Eduard Bornhöhe (kodanikunimega Brunberg) sündis 5. veebr 1862 Virumaal Kullaaru mõisas aidamehe pojana. Õppis 1872–1874 Tallinnas W. Kentmanni algkoolis, seejärel kuni 1877 kreiskoolis. Kuni aastani 1893 oli Bornhöhe biograafia kirju nii elu- kui töökohtade poolest. Ta töötas lühemat aega joonestajana maamõõtja juures, kaubakontori õpilasena Peterburis, raudteekontoris Kovnos (Kaunases), koolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja koduõpetajana Matsalu mõisas jm; teatrikriitikuna saksa ajalehes “Revaler Beobachter”, köster- koolmeistrina Stavrpolis, siirdus Tifilisi, edasi Väike-Aasiasse. Detsembris 1888 sooritas eksternina Tallinna kubermangugümnaasiumis lõpueksamid ja asus 1889 õppima eesti filoloogiat Tartu ülikoolis, katkestas õpingud peagi. Järgnevatel aastatel Bornhöhe rändurielu jätkus. Ta pidas erinevaid ameteid Venemaal, Poolas, Saksamaal. 1893 asus tööle Tallinnas ringkonnakohtu tõlgina, 1901-st arhivaarina
maamõõtjate juures ja Peterburis kaubakontori õpilane. 18781879 töötas ta Kaunases raudteekontoris, seejärel abikoolmeistrina Põltsamaa kihelkonnakoolis ja seejärel Tallinnas saksa ajalehtede kaastöölisena. 1881. aasta sügisel siirdus ta köster-koolmeistriks Stavropoli, sealt edasi Tiflisi (praegu Thbilisi), kust ta tegi reisi Väike-Aasiasse. Naasnud kodumaale, oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Matsalu mõisas, seejärel tegeles ta lühemat aega ajalehe Revaler Beobachter'i teatrikriitikuna. 18861887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Kuuda seminaris Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetajana Matsalus. 1889. aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli filoloogiat õppima, kuid mõne kuu pärast pidi ta õpingutest loobuma ning ta jätkas tööd koduõpetajana, ajakirjanikuna ja karikaturistina. 1893 asus Bornhöhe lõplikult kodumaale, kus ta leidis teenistust Tallinna ringkonnakohtus tõlgina. 1907. aastal nimetati ta
Ta oli ,,Noor-Eesti" väljaannete, albumite ,,Noor-Eesti" I-V (1905-1915), ,,Võitluse päivil" (1905), ajakirja ,,Noor-Eesti" (1910-1911) toimetaja (osalt koos Friedebert Tuglasega), sõnastas juhtartiklites ideoloogilise programmi, seades liikumise põhieesmärgiks kultuurihorisondi avardamise. Need kirjutised on hiljem koondatud valimikku ,,Noor-Eesti nõlvakult". Sajandivahetusest peale esines Suits enda toimetatud väljaannetes ja mujal perioodikas kirjandus- ning teatrikriitikuna ja kirjandusloolaena. Süvenemist eesti kirjanduse ajaloosse osutavad uurimus Kristjan Jaak Petersonist, artikkel ,,Die estnische Literatur", samuti kirjanduslooline andmestik Suitsu koostatud ,,Eesti lugemiseraamatus". ,,Eesti Kirjanduses" avaladus Suits kompaktseid lühiuurimusi eesti vanemast kirjandusest, eriti silmapaistva sarja Fr. R. Kreutzwaldi noorusest, artiklid Vildest, Tammsaarest, Underist, Barbarusest ja teistest
alguses Iru vanadekodus, kus 1947. aasta 9. jaanuaril suri. Kirjanik on maetud Tallinna Metsakalmistule. Karl August Hindrey on eesti proosa isepäisemaid autoreid, omaette seisev looja, keda võiks nimetada ka eesti Stefan Zweigiks kahe kirjaniku novellistikas on paralleelsusi , kuid Hindrey on siiski mitmekülgsem ja konservatiivsem. Hindrey sai tuntuks karikaturisti, följetonisti ning vaheda sulega kirjandus- ja teatrikriitikuna pseudonüümi Hoia Ronk all. Asutas pilkeldehed Sädemed (Postimehe juures) ja Kratt (Päevalehe juures) ning oli nende toimetaja. Ilukirjandusliku proosa kirjutamisega alustas 1928. aastal, äratades tähelepanu 5-osaliste memuaaridega "Minu elukroonika" (3 köidet; 1929) "Murrang" (1930) ja "Tõnissoni juures" (1931). Hindrey loomingu kõige intrigeerivamaks osaks on ta novellistika, mille keskmes on patriarhaalse mehe psüühika ja mehenaise suhete süvaeritlus
