Süstematiseeri kogutud materjal, tee valik Püstita teemast lähtuv põhiprobleem ja peamõte Vastused põhiprobleemile olgu lõikude tuumaks Paiguta lõigud loogilisse järjekorda Otsusta milliseid argumente tood oma mõtete kinnituseks Vali sobivad arutluse võtted (analüüs,- vastandamine jt) Jälgi, et kirjandil oleks põhiidee, sõnum, mis jääb kokkuvõtteks kõlama Teksti ülesehitus Sissejuhatus · Probleemi püstitamine · Teema piiritlemine ( oma vaatenurga leidmine ) · Idee rõhutamine (peamõttest lähtumine) · Mõiste avamine · Vastupidine väide · Teemakohane lühilugu · Ajalooline taust Püstita probleem! Nt. ,,Mida õpetavad mulle muinasjutud" · Inimestevahelisi suhteid, inimestesse suhtumist, moraali, tunnetust, õpetavad eetiliselt
Millest seal juhul kirjutada? Väga lai teema tuleb piiritleda pealkirjaga. Oluline on pealkirjas olevaid märksõnu õigesti mõista ja nendest oma arutluses lähtuda. Kõige olulisem sõna pealkirjas on tuumsõna, mis annab mõttearendusele suuna. Tuumsõna abil saab hakata ka ainestikku koguma. Liiga üldsõnalise pealkirja puhul võib teema täpsustamiseks kasutada motot. See peab sisaldama ideed, mis aitab teksti paremini mõista. Kui selgesõnaline idee leidub juba pealkirjas, on moto tarbetu. Vahepealkirjadega saab teksti liigendada ja tuua esile sisulised üleminekud. Sellist võtet kasutatakse enamjaolt ajakirjandustekstides, kuid ka pikmemates esseedes ja kirjandites. Kirjandi sissejuhatus Sissejuhatusega äratatakse lugejas huvi käsitletava vastu, luuakse subiv meeleolu, juhatatakse lugeja teema juurde, antakse eelteadmisi. Selles puudub analüüs, nähtusid või probleeme
Teemat võib määratleda kui elunähtuste ringi, mis kirjandis käsitlemist leiab. Kirjandi teemad võivad olla avatud või suletud. Avatud teemades saab kirjutaja ainestiku käsitlemiseks vabad käed, autor peab ise määrama lähtekoha, leidma kirjandi probleemi ja peamõtte ("Aeg ja inimene"). Suletud teemade puhul on probleem esitatud ühemõttelise väitena ("Kergem on lammutada kui luua"). Ülesehituselt võib pealkirjad jagada kolme rühma: 1. Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte ("Ilus ja hirmus on inime"). Autori ülesanne on esitatud väidet põhjendada ja leida näiteid. 2. Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni motiiv või detail ("Ilus õun, uss sees"). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte. 3. Pealkirjad, milles on teema või probleem esitatud üldsõnaliselt ("Armastus ja surm E.M.Remarque`i loomingus"). Autor peab leidma probleemi ja selle lahenduse.
elunähtuste ringi, mis kirjandis käsitlemist leiab. Kirjandi teemad võivad olla avatud või suletud. Avatud teemades saab kirjutaja ainestiku käsitlemiseks vabad käed, autor peab ise määrama lähtekoha, leidma kirjandi probleemi ja peamõtte (“Aeg ja inimene”). Suletud teemade puhul on probleem esitatud ühemõttelise väitena (“Kergem on lammutada kui luua”). Ülesehituselt võib pealkirjad jagada kolme rühma: 1. Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte (“Ilus ja hirmus on inime”). Autori ülesanne on esitatud väidet põhjendada ja leida näiteid. 2. Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni motiiv või detail (“Ilus õun, uss sees”). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte. 3. Pealkirjad, milles on teema või probleem esitatud üldsõnaliselt (“Armastus ja surm E.M.Remarque`i loomingus”). Autor peab leidma probleemi ja selle lahenduse.
