Thomas Aquinost "Summa paganate vastu" - filosoofia kodune töö (0)

Filosoofia 14.02.2020 Thomas Aquinost „Summa paganate vastu“ Aquino Thomas oli dominikaani munk, vaimulik, pühak ja kiriku doktor. Samuti oli ta väga mõjukas filosoof, teoloog ja jurist. Ta elas ning töötas 13. sajandi keskpaigus ning ta oli tuntud selle poolest, et püüdis Aristotelese tekste siduda kristluse printsiipidega. Aquino Thomas   on   mõjutanud   paljusid   uusaja   filosoofe   ning   paljusid   tema   ideid   on   võimalik kohata  metafüüsikat, eetikat, loomuõigust ja poliitilisest teooriat uurides. Tema tuntuimate teoste  hulka  kuulub  ka  „Summa  paganate  vastu“  (Summa contra  Gentiles)  ning  selles arutluses keskendun selle X-XII, XV peatükkidele.  Summa paganate vastu arutleb peamiselt Jumalast  ning sellest, kuidas võib inimene või mõni muu olend teada tema olemasolust. Aquino Thomas usutles, et inimene näeb asju, kui osa tervikust ning Jumalale mõeldes ei ole võimalik mõtelda terviklikumale asjale, kui tema. See aga näitab, et Jumala nimi on justkui meie alateadvuses. Kuuldes Jumala nime saame kohe aru, et tegemist on millegi suure ja terviklikuga ilma, et teda kunagi näinud oleksime.   Jumala   terviklikkusele   viitabki   see,   et   ilma   teda   nägemata   või   tundmata   on võimalik mõistusega tunnetada ta olemasolu.  Ilma midagi nägemata, kohtamata või tema olemasolu tundmata on väga keeruline seda mõista. Ilma midagi mõistmata ei ole seda praktiliselt olemaski. Näitena võin tuua mõne isoleeritud kultuuri, mis siiani praeguses arenenud maailmas eksisteerib. Nende jaoks ei ole olemas internetti, autosid, potte ja panne nii nagu meie neid asju teame ja mõistame. Kuid ometigi saavad nad suurepäraselt hakkama ilma nendeta. Kui nende saarele ilmuks järsku mõni tänapäevane ese, milleta ei suudaks me igapäevaelus hakkama saada, arvaks nad, et too asi on täiesti kasutu. Seda saab seletada mõistmisega. Nad ei mõistaks tolle asja kasutamise eeliseid ning viskaks selle kiirelt minema, kartes jumala pahakspanemist või midagi muud taolist. Kuid Jumalat nad mõistavad. Nende jaoks on olemas Jumal, kuid autosid nende jaoks ei eksisteeri. Nad on enda jaoks lahti mõtestanud jumaluse ning selle, kuidas mingi halva teo pärast saadab Jumal maale põua ning head tehes on vili lopsakas ja elu   kergem.   Selliseid   rahvuseid   saab   hästi   kõrvutada   tänapäeva   inimestega.   Arenenud maade elanikud on tihtipeale jumalavõõrad ning usuvad, et midagi, millel pole füüsilist vormi,   ei   eksisteeri.   Pärismaalased   on   tihtipeale   just   vastupidised   ning   väga   usklikud.


Jumal, keda nad näinud ei ole tagab neile õnne, lootuse ja ka karistuse. Nad peavad seda iseenesest mõistetavaks ning ei näe maailma ilma Jumalata.  Järgnevas peatükis seletatakse lahti ka üks võimalikest põhjustest, miks inimesed Jumalat usuvad. Selle ideega nõustun ma täielikult mõneti just sellel põhjusel, et sellest teooriast on kerge aru saada. Aquino Thomas seletas, et põhjus, miks Jumala olemasolus ei kahelda on rutiin   ning   harjumused.   See   tähendab,   et   inimene,   kes   on   harjunud   lapsepõlvest   saati Jumala  nime kuulma ning seda oma palves nimetama,  ei kahtle Tema  olemasolus. Ta usutleb, et kui mingi põhimõttega lapsest peale tolle hinge toidetakse, hoiab hing sellest nii tugevalt kinni, nagu oleks see teada loomupäraselt ja iseenesest. Sellele põhjendusele võib kinnitust   leida   mõne   aasta   tagusest   juhtumist   poliitikas.   Paljud   minu   ealised   noored uskusid, et Edgar Savisaar on üdini paha ning Eestile pigem ebameeldivusi toov. Nad olid seda kuulnud sellest ajast saati, kui nad veel lasteaias käisid ning uskusid seda selle pärast ning ei hakanud end vaevama lisainfo otsimisega. Suuremaks saades kannavad nad edasi seda sama põhimõtet ning peavad seda iseenesestmõistetavaks.  Samast peatükist võib leida ka Jumala mõistmise tagajärgede kaudu. Kui inimene ei suuda mõista Jumala olemust, siis ei jõua   ta Jumala olemise äratundmiseni mitte Tema enese, vaid tema tagajärgede kaudu. Jumala tegevuse tagajärjed, mida inimene võib tõlgendada nii, et ta mõistab, et Jumal on olemas, on nähtused, mida inimene ise ei suuda seletada. Selliselt jõudis Jumalani vanad Mesopotaamia rahvad, kes ei suutnud seletada ilmastiku muutusi või välgu sähvatamist muud moodi seletada,  kui taevase isa paha- või heameelt.  XI peatükk käsitleb ka Jumala tunnetamist nii, nagu inimene Teda ihaldab. Ihaldamise all mõeldi õndsuse saavutamise iha. Inimene tunnetab nimelt loomupäraselt Jumalat nõnda, nagu ta loomupäraselt Teda ihaldab. Õndsusel on suur sarnasus jumaliku headusega, sest õndsuse saavutamine on sõltuv sellest, kuidas inimene Jumalat on teeninud. Selle põhjal saavad   inimesed   valitud,   jumala   headusest   tulenevalt,   õndsusesse.   Nõnda   siis   ei   pea inimesele   olema   loomupäraselt   teada   Jumal   vaadelduna   Temas   eneses,   vaid   sarnasus Temaga.   Seega   peab   inimene   arutledes   jõudma   Tema   enese   tunnetamiseni   sarnasuse kaudu, mis on leitud  Tema tagajärgedest.  Minu arvates on palju  tõde mõttekillus, kus käsitletakse   Jumala   tunnetamist   vastavalt   sellele,   kuidas   inimene   Teda   loomupäraselt ihaldab. Mida enam ihkab inimene jumalikkuse juurde jõudmist, seda rohkem tunnetab ta oma   tegusid   ning   Jumala   hinnangut   nendele   tegudele.   Sellest   sisemisest   intuitsioonist juhendatuna leiabki inimene varem või hiljem enda jaoks teadmise, et Jumal on.  


