...............................................9 Sissejuhatus Ristikute perekonda kuulub väga palju liike 342 liiki. Põllumajanduses omab neist tähtsust vaid 20 liiki. Eestis on peamisteks liikideks punane, roosa ja valge ristik. (Tamm, 2007) Punane ristik on üks tähtsaim liblikõieline niidutüübiline heintaim Eestis. Teda kasvatatakse kahte tüüpi: hilist ehk üheniitelist ja varast ehk kaheniitelist. (Tamm, 2007) Punasel ristikul on kaks sorditüüpi: diploidne ja tetraploidne. Tetraploidsed punase ristiku taimed on kasvu poolest võimsamad, kui diploidsed taimed. Nende varred on jämedamad ning lehed ja õienutt suuremad. Seepärast on tetraploidsete haljasmassisaak oluliselt suurem diploidsete taimede omast. Erinevus on väiksem kuivainesaagi osas, kuna samas arengufaasis koristades on tetraploidsetel taimedel kuivainesisaldus väiksem, aga proteiinisisaldus ja saak suurem. (Tamm, 2007) Punase ristiku külvisenorm on puhaskülvis 15 kg ha-1. (Tamm, 2007)
pirne Pirni mass 60-300g Söödav viljaliha moodustub hüpantiumist ehk õiepõhja servadest Pirne süüakse põhiliselt värskelt, harvem kuivatatult ja konservitult Korrastab seedimist, dieettoitudes tähtsal kohal Viljaliha sisaldab rohkelt puitunud seintega kivisrakke Seemned viies õõnsuses Pirni värvus võib sõltuvalt sordist olla roheline, kollane, punane, pruunikas Pirni genoom Harilik pirn on üldiselt diploidne (2n=34) Enam kasvatatavad sordid on triploidsed ning tetraploidsed Pirnis geenide arv 42 812 Suurus 118.8 Mb Pirn ja õun Pirn ja õun lahknesid üksteisest 5,4 21,5 milj. aastat tagasi Õuna ja pirni genoomid erinevad suuruses Peamine põhjus korduvate jadade olemasolu Geensed alad siiski mõlemas liigis sarnased The genome of the pear (Pyrus bretschneideri Rehd.) Pirni genoomi järjestus annab väärtusliku ressursi Pyruse bioloogilistes uuringutes Käesolevas artiklis töötati pirni genoomi ning sellega
39040 geeni • 2n=2x=58 (29 erinevat kromosoomi) • Korduseid on genoomis 222 Mb (36%) https://www.google.ee/search?q=hongyang+kiwi&espv=2&biw=1280&bih=646&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwjQ0Z- IkMDLAhWiDpoKHcE2CMoQ_AUIBigB#imgdii=SVb0JQO3id42GM%3A%3BSVb0JQO3id42GM%3A%3BKw6m8gJ_SNXGVM%3A&imgrc=SVb0JQO3id42GM %3A • Kõige rohkem geneetilisi sarnasusi on tomatiga • Diploidsed ja tetraploidsed sordid on tavaliselt kuldse või kollase viljalihaga • Heksaploidsed on rohelised • Ploidsusel pole mõju vilja kujule ja C vitamiini sisaldusele, küll aga massile. PTI ja NBS-LRR geen • Taimedes on kaks immunsust tekitavat geeni: (PTI) ja (NBS-LRR) • PTI on iidvana geeni vorm, mille vallandab molekulaarne kokkupuude haigustekitajatega • Samas haigustekitaja tagajärjel esile kutsutud NBS-LRR geen seob nukleotiide • Kiivis on 96 NBS-LRR geeni. Samas arbuusis on
