c. autor võib anda tegelastele hinnanguid 4. nii proosa- kui ka luuleteose puhul peaksime autori ja teose samastamisega olema ettevaatlikud a. autor võib kirjutada midagi sellist, mis pole seotud tema elukogemuse või mõttemaailmaga i. seepärast on otstarbekas tekstuaalse autori mõiste 1. Tekstuaalne autor teksti poolt loodud autorikuju a. Teos sisendab meile , et autoril on teatav maailmavaade ja ellusuhtumine, lugejal tekib mingi
romaanides, kus kõiketeadev jutustaja puudub. See on eriti tüüpiline modernistlikule romaanile. Vastupidiselt ühe vaatepunktiga romaanile näeb lugeja loos aset leidvaid sündmusi eri vaatepunktidest. Sellises romaanis tekib sisemine pinge vaatepunktide lahknemise kaudu. Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama mis tekstuaalne autor: kõiketeadva jutustaja kommentaaride kaudu loomegi ettekujutuse teksti autorist. Ent piiratud teadmistega jutustaja ei pruugi tekstuaalse autoriga ühtida (kui mina-jutustaja on nt naine, ja tekstuaalne autor mees). 14. Kirjandusteose tegelased Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks kopmonendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb toese ideestik. Lugeja tunneb huvi ennekõike tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Kirjandusteose tegelased jagunevad nende tähtsuse järgi o Peategelaseks o Kõrvaltegelaseks o Episoodilisteks tegelasteks.
Euroopa ideede ajalugu. Kordamisküsimuste vastused. METODOLOOGILISED KÜSIMUSED 1. Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad. 1) kanooniline ehk tekstuaalne meetod. 2) ajalooline ehk kontekstuaalne meetod. 2. Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid. 1) ideed on tsüklilised, pole progressi. 2) "idee-ühikud", mis on ideoloogiate ehituskivid. 3) suurte mõtlejate kanooniline rida: * universaalsed probleemid, ajatud ideed. * autori kadumine: väidete tähendus on leitav tekstist endast. 3. Kontekstuaalse ehk Cambridge'i koolkonna metodoloogilised alused. Uurida: 1) tekste, millele autor vastas. 2) konventsioone (riikidevahelisi kokkuleppeid), mille raames ta kirjutas. SÕPRUS 1
Metodoloogilised küsimused: 1.Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad . Tekstuaalne ehk kanooniline meetod ajalooline ehk kontekstuaalne meetod 2.Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid. Ajalugu koosneb ühik-ideedest, mis ei ole kontekstist, on tsüklilised ehk ei muutu ajas, on ideoloogiate ehituskivid. Suurte mõtlejate kanooniline rida: *Universaalsed probleemid, ajatud ideed. *Autori kadumine, väidete tähendus on leitav tekstist endast. *3.Kontekstuaalse e. Cambridge koolkonna metodoloogilised alused. Tekstuaalsest meetodist on
Euroopa ideede ajalugu Tarkust jagas Pärtel Piirimäe Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalse uurimismeetodi juhtfiguuriks oli Arthur Lovejoy teosega 'The Great Chain of Being'(1936). Selle lähenemise põhiteesideks on: · Ajalugu uurib inimest · Ideed on tsüklilised, puudub progress · Eksisteerivad universaalsed probleemid ning ajatud ideed · On olemas nn `idee-ühikud' (unit-ideas), mis on ideoloogiate ehituskivideks · Ajaloos on suurte mõtlejate kanooniline rida; uurida tuleb just nende teoseid
tegelikkuses viitavad. Siin on tähistatav ja tähistaja lahutatud, kuid mõiste ja asi, mille kohta see mõiste käib, on omavahel seotud. 4)On ka semantilise kolmnurga teooria, kus asi ja mõiste on tähistatav, märk aga tähistaja. R.Raua semantilise kolmnurga edasiarenduses haagitakse kogemusmõiste keelemõiste külge, et tekitada tähendust ehk seostatakse kogemus sellega, mida ollakse keeleliselt kirjeldama õppinud. See loob suhte tekstuaalse ja praktilise tasandi vahel. 9. Võrrelge erinevaid vaateid kommunikatsioonile/väljendusele/tõlgendusele. Habermas leidis, et inimene on kommunikatiivne olend, talle on omane kommunikatiivne ratsionaalsus, kaasaja ühiskonnas on see ratsionaalsus pärsitud ning eksisteerib nn."elamismaailm": meie vahetu maailm, mis konstrueerub inimestevahelistes suhetes. Keel on Jakobsoni järgi inimkonna primaarne kommunikatsioonivahend; teised märgisüsteemid on sekundaarsed
analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. SIIRDKÕNE- kaudne sisemonoloog - jutustaja vahendab tegelase sisemonoloogi temavormis. Piiratud teadmistega jutustaja- jutustaja, kes ei tea kõike ja vahendab vaid tegelasi ja nende vaatepunkte. Kõiketeadev jutustaja on tegelikult seesama, mis tekstuaalne autor - tema kommentaaride kaudu loomegi ettekujutuse teksti autorist. Samas piiratud teadmistega jutustaja ei pruugi tekstuaalse autoriga ühtida. Teost analüüsides on oluline silmas pidada, kelle vaatepunktist mingi sündmus on esitatud. ! *Kas teoses avalduvad erinevad vaatepunktid? ! *Kuidas tegelas(t)e vaatepunkti kasutatakse, kas jälgitakse vaid tegelase pilku või edastatakse ka tema mõtteid ja tundeid? ! *Milliste tegelaste vaatepunkti esitatakse sagedamini? ! *Kellele ei anta üldse "vaatamisõigust"? ! *Kelle silmade läbi nähakse olulisemaid sündmusi? PROOSATEOSE TEGELASED
mitte, me kas võtame selle väite vastu või mitte. Väide ja märgi tinglikkus: on meelevaldne. Individuaalne kogemus on alati ainulaade ja kordumatu, keeleline repertuaar selleks et ta üldse saaks toimida peab olema inimestevahel jagatud ja kollektiivne, st. on alati isikupäratu. suhte loomine väite abil on alati meeldevaldne või tinglik. Suhe tekstduaalse ja praktilise vahel. tasand. Tähistusväide loob samamoodi suhte tekstuaalse ehk keelelise ja praktilise ehk kogemusliku tasandi vahel, kus me oleme. Tundub, et elades kul.keskkonnas liigume pidevalt ringi nagu võõras linnas, oleme varustatud kaardiga, mis on meie keel, kuid igakord kui tahame aru saada, et kus me viibimine, et ümbrus oleks tähenduslik, peame nö vaatama kaarti, et kuidas see keeleliselt meile on kirjeldatud. Osa märkide repertuaaris: saame ise väljendada, ükskõik kas see on selgitus lillekasvatusest, leiutis, keemiline
Agent pole lauses alati subjektina, võib jääda ka nimetamata. Subjekti rollis on nimetamata juhuse korral tegu impersonaliseerimisega: Abstraktsioon (nt kodakondsuseta elanike probleem nõuab lahendamist) Objektivatsioon (nt suusavõistluste ülekanne lükkas valitsuse pressikonverentsi algust 10 min edasi) – kui osalisele viidatakse temaga seotud tegevuse või tulemuse kaudu. … Tekstistruktuuri analüüs Tekstuaalse funktsiooni analüüsis vaadatakse, kuidas tekst on kokku pandud: mis sõnumiga, mis viisil tekst konstrueeritakse? Mis struktuuritunnuseid tekstis on? Funktsionaalses analüüsis analüüsitakse teksti struktuuris, mis võimalusi teksti vormiline kokkupanek annab teksti tõlgendamiseks ja seletamiseks? See kujundab tähendust. Tekstuaalsus – tekst moodustab terviku. Teksti osade vahel on koherentsus – tekst on sidus. Vaadeldavad tekstitunnused:
hinnangut andev) mõisteid, mida ideoloogid täidavad uue sisuga (nt nimetame mingit olukorda vabaks, mida varem on nimetatud rõhuliseks: absolutistliku monarhia puhul ütleb üks, et inimene on ori, aga teine, et on õigused/seadused, seega inimene on ikkagi vaba). Vaja uurida 1) autorit ennast 2) tekste, millele autor vastas 3) konkreetseid kaasaegseid probleeme, mõistmaks autori kirjapandut 4) konventsioone, mille raames autor kirjutas. 2. Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid Ajalugu koosneb ühikideedest, mis pole kontekstist väljarebitud, vaid on tsüklilised ega muutu ajas universaalsed probleemid, ajatu tarkus tekstist. Põhiprobleemid on samad, autor pole tähtis. Lovejoy: ideed on tsüklilised, pole progressi, probleemid on universaalsed ja ideed ajatud; ideoloogiad tulenevad ,,ideedeühikutest"; autoriuurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. 3
annaabi.ee 
