kust sisse mahun pugeda. Peatumata jooksen kolmandale korrusele, just sinna, kus ma kunagi oma ema ning vennaga elasin. Korterisse pääsen ilma suurema vaevata ning ühtäkki leian end hämarast köögist. Ma mäletan, kuidas ema alati pahurdas, et korteris vaid üksainus aken on ning seegi asus köögis. Kuid tol ajal ei saanud me endale paremaid tingimusi l

Kirjandus

2

doc

Olemuslugu oma koerast

Kuninglikud uinakud ja kodujuust - üks päev minu elust Hommik Ärkan selle peale, kui peremees mind õue kutsub. Ma ei viitsi ennast liigutada, kuna see armsaks saanud diivan tundub täna kuidagi eriti pehme ja soe. Olen ise tavaliselt äratajarollis hommikuti olnud, aga õues on talv ja minu karvkate on nii õhuke, et kardan ära külmuda. Ma saan oma peremehe toonist aru, et tal on tööle minekuga kiire ja mina hoian teda kinni. Tõusen vaikselt ja sirutan oma pikad koivad välja ja teen ühe suure ringutuse ja lippan ukse juurde. Jälle see piinav kaelarihm, mille sinine värv mulle kohe üldse ei istu. Kui peremees vähemalt korrakski silma minu pealt laseb, siis meelega seda närides loodan, et see katki läheb ja mulle uus ostetakse. Oma esimesed käpad uksest välja tõstes tunnen ma külma, mis mind kramplikult kokku tõmbab ja värisema sunnib. Jään seisma ja tahaksin tuppa tagasi

Meedia

2

docx

Lõpuleviidu

Lõpuleviidu 25.01.2015 Pimedus mu ümber, see pilkane pimedus, ma olen siin varem olnud. Ma tean seda, ma tunnen seda, see sama lõhn, see sama rõske õhk miski siit on nii tuttav. See hirmutab mind nii, et mu keha on vappevärinais. Mälestused vilguvad silme ees, kui ma olin siinsamas mitte vähem kui viis aastat tagasi, siin lõhnas täpselt samamoodi, kõik see on kui õudusunenägu mida ma olen pidanud läbi elama korduvalt, iga öö. Kuid nüüd on see kõik taaskord liiga reaalne, see tunne nagu ma tundsin siis kui ta mind kaasa haaras. See ei lähe mul kunagi meelest ära, kuid minu sees on arusaamatus, kas see kõik on lihtsalt taaskord paha unenägu või on saanud see elajas mind taaskord kätte? Küsimused mu sees ei lõppe, mu pea hakkab valutama sellest mõtetetulvast mis esile on kerkinud. Tunne nagu pea tahaks plahvatada ja ühtäkki ma kuulen seda sama rasket hingamist, see hingamine või õige

Kirjandus

2

docx

Nipid poistele

8. Tundub pervertlik, aga ta kas vaatab või tahab katsuda su juukseid. 9. Kui te vestlete ja mees vaatab aeg-ajalt sinu huuli, siis on see kindel märk, et ta on teist huvitatud. 10. Kui mees on sinust huvitatud siis hakkab ta sind jälejendama, sätite juukseid, sätib tema samuti(alateadlikult). Need olid vihjed ja soovitused! Võtke suve mõnusalt ja suhelge palju! Head tulevast vaheaega!! Lisan siia ka ühe luuletuse Hommikune sära Kui tõusen hommikul, on akna taga väike sära, kui käin hommikust söömas, ei kao see ära. Välja vaadates, ei saa aru, seal pole päikest, see mis särab, peab siis olema midagi väikest! Kooli minnes, kui linnapoolt tõuseb valgus, mõtlen tihti, et kas see on ikka reaalsus. See, mida kuulen, tunnen, näen, ennem selles ei veendu, kui välja sirutan oma käe. Ikka olen ärkvel, ma ei saa midagi enam aru, koolis olles, veel, endas kannatust ma varun. Lõpuks tajun, miks nii valge on,

Kirjandus

14

doc

DESCARTES meditatsioonid

MEDITATSIOONID ESIMESEST FILOSOOFIAST , kus tõestatakse Jumala olemasolu ning erinevus inimese hinge ja keha vahel René Descartes Tõlkinud Andres Luure ESIMENE MEDITATSIOON Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema. et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumis

Filosoofia

7

docx

Läänerindel muutusteta

Läänerindel muutuseta. Rindeni on 9 km.14 päeva eesliinil magamata olla on jube,150mnest oli ja tagasi tulime 80mne mehega. Kannul seisavad meie sõbrad: Tjaden- kõhn lukksepp, Haie-turbalõikaja, Detering-talupoeg, Stanislaus-salga peamees. Kantorek oli meie klassijuhataja. Behm oli üks esimestest, kes langes, talle sattus mürsukild silmadesse ja jätsime ta. Peale esimest langejat saime aru, et kõik, mis meile on maailmast õpetatud on vale, meie maailmavaade muutus. Laatsaretis lamas Kemmerich, meie saatusekaaslane, kohe näha, et elu hakkab ta seest kaduma, tal oli ainult üks jalg alles. Kantorek oli kirjutanud Kropile, et oleme raudne noorsugu, aga see pole nii, 20nesed, aga oleme vanainimesed. Sestsaadik, kui sõjas oleme, on meile kõik ebaselge. Vaenematele inimestele on sõda ajutine vaheaeg, aga meid on see oma küüsi haaranud ja oleme tooreks muutunud. Müller tahab Kemmerichilt saapaid, kui ta sureb, peasi, et neid sanitar ei saa. Väljaõpe

Kirjandus

Kommentaarid (0)