suhteliselt algeline (post hoc ergo propter hoc pärast seda, järelikult selle pärast). Kellele kuuluvad andmed?. Viib paradigmani, et uuringute aluseks pole hüpotees vaid andmed ise. 4. Prokarüootsete genoomide omadused (suurused, G+C, funktsionaalsed grupid) Genoomid valdavalt tsirkulaarsed, esineb ka lineaarseid sisaldades telomeere (B.burgdorferi). Tihti esineb ekstrakromosomaalseid geneetilisi elemente. Enamus baktereid haploidseid, mõned ka di-ja tetraploidsed (D.radiodurans). Teatavates situatsioonides ka 10 koopiat (M.jannaschi)! Genoomide suurus jääb 1-5Mb vahele. Väiksem genoom M.genitalium 517 geeni (genoomi suurus 580 kb), suurim M.xanthus 9,2 Mb. Genoomi suurus sõltub geeniduplikatsioonidest (sage arhebakteritel) ja korduselementide olemasolust ning arvust. ~85% genoomist valke kodeeriv (parasitaarsel M.lepraevaid 47,5%). GC hulk varieerub 67%-25%. Eukarüootidest erinev koodonite kasutamissagedus 5
Maasikas (Fragaria) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv perekond. Maasika perekonda kuulub umbes 20 liiki ning hulgaliselt hübriide ja kultivare. Ka tuntuim maasikas aedmaasikas on virgiinia ja tsiili maasika hübriid. Maasikaliikide eristamisel on oluline kindlaks määrata tema kromosoomide arv. Haploidsel maasikal on 7 kromosoomi, aga enamik maasikaliike on polüploidsed: mõned on diploidsed (2 komplekti ehk 14 kromosoomiga), mõned tetraploidsed (4 komplekti ehk 28 kromosoomiga), heksaploidsed (6 komplekti ehk 42 kromosoomiga), oktoploidsed (8 komplekti ehk 56 kromosoomiga) või dekaploidsed (10 komplekti ehk 70 kromosoomiga). Üldreeglina on need liigid, millel rohkem kromosoome, vastupidavamad ning kasvatavad suuremad taimed suuremate marjadega. Maasika lehed on kolmetised ja pikkade, kuni 10 cm pikkuste lehevartega. Võsud on roomavad ja vastu maapinda puutudes juurduvad kergesti. Niimoodi ongi neid
haiguste molekulaarse tagapõhja ja ravivõimaluste leidmine, Evolutsioon: kuidas on organismid üksteisega seotud, millises suunas liigub evolutsioon, Kõige arvukam organismiderühm Maal (~6x1030 rakku, ~5x1017g, ~4x105-4x106 liiki). Prokarüootsete genoomide omadused: Genoomid valdavalt tsirkulaarsed, esineb ka lineaarseid sisaldades telomeere (B.burgdorferi), Tihti esineb ekstrakromosomaalseid geneetilisi elemente, Enamik baktereid haploidseid, mõned ka di- ja tetraploidsed (D.radiodurans). Teatavates situatsioonides ka 10 koopiat (M.jannaschi), Genoomide suurus jääb 1-5Mb vahele. Väiksem genoom M.genitalium 517 geeni (genoomi suurus 580 kb), suurim M.xanthus 9,2 Mb. Genoomi suurus sõltub geeniduplikatsioonidest (sage arhebakteritel) ja korduselementide olemasolust ning arvust, ~85% genoomist valke kodeeriv (parasitaarsel M.leprae vaid 47,5%), GC hulk varieerub 67%-25%, Eukarüootidest erinev koodonite kasutamissagedus.
niidetakse ja veetakse väetatatavale põllule, kus see mulda viiakse Vahekultuurina – pärast varavalmivate kultuuride saagi koristust külvatakse kiirekasvulisi kultuure või kultuuride segu, mis viiakse mulda sügisel või järgmisel kevadel 53. Tegurid haljasväetiskultuuride valikul. Punane ristik, lutsernid, mesikas haljasväetisena nende kasutamisvõimalusi ja agrotehnika. Enamlevinud liblikõielised: pun ristik, valge mesikas. Tetraploidsed annavad mulda rohkem N kui diploidsed. Punast ristikut kasvatatakse kaheaastase sordina – hilised sordid. Allakülviks kasutatakse varasemaid sorte. Kõige parem tulemus 22...25 cm sügavune künd, enne kündi taimik maha rullida või purustada. Eelistada kevadkündi – suurem saak; vähendab N väljauhtumist. 54. Haljasväetiskultuuride mõju mulla kõvadusele, mulla elustikule, taimede toitumisele. Järelmõju kestus olenevalt liigist ja agrotehnikast.