XIII   peatükk   vaatleb   peamiselt   põhjendusi,   millega   nii   filosoofid   kui   ka   katoliiklikud õpetlased   on   tõestanud,   et   Jumal   on.     Nende   hulka   kuuluvad   filosoofia   suurkujud Aristoteles ja Platon ning ka Süüria munk Damascenus.  Aristoteles kasutas kahte viisi, et Jumala olemasolu seletada:  Esiteks arutles Aristoteles selle üle, et kõik, mis liigub on liigutatud mingi objekti poolt. Seda  redelit   pidi  edasi  liikudes  jõuame   järelduseni,   et  peab  olema  midagi,  mis  on  ise liigutamatu ning alustab kogu liikumise protsessi. Ja see ongi Jumal. Sellist mõttekäiku on kerge jälgida, sest lihtne on mõista tõsiasja, et taoline liigutatava ja liigutaja vaheline suhe ei saa minna lõpmatusse ning kuskil peab olema algus. Sarnane paradoks esineb kana või muna küsimuses. Igaüks saab aru, et kumbki neist pidi olema alguses, et selline kett võiks tekkida.  Teiseks tõestab Aristoteles, et ükski asi ei saa olla samaaegselt impulsi andja ja vastuvõtja. Seega mitte miski ei ole ühesama liikumise suhtes liigutaja ja liigutatu. Ja nõnda mitte miski ei liiguta iseennast. Viimases, XV peatükis kirjutas Aquino Thomas Jumala igavikulisusest. Selles oli lahti mõtestatud olemine ning mitte olemine. See on otsus kas tekkida või kaduda ning nii olemisel kui ka mitteolemisel on põhjus. Põhjust olemiseks võib üle viia näiteks mõnele taimele. See eksisteerib, et oma liiki edasi viia ning selle kadumise põhjuseks on näiteks viljakuse   kadumine.   Selline   olemise   ja   kadumise   jada   moodustab   omaette   Goldbergi masina, kus ühe doominoklotsi kukkumine on põhjuseks õhupalli plahvatamisele. Kuid see kõik toetub tõsiasjale, et peab olema midagi, millel on õigus ise valida, kas ta on või ei ole. Kõik, millel on see õigus on, on igavene. Ning ainus taoline igavene olend on Jumal. Olles lugenud Aquino Thomase teosest „Summa paganate vastu“ vaid üksikud peatükid on mulle osaks saanud mitmed filosoofilised tõestused Jumala olemasolust ning põhjused, miks nii on. Enamik põhjendusi   jumala olemasolust olid hästi mõistetavad ning nende põhjal on võimalik mõtiskleda ning mõttelendu edasi arendada, kuid  teost ennast oli üpris keeruline mõista ning tekstist õige mõtte ülesleidmiseks läks kaunikesti kaua aega.  „Summa paganate vastu“ on teos, mille eesmärgiks on tutvustada paganlikele rahvastele Jumalat ning neid veenda Jumala olemasolus ning ma arvan, et see on kindlasti mõjutanud nii mõnegi inimese vaatenurka Jumalast. Kuigi üks kirjanduslik teos ei pruugi nn paganaid


oma   seisukohtadelt   taanduma   panna,   kuid   see   teos   on   arvatavasti   oma   välja   andmise aastast     alates   Jumalat   uskuvatele   inimestele   Tema   olemasolu   kinnitanud   ning   usku süvendanud.