50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2015-11-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
13 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Laurak14
Õppematerjali autor
Tõnu Õnnepalu Elukäik Tõnu Õnnepalu on eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija. Ta sündis 13. septembril 1962. aastal Tallinnas. Tõnu Õnnepalu õppis 1980–1985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat ning lõpetas selle cum laude. Aastatel 1985–1987 töötas Õnnepalu Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana, pärast seda on ta olnud vabakutseline tõlkija, kirjanik ja ajakirjanik. 1989–1990 töötas ta ajakirjas Vikerkaar algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana. 2003. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Looming
Elulugu · Sündis 13. septemberil 1962 Tallinnas Nõmmel · Õppis 1980-1985 Tartu Ülikoolis bioloogia osakonnas botaanikat ja ökoloogiat · 1985-1987 töötas Hiiumaal Lauka kooli bioloogia ja keemia õpetajana · Hiljem töötas ta vabakutselise tõlkja, kirjaniku ja ajakirjanikuna · 1989-1990 töötas ta ajakirja Vikerkaar toimetajana · 1993. aastal kirjastuses Tuum ja Eesti Vabariigi välisministeeriumis Looming · Tõnu Õnnepalu on kirjutanud romaane, luulekogusid, esseesid ja tõlkinud mitmeid teoseid · Emil Tode ja Anton Nigov Romaanid · "Kevad ja suvi ja" · "Printsess" Luulekogud · "Jõeäärne maja" · "Sel maal" Essee · "Hea" Tunnustused · 1995 Balti Assamblee preemia romaani "Piiririik" eest · 1995 Kultuurkapitali preemia romaani "Hind" eest · 2002 Loominguline stipendium "Ela ja sära" · 2002 Kultuurkapitali artiklipreemia
TÕNU ÕNNEPALU Koostaja: Katre Kikkas TÕNU ÕNNEPALU ON... Luuletaj a Prosaist Esseist ELULUGU · Sündis 13. septembril 1962. aastal Tallinnas · Õppis Tallinna 29. koolis. Gümnaasiumihariduse sai Tallinna 3. Keskkoolis · Astus TRÜ bioloogiateaduskonda. Lõpetas selle 1985. aastal KARJÄÄR · Kirjandusse tuli luuletajana · 1985 1987 töötas Hiiumaal õpetajana · 1989 1990 toimetaja ajakirjas Vikerkaar · Alates 1991. aastast on Kirjanike Liidu liige · Eesti kirjanik ja tõlkija LOOMING Proosaloomingu probleemistik · Kodu, kodutus, kodust eemal olek. Eesti ja välisriik, kodu ja hotell. Mälestused lapsepõlvekodust. · Mälu, meenutamine ja ununemine. Probleemid seoses minevikuga. Põgenemine mälestuste eest, mineviku mõtetes taasläbielamin
Tõnu Õnnepalu Tõnu Õnnepalu, kirjanikunimega Emil Tode ja Anton Nigov sündis 13. septembril 1962 Tallinnas Nõmmel agronoomi ja raamatupidaja pojana. Ta on väga looduslembeline, ning meeldib tegeleda ka fotograafiaga. Ta elab Järva maakonnas. Õnnepalu tunneb huvi poliitika vastu. Nagu ta ise ühes Eesti Ekspressile antud intervjuus ütleb: ,,Poliitika on seotud inimeste, nende hoiakutega. Toimuvat on eemalt huvitav vaadata kui inimlikku komöödiat, püüda näha, mis seal taga on." Ta kirjutab raamatuid selleks, et ühiskonda ja inimesi mõjutada ning luua juurde vabadust. Kuid Riigikogusse ta kandideerida ei kavatse, kuna eelistab olla sõltumatu. Õnnepalu on ka öelnud, et ta eelistab Tallinnale Tartut, kuna esimene on destruktiivne, teine aga armsam, kuna tal on selge struktuur ja olemasolu põhjendus. Siit tulenebki põhjus, miks tema romaanide peategelased on seotud peamiselt Tartug
Kirjanike nimed, keda tuleb arvestusel tunda nägu pidi. Lisaks tuleb teada olulisi fakte nende elust ja loomingust. Tõnu Õnnepalu- sündis 1962 aastal tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat, töötas bioloogia ja keemia õpetajana,tõlkinud palju teoseid, alustas luuletajana, romaanid on ilusa keelega ja kujutavad inimest kriisiseisundis, töötas ajakirjas vikerkaar, „Piiririik“ 1993 Emil tode mineall, „Printsess“1997, „Hind“ 1995, „Raadio“ 2003, „Paradiis“ 2009, „Mandala“ 2012, esseekogumik „Ainus armastus“ Jürgen Rooste- sündis 1979 a tallinnas, eesti luuletaja, lõpetas Tallinna pedagoogikaülikooli, töötas ajalehes sirp, oli Eesti instituudi soome filiaali juhataja, töötas maalehes, alates 2014 aastast vabakutseline, saanud betti Alveri debüüdiauhinna, Friedeberg tuglase novelliauhinna ja teisi. „Sonetid“ 1999, „Veri valla“ 2000, „Ilusaks inimeseks“ 2005, „Elutants“ 2013 koos Doris Karevaga, „Suur sume, suur
Raamatukogu ) · "Pagari piparkook" (1999, Kupar) · "Liblikas" (1999 ja 2007 Tuum) · "Sirli, Siim ja saladused" (1999, Varrak ja 2002) · "Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega) (2000, Tänapäev) · "Rehepapp, ehk, November" (2000, Varrak; soome keeles Otava 2002 "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen; norra keeles "Trollskap i november", Pax forlag, Oslo 2004, tõlkija Turid Farbregd) · "Sibulad ja sokolaad" (näidendid; 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga) · "Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002) · "Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak) · "Romeo ja Julia" (2003; soome keeles Absurdia 2004 Romeo ja Julia, tõlkija Mika Keränen) · "Vargamäe vanad ja noored" (2003) · "Limpa ja mereröövlid" (2004) · "Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat") · "Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004) · "Wremja. Timur ja tema meeskond" (2004; koos Mart Juurega)
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule
tarbimisühiskond. Millenniumi mõjud kirjanduses - Läänelikus kultuuriteadvuses millenniumi vahetusega (aga ka sajandivahetusega) kaasaskäiv lõpumeel sisaldab kristlikust piiblinarratiivist pärit pessimistlikke ennustusi ja hävingulugusid. Aastatuhande vahetus aktiveerib kaugesse minevikku ulatuvad visioonid aja ja maailma lõppemisest. Võimenduvad eksistentsiaalsed hirmud ja ühiskondliku ebastabiilsuse tunne. Lõpumeel: Tõnu Õnnepalu ,,Lõpetuse ingel" lõpumeele sõnastamise katsed dialoogis kunsti, religiooni ja loodusega, sõjamotiiv, pre-apokalüptiline kirjandus. See jätkub ka viimases raamatus ,,Valede kataloog. Inglise aed" (2017). Keskendub lõppemise ideele, mitte ainult iseenda jõu lõppemise ja nõrkuse motiivile, vaid ka üleüldisema lõpu ideele. Stefano Tani: 21. sajandi metafoorid: 3 suuremat juhtkujundit/metafoori, mille ümber
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid