piirkondades 21. detsember. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks. Kuigi päev on nime saanud apostel Tooma järgi, võivad päevaga seotud kombed eesti rahvakalendris olla ristiusueelsed ja seotud pigem tihti toomapäeva lähedale jääva talvise pööripäevaga. TOOMAPÄEV (21. DETSEMBER) EESTI RAHVAKALENDER Koostanud Mall Hiiemäe Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp, siia kuuluvad kujutelmad kõige pimedamast ajast ja pöördest valguse suunas, liikvel olevatest kurjadest jõududest. Ühtlasi on see pühadetsükli alguse päev täis ettevalmistusi pikaks pühadeajaks.
uskunud ülestõusmise ega taevassemineku võimalikkusesse. Seepärast kutsuti teda ka Uskmatuks Toomaks. Teda peetakse puuseppade, ehitajate, arhitektide ja pimedate kaitsepühakuks, tema tunnuseks on oda. Skandinaavlastel oli see omaette püha - pööripäev ehk uusaasta. Jõulude alguseks muutus pööripäev seepärast, et toomapäevast hakati arvutama päikese- ja kuukalendri kaheteistkümne päeva pikkust vahet. Rahvasuu on seostanud toomapäeva ka toomisega, sest jõuluajaks tuli kõik võõrad asjad tagasi viia, laenud ja võlad ära maksta. Sel päeval astus ametisse uus linnavalitsus ehk Tallinna raad. Võib-olla kannab raekoja torni tuulelipp ja linnavalvur just seepärast Vana Tooma nime. Ühtlasi kuulutas vastvalitud raad välja jõulurahu, mis kestis kolmekuningapäevani. Rahu-ajal ei töötanud kohtud ega timukad. Keelatud olid kaklused ja taplused, inimeste vahel pidi valitsema rahu ja heasoovlikkus. 2. KOMBED
Toomapäev 21. detsember on rahvakalendris TOOMAPÄEV - apostel Tooma surmapäev. Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine. Paljud toomapäeva kombed olid seotud koristustöödega. Majapidamises tehti suurpuhastus ning praht, mis koristamise käigus tekkis, koguti kokku, nimetati Mustaks Toomaks ning maeti maha. Oli ka piirkondi, kus vanast luuast ja kaltsukotist tehti Toomas ning maeti maha. Toomapäeva uskumuste ja kombestiku omapära määrab päikesekalendri aastalõpp. Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või muude aasta jooksul üles jäänud
surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Töökeelud: Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine
paar püha. Jõuluaja lõpu kohta on mitmeid arvamusi. Viimased jõulud (teise nimega jõuluemapäev) võivad olla taliharja ajal (17.I), saartel arvatakse viimaseks jõulupühaks pudrupäeva (küünlapäeva, 2.II). Jõuludeks koristatakse ja ehitakse kogu majapidamine ning valmistatakse aasta kõige rikkalikumad piduroad. Pühade ajal ei tohi tööd teha, kõik toimetamine tuleb varakult ära toimetada. Suurem osa ettevalmistustest tehakse toomapäeval või varem (21.XII). Toomapäeva hommikul tõustakse varavalges, et tappa siga ja teha valmis jõulutoidud. Kus jõulutoitu ei tehta, seal pole järgmisel aastal midagi head oodata. Laual peab kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib (kutsutud ka jõuluorikaks) ja valged tanguvorstid. Oma koduõlut peab jätkuma jõuluaja lõpuni. Tihtipeale viiakse jõululeib uuel aastal viljasalve ning jagatakse karjalaskepäeval loomadele ja inimestele.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. KOMBED Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha 19. sajandi lõpul olid säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg Töökeelud ja rituaalsed söögid Lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine.
kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine. Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle. Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu. 4.Setude toidukultuur - toidud on seotud kirikupühadega (lihavõtted). Sõir, kruubipuder, kapsasupp. Ungari toidukultuu- maitseainerikkad, serveeritakse suurte portsudena. Prantsuse, slaavi, türgi, austria mõjutustega. Lihasööja rahvas. Guljass, pirukad, liha. Poola toidukultuur- hõrk maitsestamine
kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuulusid pähklid ja õlu. Kasutatud materjal : http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php
lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema. Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba- saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu. Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud. · Toomapäeva Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha
Teos ei jäänud mitte ainult Bornhöhe peateoseks, vaid ka üldse sajandi viimase veerandi ajaloolise proosa suurimaks saavutuseks. (5. http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/bornhohe.html ) Kümme aastat hiljem ilmus teos ,,Villu võitlused". Ainestiku ja põhiidee poolest on ,,Villu võitlused" tihedalt seotud ,,Tasujaga", kuid seekord oli tegemist sündmustega Viljandi lossis. Jutustuse aluseks sai J. Renneri ja b. Pussowi kroonikais leiduv teade 1343. a toomapäeva-sündmustest Viljandis. Pategelaseks on Villu. Villu on keerukama iseloomuga, oma võitlustes jääb ta tavaliselt kaotajaks, saab lüüa ning on jõuetus seisukorras. Kuid raamat ise räägib sellest, kuidas talupojad proovivad tungida Viljandi lossi viljakottides. Nende plaan aga nurjub ning nad tapetakse, enne kui nad viljakottidest välja jõuavad ronida. Talupoegade juhiks ongi Villu, kes ise sureb lõpuks lossi vangikeldris. ( 1. Eesti kirjanduse ajalugu, lk 475)
surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut. Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris. Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist. Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg. Töökeelud Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja pühadetoitude valmistamine
Eestlaste vanad jõulukombed Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju. Jõuludele eelnes 3–4 nädalane ooteaeg. Sel ajal lõpetati suuremad tööd, toodi kohale küttepuud ja loomadele heinad. Enne toomapäeva tapeti siga ja pandi õlu käima. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni Meil pandi jõulupuder, mille valmistamine on levinud ka teistes maades, soolikatesse, tehti jõuluvorstiks. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Vorstitegemine oli püha toiming, sel ajal ei tohtinud rääkida, muidu läksid vorstid enneaegu lõhki. Vorsti tegi tavaliselt talu vanim naine. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta
tuisust talve. Mitmel pool arvestati nigulapäevast talve algust. Öeldi: ,,Ära kiida talve enne nigulapäeva." · Luutsinapäev (13.12.)Öeldi, et see on ,, kõige lühem päev" või et öö on nii pikk, et kotkas magab liiga kaua ja kukub puuoksa pealt maha. · Toomapäev (21.12.) Algasid aasta kõige suuremad pühad jõulud. Talvine pööripäev langeb toomapäevale. Kui sel päeval on tuul põhjast, siis tuleb külm talv. Toomapäeva tuisk toob kaasa hea vilja-aasta. · Jõulud (24 - 26.12.) Vanarahvas pidas jõule pikalt (toomapäevast nuudipäevani) Tegu oli püha ajaga, mil kõiksugused jõud nii head kui kurjad ringi liikusid. Tööd ja tegemised olid seotud maagiaga. Tuppa toodud õled (põhud, heinad) sümboliseerisid loodust, nendega kokku puutumine andis jõudu. Alates 25.detsembrist hakkavad päevad jälle pikenema, seda päeva peeti päikese sünnipäevaks. Kasutatud kirjandus:
«Minu arust oli see mõne ehmatanud naise kiljatus.» «Tühi jutt. Missugune naine südaööl jalga siia julgeb tõsta?» «Mina kuulsin selgesti öökulli huikamist.» «Noh muidugi öökull ja muud midagi.» 216 «Ega see vist head ei tähenda.» «Öökulli hääl tähendab ikka õnnetust.» «Usud sina vanade naiste lori? Öökull on rumal elajas; tema ei või inimeste asjust midagi teada, veel vähem neid ette kuulutada.» «Andku taevas!» 12 Päeval enne toomapäeva tuli sepp Villu hästi suure viinaankruga Viljandi lossi. Teda lasti kui tuntud meest ja komtuuri sõpra igal ajal keelamata sisse. Sepal oli viisiks võetud, et ta iga kord, kui võõralt maalt tagasi oli tulnud, komtuurile mõne jahikoera või ankrutäie kõige paremat marjaviina tõi. Muidu oli ta ikka esimesel päeval peale kojutulekut komtuuri vaatama läinud. Seekord oli ta kingi kätteandmisega kaks nädalat viibinud, aga selle eest oli ka kink kallim kui iialgi enne
annaabi.ee 