hübridiseerimise tulemusena. Kaasaegne nisu sisaldab kolme erinevat kromosoomikomplekti 7-st kromosoomist, mille puhul toimus endoreduplikatsioon, nii et somaatilistes rakkudes on 42 kromosoomi Lisaks kromosoomide duplitseerumisele liikidevahelistes hübriidides võivad polüploidsed taimed areneda ka meristeemrakkude mitoosihäirete tagajärjel. Tütarkromatiidid ei lahkne mitoosi käigus ja moodustuvad tetraploidsed rakud 25. Polüteenkromosoomide moodustumine ja omadused. Polüteenkromosoomid – polüploidiseerumine viisil, kus DNA replikatsioonil tekkinud tütarkromatiidid ei eraldu. Osadel juhtudel tütarkromatiidid ei eraldu teineteisest vaid hoopis replitseeruvad ja korduvalt, moodustades polüteenkromosoomid. Polüteenkromosoome on kirjeldatud Drosophila vastsete süljenäärmetes, nähtavad interfaasi rakkudes. Replitseerunud kromosoomid jäävad üksteise kõrvale, rakk ei pooldu
(allopolüploidsus) Taimeliikide vaheliste hübriidide kromosoomistiku kahekordistumine (allotetraploidsus e. amfidiploidsus) tagab tihti normaalse meioosi ja viljakuse 58.Polüploidide indutseerimine, endopolüploidid Polüploidsuse teke Lisaks kromosoomide duplitseerumisele liikidevahelistes hübriidides võivad polüploidsed taimed areneda ka meristeemirakkude mitoosihäirete tagajärjel. Näiteks ei lahkne tütarkromatiidid mitoosi käigus ning selle tulemusena moodustuvad tetraploidsed rakud. Kui selliseid rakke sisaldavast koest kasvatada uus taim, ongi see tetraploidne. Kromosoomide kahekordistumine võib aset leida ka meioosis, kui ükskõik kummas meiootilises jagunemises kromosoomid ei lahkne ning moodustuvad diploidsed gameedid. Mõnede organismide puhul muutuvad mõned koed arengu käigus polüploidseteks, kusjuures ülejäänud jäävad diploidseteks. Polüploidsus kujuneb vastuseks vajadusele suurendada geenikoopia arvu raku kohta
tõenäosusega viljakad kui need, mida saadakse sama liigi siseselt (autopolüploidid), sest esimesel juhul tekib kromosoomide lahknemisel vähem kõrvalekaldeid. Polüploidsuse teke Lisaks kromosoomide duplitseerumisele liikidevahelistes hübriidides võivad polüploidsed taimed areneda ka meristeemirakkude mitoosihäirete tagajärjel. Näiteks ei lahkne tütarkromatiidid mitoosi käigus ning selle tulemusena moodustuvad tetraploidsed rakud. Kui selliseid rakke sisaldavast koest kasvatada uus taim, ongi see tetraploidne. Kromosoomide kahekordistumine võib aset leida ka meioosis, kui ükskõik kummas meiootilises jagunemises kromosoomid ei lahkne ning moodustuvad diploidsed gameedid. Katsed luua uusi polüploide laboritingimustes 1920-ndatel aastatel üritas vene teadlane Karpechenko luua redise ja kapsa hübriidi. Tal õnnestuski saada viljakad