Teemat võib määratleda kui elunähtuste ringi, mis kirjandis käsitlemist leiab. Kirjandi teemad võivad olla avatud või suletud. Avatud teemades saab kirjutaja ainestiku käsitlemiseks vabad käed, autor peab ise määrama lähtekoha, leidma kirjandi probleemi ja peamõtte ("Aeg ja inimene"). Suletud teemade puhul on probleem esitatud ühemõttelise väitena ("Kergem on lammutada kui luua"). Ülesehituselt võib pealkirjad jagada kolme rühma: 1.Pealkirjad, milles on esitatud teksti idee ehk peamõte ("Ilus ja hirmus on inime"). Autori ülesanne on esitatud väidet põhjendada ja leida näiteid. 2.Pealkirjad, milles on kesksel kohal mõni motiiv või detail ("Ilus õun, uss sees"). Viimase lahtimõtestamine avab teksti peamõtte. 3.Pealkirjad, milles on teema või probleem esitatud üldsõnaliselt ("Armastus ja surm E.M.Remarque`i loomingus"). Autor peab leidma probleemi ja selle lahenduse.
Kommunikatsioon ei ole täiuslik, sest enamasti teade muutub teel saatjalt vastuvõtjale. Teate liikumist mõjutavad kaks tegurit : 1. Välised asjaolud (segamine, müra, tegevus väljas); 2. Sisemised tegurid (köha, rääkimine(kuidas räägib)). Lisaks nende kahele tegurile võib kommunikatsioon mõjutada kella aeg või hiline moraalilugemine, võõras koht, hääldus, halb nähtavus, tausta müra jne. Kirjaliku kommunikatsiooni puhul raskendavad teksti mõistmist kõige sagedamini ainestiku mitte tundmine ja keelelised tegurit : 1. Vigane keele kasutus; 2. Liiga pikad laused; 3. Tundmatud terminid seal juures liialt palju võõrsõnu; 4. Liigne kujunduslikkus (metafooride paljusus); 5. Vastuvõtjale võõras keel; 6. Murded ja släng. SUULINE JA KIRJALIK KÕNE . . . on keele kaks erinevat kasutus viisi. Suulise ja kirjaliku kõne erinevus tuleb
soovitustest (ehk tähelepanu mõlemale). Töö planeerimine Võid kirjutada mustandi, kui Sul on selleks aega. Kui aega on vähem, tee kava (vt kava vormi). Mõtle läbi teema võtmesõnad. Kirjuta võtmesõnad endale lahti (st seleta). Kirjalikult kavandatud struktuurile toetudes on loogilist ja sisutihedat arutlust hoopis lihtsam kirjutada. Arutluse struktuur Arutluse osad on: Sissejuhatus Teemaarendus Kokkuvõte Sisukas arutlus on vähemalt 200 sõna pikk. Sissejuhatus Umbes 2-3 lauset (u 1/10 töö pikkusest). Seleta lahti võtmemõisted, ava taust. Ajaloos anna ajalooline taust ja ajaline määratlus. Püstita probleem (küsimus). o Kui pealkirjaks pakutu ka sobib, sõnasta see ikkagi ümber. o Väldi küsimust, millele on väga kerge üheselt vastata.
täpsustatakse seejärel mõtet - Söömishäired – kas 21. sajandi katk? 5) Võib jätta lõpetamata või probleemi lahtiseks - Ka mina tahaksin… 6) Üldsõnaline vastandus (kui võrdled oma kirjandis nähtusi või muud sellist omavahel.) - Naistemaailm ja meestemaailm 7) Väga üldsõnaline nimetavas käändes või mõnd tegusõna vormi kasutav pealkiri - Viina katk Kirjandi sissejuhatus Sissejuhatusega äratatakse lugejas huvi käsitletava vastu, luuakse sobiv meeleolu, juhatatakse lugeja teema juurde, antakse eelteadmisi. Selles puudub analüüs, nähtusi või probleeme lihtsalt nimetatakse, tutvustatakse mõnd levinumat seisukohta, pakutakse oma lähtekoht, püstitatakse põhitees, jutustatakse või kirjeldatakse midagi seoses järgneva analüüsiga. Sissejuhatuse lõplik variant on soovitatav kirjutada viimasena, et vältida sissejuhatuse ja
Kõik kommentaarid