Itaalia näite- ja proosakirjanik, modernistliku draama alusepanija. Kirjutanud teoseid nagu: ,,Kadunud Mattia Pascal", ,,Vana jumal", ,,Üks, ei ühtki, tuhat tükki". Nobeli kirjanduspreemia · Bertolt Brecht (1898-1956) Sündis Augsburgis, oli saksa näitekirjanik, lavastaja ja luuletaja. Alustas kirjutamist juba koolis. Õppis arsti- ja loodusteadust ning käis kuulamas teatriloenguid. Kirjutas oma esimese näidendi ,,Baal". Peale ülikooli asus tööle teatrikriitikuna Augsburigi päevalehte ning võttis osa Novembrirevolutsioonist. Kolis Münchnisse dramaturgina leiba teenima. Münchenis esietendus ta näidend ,,Trummid öös", millega ta võitis Kleistri-nimelise noore dramaturgi preemia. Seejärel siirdus Berliini dramaturgiks ning asus kirja panema oma teatriteoreetilisi uuendusi nt teoses ,,Vaseost"võib neid lugeda. Ta elus algas uus etapp pagendus. Ta oli Hitleri mustas nimekirjas, poeemi ,,Legend surnud sõdurist" tõttu.
kirjanuselust ja oma äärmise tagasihoidlikuse tõttu oli ta kirjamehena üldse vähe tuntud. 1881. aasta sügisel läks Bornhöhe Stavropoli, kus töötas ühe talve kösterkoolmeistrina, seejärel oli ta lühemat aega keelteõpetajaks Tifliisis. Sel ajal oli ta teinud ka matka Väike- Aasiasse. Naasedes kodumaale oli Bornhöhe kaks aastat koduõpetaja Läänemaal, Matsalu mõisas parun Hoyningen-Huene perekonnas. Seejärel tegeles ta lühemat aega Tallinnas ajalehe Revaler Beobachter'i teatrikriitikuna. 18861887 oli ta keelte- ja lauluõpetaja Läänemaal, seejärel veel aasta koduõpetajana Matsalus. (4. http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$430 , 1. Eesti kirjanduse ajalugu lk 464 465) 1888. aasta lõpus sooritas ta Tallinna kubermangugümnaasiumi juures eksternina edukalt abituuriumieksamid ning astus aasta hiljem Tartu ülikooli filosoofiat õppima. Kuid juba mõne kuu pärast oli Bornhöhe sunnitud ülikoolile selja pöörama ja taas leivaametit otsima
Tom Stoppard (sünd. 1937) Ühe kuulsama nüüdisaegse inglise näitekirjaniku Tom Stoppardi lavateostega seostub originaalne, ärapidiselt inglaslik elukäsitlus: siin on oma kindel koht intellektuaalsel mõistatusmängudel, mustal huumoril, metafüüsikal, vihjetel ja tsitaatidel. Tom Stoppard sündis Zlinis Tsehhi juudi perekonnas, ta on elanud Singapuris, Indias ja 1946.aastast Inglismaal. 17aastaselt kolledzist lahkunud, tegutses ta ajakirjaniku ja teatrikriitikuna. Tuntuse teatriringkondades võitis Stoppard absurdimaigulise värssparoodiaga ,,Rosencranz ja Guildenstern on surnud" (1966). Samuti esimesse loominguperioodi kuuluv ,,Hüppajad" on autori mõistatuslikumad näidendid, mida nimetatakse mõnikord ka filosoofiliseks mõrvamüsteeriumiks a´la Umberto Eco. ,,Travestiad" on irooniline spekulatsioon Vladimir Lenini, James Joyce'i ja Tristan Tzara kohtumisest. 1977.aastal külastas Stoppard esmaordselt Venemaad ja sellest ajast peale huvitavad teda