Polüploidsed taimed on tavaliselt oma mõõtmetelt suuremad normaalsetest (diploidsetest), mis on tingitud nende rakkude suurenemisest. Real juhtudel on intensiivistunud RNA- ja valgusüntees. Ka on polüploidide kasvuperiood pikem ja õitsemisaeg hilisem. Lehed on polüploididel tumedama rohelise värvusega. Kui kromosoomiarv suureneb üle tetraploidse, tekivad sageli mitmesugused anomaaliad (kääbuskasv, kortsulised lehed jne.). Mitte alati ei kaasne polüploidsusega gigantsus. Tetraploidsed taimed on sageli eluvõimelisemad diploidsetest, vähem nõudlikud kesk- konnatingimuste suhtes (põua- ja külmakindlamad), suuremate õite ja viljadega. Paarisarvu genoomidega (4n, 6n, 8n) polüploidid (ortopolüploidid) on tavaliselt sigimisvõimelisemad, paaritu arvuga (3n, 5n - anortopolüploidid) aga enamasti steriilsed. Loomadel esineb autoploidsust harva. Koduloomade seas aga pole polüploidseid isendeid avastatud
vigastatud taim hukkub. Juhul kui aga tahetakse rajatavalt rohumaalt saada esimesed 2...3 kasutusaastat väärtuslikku sööta talveks (s.o. head heina ja silo, eriti imetavate uttede proteiinitarbe katmiseks), siis võiks seemnesegusse võtta valge ristiku asemel (seeme kallis ja raskesti kättesaadav) punast ristikut. Diploidsed punase ristiku sordid (`Jõgeva 433') langevad taimikust välja 2...3 aastaga, kuid tetraploidsed sordid (`Ilte') püsivad 3...4 kasutusaastat. Lähtudes sellest, mitu aastat tahetakse rohumaad enne karjatamist kasutada niiteliselt, tuleks seemnesegusse võtta kas di- või tetraploidne sort punast ristikut 8...10 kg/ha. Vähem viljakal alal võib kasutada 10...11 kg/ha harilikku nõiahammast. Kõrrelistest pealisheintest sobib lambakarjamaale hea söödaväärtusega timut 3...4 kg/ha. See liik sobib väga hästi kokku kõigi teiste liikidega. Timutit võib kasutada nii niiteliselt kui ka
märksa suurema tõenäosusega viljakad kui need, mida saadakse sama liigi siseselt (autopolüploidid), sest esimesel juhul tekib kromosoomide lahknemisel vähem kõrvalekaldeid. Polüploidsuse teke Lisaks kromosoomide duplitseerumisele liikidevahelistes hübriidides võivad polüploidsed taimed areneda ka meristeemirakkude mitoosihäirete tagajärjel. Näiteks ei lahkne tütarkromatiidid mitoosi käigus ning selle tulemusena moodustuvad tetraploidsed rakud. Kui selliseid rakke sisaldavast koest kasvatada uus taim, ongi see tetraploidne. Kromosoomide kahekordistumine võib aset leida ka meioosis, kui ükskõik kummas meiootilises jagunemises kromosoomid ei lahkne ning moodustuvad diploidsed gameedid. Katsed luua uusi polüploide laboritingimustes 1920-ndatel aastatel üritas vene teadlane Karpechenko luua redise ja kapsa hübriidi. Tal õnnestuski saada
märksa suurema tõenäosusega viljakad kui need, mida saadakse sama liigi siseselt (autopolüploidid), sest esimesel juhul tekib kromosoomide lahknemisel vähem kõrvalekaldeid. Polüploidsuse teke Lisaks kromosoomide duplitseerumisele liikidevahelistes hübriidides võivad polüploidsed taimed areneda ka meristeemirakkude mitoosihäirete tagajärjel. Näiteks ei lahkne tütarkromatiidid mitoosi käigus ning selle tulemusena moodustuvad tetraploidsed rakud. Kui selliseid rakke sisaldavast koest kasvatada uus taim, ongi see tetraploidne. Kromosoomide kahekordistumine võib aset leida ka meioosis, kui ükskõik kummas meiootilises jagunemises kromosoomid ei lahkne ning moodustuvad diploidsed gameedid. Katsed luua uusi polüploide laboritingimustes 1920-ndatel aastatel üritas vene teadlane Karpechenko luua redise ja kapsa hübriidi. Tal õnnestuski saada
annaabi.ee 
