vaimulikkond. Otsus langetati Zwingly kasuks ja nüüd hakati Zürichis juba linnavõimude abil reformatsiooni teostama. Kirikust kõrvaldati skulptuure, jumalateenistust lihtsustati, orelimängu pidi asendama koguduse laul. Kiriku ja kloostri maad sekulariseeriti. Vähendati kirikuteenistujate arvu ja vabanenud raha hakati kasutama heategevuseks. Erinevalt Lutherist püüdis Zwingly reformida kirikut ratsionalistlikus vaimus. Teoloogilisest küljest kujunes nende kahe suuna suurimaks erimeelsuseks suhtumine armulauda. Zwingli käsitas armulauda püha õhtusöömaaja mälestustoiminguna, mitte Kristuse kohalviibimise aktina. Kirik pidi alluma linna valitud võimule. Zwingli õpetuse alusel keelati Zürichis liigkasuvõtmine. Järgnevatel aastatel levis Zwingli reformatsioon üle Sveitsi. Protestantlikud kantonid valmistusid Zürichi juhtimisel Sveitsi ühendamiseks. Sellele astusid vastu katoliiklusele truuks jäänud metsakantonid
Endla Teatri leheküljel olev etenduse tutvustus rõhutab ka tänapäeva maailmale, kus on aina keerulisem otsustada, mis on halb ja mis on hea. Sellisel tutvustusel on võime panna publiku vaatama etendust teisest vaatepunktist, kus lunastuse saavutamine polegi võimalik, kuid kes jõuab selle saavutamisele kõige lähemale. Teose kesksed teemad on aktuaalsed ka tänapäeval, sest teost võib vaadelda mitte teoloogilisest küljest, vaid ka rahaahnuse vaatepunktist. Loomulikult on inimestel ambitsioonid, ootused ja lootused, kuid kui nende ainsaks eesmärgiks saab raha kogumine, kasutades valesid ja pettusid, ei saa minu arvates loota lunastusele ning igavesele õndsusele. Samuti käsitleb teos erinevaid inimeste vahelisi suhteid, armastust, iha, petmist ning ärakasutamist. Need kõik on aegumatud teemad, millega on võimalik samastuda ka tänapäeval.
1512. aasta oktoobris sai temast teoloogiadoktor ja Piibli- teaduste professor. Üks laialt levinud müüt räägib sellest, kuidas Luther naelutas oma kuulsad teesid vastu kõigi pühakute päeva Wittenbergi linnakiriku uksele. Tegelikkuses lisas ta need aga 31. oktoobril Mainzi peapiiskopile saadetud kirjale. 1519. aastal toimus Leipzigis mitu väitlust, milles osales ka Luther ning et tekkinud täbarast olukorrast väitluses välja tulla, esitas Luther käsitluse õigest teoloogilisest argumentatsioonist, mille järgi on Piibel kõigist kirikuisadest suurem autoriteet ja mõistetav ka ilma nende tõlgendusteta. Leipzigi väitlusel oli suur mõju Lutheri hilisemale arengule. Ühtlasi osutas väitlus ka sellele, et tõusnud oli uus suund reformatsioon. 15. juunil 1520 väljastas Paavst Leo X Roomas kirikuvandeähvardusbulla, milles mõisteti hukka 41 Lutheri teostest võetud väidet ja nõuti, et Luther tunnistaks 60 päeva jooksul oma eksimust
heategevuseks, eriti vaeste hoolekandeks. Kiriku- ja kloostrimaad sekulariseeriti. Zwingli õpetuse alusel keelati Zürichis liigkasuvõtmine ja palgasõdurlus. Reformatsioon Zürichis ei puudutanud üksnes religiooni: raad korraldas Zwingli nõuandel ümber kooli, kiriku ja abielu ning andis välja komblusseadusi. Zwinglil ei olnud poliitilist ametit, kuid tal suur mõju, sest raad teadis, et rahvas võtab tema jutlusi kuulda. Teoloogilisest küljest kujunes Zwingli ja Lutheri suurimaks erimeelsuseks suhtumine armulauda- Zwingli ei käsitanud armulauda leiva ja veini Kristuse ihuks ja vereks muutumise või Kristuse kohalviibimise aktina, vaid püha õhtusöömaaja mälestustoiminguna. Protestantlikud kantonid lõid omaette liidu ja valmistusid Zürichi juhtimisel Sveitsi ühendamiseks, millele aga astusid vastu katoliiklusele truuks jäänud metsakantonid. Tekkinud sõjalised kokkupõrked lõppesid 1531
Kolmandaks ei tohi kanda ehteid ega kasutada lõhnaaineid. Neljandaks ei tohi istuda kõrgel istmel ega magada kõrgel asemel ning viiendaks ei tohi vastu võtta kulda ega hõbedat 11 3.7. Budismi harud Sajandite jooksul on budism hargnenud, samal ajal kui see levis. ,,Iidsete õpetus" ehk theravaada ehk hinajaana (väike vanker) jääb kõige usutavamaks Buddha suulisele õpetusele ja tema isikule. Mahajaana (suur vanker) moodustub filosoofilisest ja teoloogilisest pulbitsemisest, võttes omaks arvukad pühad isikud (bodhishattva), kelle poole suunatud jumalakartlikud kultused. See levib loode suunas, jõudes Kesk Aasiasse ja V sajandi alguses Hiinasse, kus budism ei vastandu põhiliselt ei taoismile ega konfutsianismile. Jõudnud järgmisel sajandil Koreasse ja seejärel Jaapanisse, tekib temas arvukaid koolkondi, millest kõige tuntum Euroopas on zen, mis põhineb istudes mediteerimisel
Sellest tulenevalt kujundatakse Rooma Õ selliseks Õeks, mis kehtib kõigi inimeste suhtes. Algus Rooma Õe retseptsioonile, CIC ülevõtmine. II. 2.7. Õ kui Sele põhinev fenomen Õe vabastamine religioossetest alustest. Keskpunkti moodustab suveräänne Sandlik võim, mis tõstab esile vahekorra lex’i ja ius’i vahel, Se ja Õe vahel. S võib Õest olla väga kaugel, siiski on rõhk Sel. S on kõrgema võimu käsk. Hugo Grotius: loodusÕ tuleb vabastada teoloogilisest Õest, Õ on inimese mõistuse väljendus. Rahvusvaheline Õ seob kõiki inimesi. II. 2.8. Inglismaa Õriik Filosoofiline käsitlus, mis loodi Inglismaal 16.sajandil, seoses konstitutsioonilise riigi tekkega. Taoline riik loetakse ainukeseks Õe loojaks ja tagajaks. Vastandiks sellele oli absolutism kontinendil oma vürstlike riigikestega. Inglismaa Õ arenes iseseisvalt ja omapäraselt, pidades silmas rooma ja kanoonilise Õe tarkusi kuid ei lasknud
sõltumatult Jumala tahtest. Eetika on autonoomne ja isegi Jumal peab alluma moraaliseadusele, mis eksisteerib temast sõltumatult. Annab au Jumala kõikvõimsusele ja suveräänsusele. ·Mõlemat varianti kokku võttes peab ütlema, et me peame kas kuulutama Jumala käsud meelevaldseteks või siis tunnistama, et on olemas mingi Jumala tahtest sõltumatu standard, mis ütleb, mis on hea ja halb. Järelikult peame loobuma hea ja halva teoloogilisest definitsioonist ( hea / halb on see, mida Jumal käsib /keelab). ·Objektiivsed moraaliprintsiibid eksisteerivad sõltumatult, neid saab avastada, kasutades mõistust või kogemust. Kant pooldas autonoomia teesi, arvas, et paikapidav usuline eetika ei saa erineda paikapidavast filosoofilisest eetikast. Jumal ja inimkond peavad ühtviisi alluma samadele ratsionaalsetele printsiipidele ja mõistusest piisab, et juhtida meid nende printsiipide juurde
Claudianus juba kristlikel teemadel, luues lihavõttehümni De Salvatore (,,Lunastajast"). Tõenäoliselt ei olnud Claudianus kristlane, kuid pidi kristliku keisri juures teenistuses olles tolle usku heaks kiitma. 138. Keda ja mis teosega peetakse ladinakeelse autobiograafia zanri esmaloojaks? Aurelius Augustinus (354430) ,,Pihtimused", teos siiski pigem sulam kolmest tekstizanrist: autobiograafiast, teoloogilisest traktaadist ja palvest. Teos on kirjutatud eelkõige autorile iseendale (täpsemalt tema hingele) teraapiana ja uue usu vastuvõtmise põhjendusena, aga teisalt ikka veel ka klassikalise antiikkirjanduse päraselt lugemiseks laiale haritud ringile, kes peaksid lugemise järel tunnetama oma patusust ja pöörduma Jumala poole. Ehkki tekst on proosas, on lausestus ja sõnastus hümnilaadselt rütmistatud. Autor ei suhestu enam ainult paganliku antiikkirjanduse
kombeid. Julianus oli edukas väejuht, kuid hukkus sõjakäigul Pärsia vastu 363. aastal. Väidetavalt reetis ta sõja käigus mõni kristlasest sõdur. Keskaegsete allikate sõnul oli tegemist taevaste vägede sekkumisega. 5. Õpetuslikud vaidlused neljanda sajandi kirikus. Esimene ja teine oikumeeniline kontsiil. Triniteediteoloogia. Donatism. Ariuslus. 325. aastal kutsus keiser Constantinus I kohale Nikaia I kirikukogu. Konstantinus I ei huvitunud niivõrd teoloogilisest debatist kuivõrd pragmaatilisest kaalutlusest läheneda mõjukatele piiskoppidele, et vastuvõetavad riiklikud otsused enam konsensuslikud oleksid. Nikaiasse kogunes väidetavalt üle 300 kirikuisa, arutati triniteediõpetuse üle ning ka kristoloogilise kaanoni üle. Tähtsaim küsimus 4. sajandil näis olevat, milline on triniteediõpetuses Isa ja Poja suhe kas Kristus Jumala pojana on oma isaga täiesti võrdne või vaid sarnane? Erinevaid seisukohti eristati nelja erineva mõistega.
oletada, et nad teatavad tuntut. Millalgi keskaja lõpus teadmine eesmärgina siiski tekkis taas.1 Lorenzo Valla pidas teiste humanistidega pikka kirjavahe- tust — kas kirjutada tuleb kõigest või ainult sellest, mis on sobilik. Ei ole näiteks sobilik kirjutada sellest, et kuningal oli kõht lahti2 Valla väitis, et kui me räägime ainult sobivatest asjadest, siis me võltsime.3 Teine asi, mis toimus ja võttis pikka aega, oli loobumine teoloogilisest maailmapildist4 . Piiblijutud võeti ajalooraamatute koosseisust välja. Hakati looma ilmalikku maailmapilti. See tähendas teadmiste hankimist. Teadmine luuakse usaldatavate protseduuride alusel. Kreeklastel olid protseduurid. Kas nad tegid ka oma ajaloo uurimisel maksimumi? Keskajal ilmselt korrektset meetodit ei olnud. Imed olid läbisegi tõestisündinuga5 . 17.–18.»sajangil tehti algust allikate autoriseeritud ümberjutustamisega.
Ilmselt soojus, mida saadi südamest (oli selge, et veri ei ole iseeneseslikult soe!). Võib-olla sai veri südame kaudu (kõhuaort läheb mööda seedeorganiest) ka toitaineid või säilitas oma niiskuse. Galenose ja keskaegsete arstide jaoks jääb elu käsitlus samaks (võib-olla on mõnesid väiksemaid erisusi suhtumises erinevatesse hingedesse inimesel). Surm samas jääb ikka selleks, mis ta oli juba Aristotelesel kõikide elu tunnuste puudumiseks. Keskajal saab surm olema pigem osa teoloogilisest diskussioonist (ning kirikumeestest olulisemdad tegelased surivoodi kõrval kui tolleaegsetest arstidest). Uuel tasemel diskussioonid algavad uusajal. Esialgu siiski defineeritakse nii elu kui surma puudumist kui surma kui elu puudumist. Elu teoreetilisemaks kriteeriumiks saab liikumine (nüüd siis juba kehavedelike, aga ka ainevahetuslikud protsessid). Uus- valgustusajal (17.-18. sajandil) asusid arstiteadlased siiski üha enam uurima neid protsesse, mis surnud kehaga aset leiavad.
annaabi.ee 