Tuhmus stiilikirevus, sama mis 20ndatel, rohkem realistlikku kujutamist, kajastas kaasaja olusid, rohkem maaelu, tegelastega juhtuvad koomilised, naljakad ja õpetlikud asjad, komöödia ja rahvatükk, ajakriitiline komöödia, külakomöödia, ajalooline draama->lahingud ristirüütlitega, jüriöö ülestõus; 17. Hugo Raudsepa elu ja loomingu ülevaade Alustas 1910 aastal novellisti ja vestekirjanikuna. Esimese näidendi 40 aastaselt andis välja. Enne seda tegutsed teatrikriitikuna. Tal ka normid ajakirjanikukogemused. Ta sündis tartus, varjunimeks milli mallikas. Haigestus tuberkuloosi ja tömbus tagasi, saadeti siberisse ja seal suri. Sündis Tartumaal. Oli ajakirjanik "Postimehes", "Vaba Maa" arvustaja, vabakutseline kirjanik. Raudsepa sulest pärinevad lühiproosa kogud "Sidemed ja sõlmed" (1919), "Kirju rida" (1921), "Jumala veskid" (1936). Oma ilukirjanduslikus proosas on kirjanik piirdunud sageli
Kui parasjagu uut ideed ei tule, sirgeldab ta lehe ääreveerule illustratsioone. Siis aga heliseb kell ja kirjanik peab "maa peale tagasi tulema" ja oma töö lõpetama. Vahel jõuab ta "otsad kokku tõmmata", vahel mitte. Selle tõlgenduse kohaselt saab Undi argimüütide kogu võrrelda koolivihikuga. Igal juhul pakub see ideaalset näitlikku vahendit kirjutamise protsessi kirjeldamiseks. Nii Barthes kui Unt on teatriga lähedalt seotud, nii lavastajana kui teatrikriitikuna. Sellest tuleneb asjaolu, et mõlemad tajuvad ühiskonda kui teatrilava, elu kui etendust ja iseend kui kangelast. Lavastamise kiusatus on tunnetatav ka kirjutamise juures, seda eriti Mati Undi puhul. Unt väljendab oma teatrikogemust ning filosoofilisi arusaamu teatrimaailmast ka kitsalt ilukirjanduslikes teostes (Via regia, Brecht ilmub öösel). Teatrist saab keskne tegelane. Siin on Illimari läbi väljendatud erinevaid kontseptsioone teatri loomuse kohta ja
11 tema kunstilises ning poliitilises arengukäigus. Enam pakkusid talle pingeline poliitikaelu, parteide koosolekud, Riigipäeva istungid, kunstikogud ja teaduslikud kõneõhtud, mida ta kõike innukalt külastas. 6) Teine loominguperiood (1893-1908) 1893. aastal kutsus K. A. Hermann Vilde Tartu ,,Postimehe" toimetusse tööle. Vilde koos kaasa ja ämmaga koliski Tartusse. Tartus esineb ta harukordselt produktiivse teatrikriitikuna. Eriti suuri nõudmisi esitab ta näitlejatele: need ei tohi ,,niksutada ega nõksutada, ei tohi kokutada ega kogeleda ega vehelda ja kehelda". Pärast lähemat tutvumist marksistliku kirjandusega kirjutab Vilde oma ühiskonnakriitilise romaani ,,Külmale maale". 1896 aastal kolib Vilde koos kaasaga Moskvasse, et vene eluoluga lähemalt tutvuda ja et oma vene keele oskust täiendada. Ta jääb siiski mõneks ajaks ,,Postimehe" toimetusliikmeks, kui aga leht Jaan
Sudermanni looming. Brahmi silmapaistvaim saavutus on Hauptmanni ,,Kangrud". Modernne läbimurre lavaesteetikas: Uuendustaotlused seotud ka lavakunstilise esteetikaga. Näitekirjandus uuenes palju varem kui lavastuskunst. Uue näitekirjanduse publikuni viimiseks oli vaja uut näitlemiskunsti ja lavakujundusstiili. Brahm tekitas teatris pöördeprotsessid. Ta sai oma esimese lavakogemuse Hamburgis, kus valitses realistlikult täpne ansamblistiil. Õppis germanistikat ja töötas ajakirjaniku ja teatrikriitikuna. Ta tutvus Ibseni loominguga ja kohtus Hauptmanniga. Hauptmanni teoste ja uue aja näitekirjanduse läbisurumine sai tema kõige olulisemaks ülesandeks. Deutsches Theater'is 18841904. Selles teatris parim saksa näitetrupp, millega sai teostada realistlikku, psühholoogilist inimkujutust, mis oli tema jaoks kaasaegse näitekunsti ideaal. Oluline oli eelkõige autoritruudus. Lähtepunktiks lavastatava teose täpne analüüs
annaabi.ee 
