............................................9 2 SISSEJUHATUS Tiiger on maailma suurim kaslane. On erinevaid alamliike. Nad erinevad üksteisest suurus, värvus ja karvkatte poolest. 3 1.TIIGER Tiiger on kõige suurem kaslane ta võib kaaluda ligi 300 kg ja olla üle 3 m pikk. Tiiger on dzungli kõige kardetuim kiskja. Üldiselt on tiiger aeglasem kui tema saakloomad, kuid ta kompenseerib selle kannatliku varitsemise ja välguna rabava rünnakuga. Tiiger on ainuke kaslane, kes näeb värve ning ei karda vett. Isaloomal on ulatuslik jahipiirkond, mida ta raevukalt kaitseb. Tiigril pole vaenlasi, peale inimese. Inimene on teda hävitanud ja seda ainult lõbu nimel. Tänapäeval kaitseb tiigrit seadus,
Haapsalu Wiedemanni Gumnaasium Amuuri Tiiger Referaat Rasmus-Richard Marjapuu, Haapsalu 2010 Sisukord: 1.Levila ja arvukus lk3 2.Suurus ja kirjeldus lk4 3.Jahipidamine ja söök lk5 4.Sigimine ja järglased lk6 5.Hävimisohu põhjused lk7-8 6.Kasutatud kirjandus lk9 Levila ja arvukus Elab põhiliselt kääbustamme-, kase- ja okaspuumetsades Venemaal Kaug-Idas. Mõned selle alamliigi esindajad asustavad ka Hiina kirde- ja Põhja-Korea põhjaosa.
5000 kuni 7000. Kaheksast alamliigist on säilinud viis, kolm on kadunud igaveseks. Tiigrid elavad väga erinevat tüüpi metsades, mangroovitihnikutest Bangladeshis kuni okaspuumetsadeni Venemaal Kaug-Idas. Pidev jälitamine inimese poolt ja elutingimuste halvenemine on põhjustanud tiigrite arvukuse pideva langemise ja levila ahenemise. Umbes pooled veel allesolevatest tiigritest elavad Indias. Tiiger on säilinud veel Bangladeshis, Bhutanis, Hiinas, Põhja-Koreas, Vietnamis, Venemaa Kaug- Idas, Kambodzas, Myanmaris (Birma), Nepalis, Malaisias, Tais. Tiigri rahulikuks eksisteerimiseks on vaja sobivaid varjevõimalusi, sõraliste rohkust ja veekogude lähedust . Üksikult elavate täiskasvanud tiigrite individuaalterritoorium võib küündida kuni 400 km². Väikeste poegadega emasloomal on see esialgu paarkümmend
Savannid levivad lähisekvatoriaalse kliimavöötme piirkonnas. Lähisekvatoriaalsed vöötmed asuvad ekvaatorist pöörijoone suunas, ulatudes 15. laiuskraadini. Enamik maailma savannidest asub Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kuid neid leidub ka Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Austraalias. Savannis elavad loomad Lõvi Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180240 cm, saba pikkus 6090 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või
10.a klass Kaslased Referaat Aine: Juhendaja: Tartu 2010 Üldiselt kaslastest Kaslased on loomade sugukond, mis kuulub kiskjaliste seltsi ja imetajate klassi. Esimesed kaslased tekkisid umbes 30 miljonit aastat tagasi. Enimtuntud kaslaste esindaja on kodukass, kes esmakordselt kodustati umbes 10 000 aastat tagasi. Teised tuntud liigid on nn suurte kasside hulka kuuluvad lõvi, tiiger, leopard, jaaguar, gepard ja puuma. Kaslasi on muidu 37 liiki ja neid jaotatakse väikesteks ja suurteks kassideks. Öeldakse, et loomade kuningas on lõvi ja seega kuulub ta suurte kaslaste hulka. Veel on suured kaslased tiiger, lumeleopard, jaaguar jt. Need kaslased möirgavad. Väikesed kassid on näiteks kodukassid. Nemad nurruvad möirgamise asemel. Eestis elavad liigid on ilves ja kodukass. Kaslased on nõtke ning kiire lihaselise kehaga. Nad on kohastunud kestvaks jooksmiseks.
Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt. Jaguarundi leviala hõlmab suuremat osa Lõuna-Ameerikat ja ulatub ka Põhja-Ameerika lõunarannikule, kus teda ohustavad metsarraie ja loodusliku elupaiga hääbumine. Otselot (Felis pardalis) Otselot on suurimaid Lõuna-Ameerika kaslasi. Teda nimetatakse veel värvitud leopradiks ja tigrilloks. Praeguseks tuntakse 11 alamliiki. Keskmiselt elavad ostelotid 18 aastat. Otseloti üldpikkus on 135-150 cm, sellest saba 30-40 cm. Ta tugev ja sihvakas, massiivse peaga loom
Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, kahe- kuni kolmeaastastel kahe- või kolmeharulised ja nii edasi
Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Nastik, 2011) Arusisalik (Lacerta vivipara) Arusisalik on 10...16 cm pikkune, tumeda värvusega sisalik. Noored arusisalikud on tumepruunid või peaaegu mustad, kasvades muutuvad nad järk-järgult heledamaks ja kehale ilmub iseloomulik muster, mis koosneb kitsast triibust selja keskel ning laiadest tumedatest triipudest kere külgedel. Kindlaks eristustunnuseks on isasloomadel esinev oranz või telliskivipunane kõhualune, emasloomadel on kõht valkjashall, kollakas või rohekas. Saaremaal võib kohata ka üleni musti isendeid. Arusisalikku võib kohata peamiselt niiskematel aladel - rabades, soodes, madalatel heinamaadel, võsastunud oja- ja kraavikallastel. Tihti elutseb ta talude lähedal - lauavirnadel, puuriitades või kiviaedadel. Ohu korral põgeneb arusisalik sageli vette,
taimtoiduliste putukate arvukust.(http://www.wikipedia.org) Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Vastsed on pikliku ja väga painduva kehaga. Tagakeha tipul on kaks lülilist jätket. Vastsete lõuad on sama võimsad kui täiskasvanud isenditel, vaid veidi saledamad aga teravamad. Vastsed tegutsevad veelgi enam 17 varjatult ning seetõttu kohtab neid harvem. Sellise kehaehituse ja eluviisiga vastseid nimetatakse vilaskvastseteks. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/jooksiklased.htm) Kärsaklased Enamikus on kärsaklased väikesed 1-11, harva kuni 24 millimeetrit pikad. Kärsaklased on liikide arvult teine mardikasugukond Eestis ja nad on meil esindatud umbes 450 liigiga. (http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4rsaklased). Kärsaklased on väikesed mustad või pruunid õrnalt läikivad mardikad. Pea on neil
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
