Kaia Hänni 10A Hando Runnel „Omad“ Kaunimad Luuletuse analüüs laulud Sisu analüüs Stiili analüüs Ma tahan sind suudelda Luuletus räägib inimeste Epiteet- valge särgi, saunas tunnetest ja kuidas sellega kaunimad laulud kui ihud on puhtaks pest’ seoses sünnivad kaunimad Võrdlus- hõljun kui kase laulud ladvas, lõhnad kui viha leht ka sinul on undruk seljas, Seos seisned selles, et Isikustamine- ma hõljun kui mul valge särgi peal vest. luuletus räägib kuidas need kase ladvas kaunimad laulud siis tekivad Ma hõljun kui kase ladvas; Luuletuse meeleolu on Riim- on kasutatud esimeses sa lõhnad kui viha leht.
Ma tõusen, lendlen, hõljun ma tõusen, lendlen, hõljun, eemale majadest metsadest ja põldudest. ma näen, kuidas kõik mu all muutub aina väiksemaks. ma kuulen tuule vilinat enda kõrvus, külm näpistab mu nahka. äkitselt näen heledat valgust, see pimestab mu silmi. jõuan, ma jõuan lähemale kuid samas tundub nagu seisaksin paigal, ei suuda oma keha liigutada. järsku koik muutub uduseks, ma surun oma silmad kinni.
Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Udusse upuvad sihid kõik eel, haige on süda ja väsinud meel. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Ah, kui nii palju, ni palju ei sajaks, Oma saart aga mina ei leia, tuul selle udu kord laiali ajaks! oma unistust ilusat. Ilm aga sumestub hääletu. Ma sõuan merel -- ja hõljun Sügisepäev jõuab õhtule ju. ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- Kuhu küll lõpeb rändaja tee? oma saart aga otsin ma. Öö tuleb, pime ja pilkane. NOORUSE AEG Ah, kui nüüd taevatähtigi oleks, kui veel see öögi nii otsatu poleks? Aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud pisaraid pühkida.
Ma sõuan merel ja sõuan, Üht saart mina otsin sääl. kirjandusliku Seda kaua ju otsinud olen motiiviga, ideaali Laia lageda mere pääl. otsinguga, mis jääb Mõnd saart on määratus leidmata. Ometi meres, Mõnd sadamat vilusat. kuulutab luuletuse Oma saart aga mina ei leia, lõpp, et elu on Oma unistust ilusat. elamist väärt Ma sõuan merel – ja hõljun Ja lained hõljuvad ka, Kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved – Oma saart aga otsin ma. Luulenäide • Sügisemaru Marie Under Kuulete kuidas nüüd märatseb maru ja murrab, mühisedes metsadest läbi ja vilistes ladvus, kohutab tigedalt lindusid pesas, karustab kadaka käharaid, kolletanud põõsaid, kriimustab karjamaa konarlist, künkalist pinda, kitkub ja katkub veel viimaseid külmetanud lilli,
viha lõõtsuvas ajastikus Seda kaua ju otsinud olen teid, südamed häbelikud, laia lageda mere pääl. te heitluses lootusetus. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Näib kui liblikatiibade virveid Oma saart aga mina ei leia, kõuepilvede mustavast tõest oma unistust ilusat. teie värisev igatsus helkleb Ma sõuan merel -- ja hõljun kui tukkide suitsvate nõest. ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved Te tasased, jälgida julgust oma saart aga otsin ma. kel veel ulmade visandeid ma hingede üksindusängist tervitan teid. Sügise laul Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab lõpmata.
ei kõnele mul üle vee ja lainete. Siin laineke, seal laineke: kuuld üle vee ja lainete. Gustav Suits Ma sõuan merel Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin seal. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere peal. Mõnd saart on määratud meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel ja hõljun ja lained need hõljuvad ka. Kõrgel kiiguvad liiguvad pilved, - Oma saart aga otsin ma. Ernst Enno Ei tea Kord oli, kord, ei tea, Kõik ilmas korraks jääb Kõik ununeb nii pea Kord korra järgi läeb Kord korraks järgi mina, Kord korraks järgi sa, Musttuhat ümber kordab, Ei iial otsa saa. Näe, päikse paistel mängib Musttuhat sääse meelt -- Sääsk, õnn ja sääse mõtted --
üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. G.Suits Gustav Suitsu luule on peamiselt pärit just esimese maailmasõja ajast ja sellepärast on neid luuletusi suhteliselt raske lugeda, kuna nad on tõsise sisuga ja kurva alatooniga.
see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval : nüüd see ligineb : lõpp ja algus ! Viimaks ometi ! Oma Saar Gustav Suits Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. 15 VIII Ivar Ivask Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse, männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru, kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa), selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Nüüd on kallastest tõusnud meri. nüüd see ligineb: lõpp ja algus! Olge valmis! Viimaks ometi Oma saar Ma sõuan merel ja sõuan, Oma saart aga mina ei leia, üht saart mina otsin sääl. oma unistust ilusat. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Ma sõuan merel — ja hõljun ja lained hõljuvad ka, Mõnd saart on määratus meres, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved — mõnd sadamat vilusat. oma saart aga otsin ma. Friedebert Tuglas, 1886-1971. aasta: ● Pärit Tartumaalt Ahjast; ● Õppinud Tartu linnakoolis ja H. Treffneri gümnaasiumis; ● Kuulus Noor-Eesti rühmitusse; ● Kuni 1917
Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis ! Me seisame kahe riigi väraval : see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval : nüüd see ligineb : lõpp ja algus ! Viimaks ometi ! OMA SAAR Ma sõuan merel ja sõuan, üht saart mina otsin sääl. Seda kaua ju otsinud olen laia lageda mere pääl. Mõnd saart on määratus meres, mõnd sadamat vilusat. Oma saart aga mina ei leia, oma unistust ilusat. Ma sõuan merel -- ja hõljun ja lained hõljuvad ka, kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved -- oma saart aga otsin ma. NOORUSE AEG Aeg antud naerda, aeg antud nutta, aeg antud pisaraid pühkida. Aeg seatud elada, aeg seatud surra, aeg musta mulla all magada. Kuid mis on nooruse aeg ? Ei ole see paastuda, ei ole see paluda, ei vaimu närides närtsida : see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda -- ja armsa kaela ümber hakata. Pilet 4 1. Ülevaade antiiklüürikast
annaabi.ee 
