VANEM EESTI KIRJANDUS Eesti kirjakultuur tekkis ja hakkas arenema 13.sajandil. Esimesed eestikeelsed sõnad olid Laula,laula, pappi! Need märkis üles Liivimaa Henrik oma kroonikasse. 1525. Esimene teadaolev eesti keelt sisaldav raamat.(midagi pole säilinud) saksa keelsed luterlikud raamatud ja liivi-,läti- ning eestikeelsed missatekstid. Järgmine teadaolev eeestikeelset teksti sisaldanud raamat Wanradti ja Koelli katekismus. Raamat trükiti 1535.aastal. (sellest on säilinud 11 kahjustatud lehekülge) 1739. Esimene täielik eestikeelne Piibel. ,,Piibli Ramat/se on keik se Jummala Sanna..." Esimene eesti keelne luuletus- Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708.aastast pärinev kaebelaul ,, Oh ma waene Tardo Liin". Rahvuslik liikumine. C.R.Jakobson pidas oma I isamaalise kõne ,,Vanemuise ,, seltsis 1868.a. I üldlaulupidu 1869.a Tartus. Selle algatasid Johann Voldemar Jannsen ja tema juhitu...
oli ,,Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai". Lydia Koidula jaoks oli teatri ülesandeks rahvuslike ning valgustuslike ideede levitamine ja rahvale nõndanimetatud õpetliku lõbu pakkumine. Üldiselt oli Koidula teater lihtsalt ühe väikese haritlasrühma ettevõtmine, mille eluiga jäi üpris lühikeseks näitetrupi tegevus katkes pärast ,,Säärase mulgi" ettekannet. Kuid algatus iseenesest kandis siiski vilja ning 19. sajandi lõpul levis teatriharrastus kiiresti ning jõudis varsti massidesse. Näitemängu tehti lõpuks peaaegu igas eesti seltsis, neid tekkis kümnete kaupa nii linnas kui ka maal. Nii sai Lydia Koidulast rahvuslikule näitekirjandusele alusepanija Eestis ning eestlastest lisaks laulurahvale ka teatrirahvas.
Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule). Rahvaluulekogumise suuraktsioon. 1888.aastal avaldas Jakob Hurt üleskutse ,,Paar palvid Eesti ärksamaile poegadeke ja tütardele", kutsudes rahvast koguma taas vanu laule ja jutte, uskumuste ja kommete kirjeldusi. Selle ja varasema kogumistöö käigus üleskirjutatud rahvalaulud, jutud, vanasõnad jm, mida on kokku üle 120000 lehekülje, asub tänapäeval Jakob Hurda koguna Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis. Teatriharrastus 19.sajandi lõpukümnendeil. 1878.aastast ,,Vanemuise" seltsi orkestrit, laulukoori ja näitetruppi juhtinud August Wiera lõi neile kollektiividele toetudes pidevalt tegutseva poolkutselise teatri. Etendusi hakati andma korrapärases rütmis, igal nädalal. 1880.aastail kõlasid teatrilaval esimest korda eesti keeles Shakespeare'i ja Moliere'i dialoogid. Sajandivahetusel kogusid populaarsust ,,ilunäitused"
„Teraspoiss“ (1937) Richard Janno „Vutipoisid“ (1935), Valve Saretok „Kiki suur suvi“ (1936), Marta Sillaots „Trips, Traps ja Trull“ (1935) jt. Lastele ja noortele kirjutasid paljud tuntud kirjanikud, nagu Tammsaare, Luts, Mälk, Ristikivi jt. Aimeraamat lastele, nt Kustas Põldmaa „Mikroobide jahil“ (1935) jt Palju lastenäidendeid, koolide laialdane teatriharrastus. Esimesi arvestatavaid samme astuti lastekirjanduse uurimisel. Lastekirjandus Eestis 1940–1950. Tendentslik sotsrealism 1940-44: okupatsioonide vahetus, lasteperioodika ümberkujundamine, üksikud väärtteosed (K.Merilaasi lasteluulekogu, M.Sillaotsa jutud) Saksa okupatsiooni ajal. 1945-54: stalinistlik vulgaarsotsioloogiline kirjanduskäsitlus. Varasema
Sissejuhatus Veidi üle 100 aasta on möödas sellest, mil eesti heliloojad kirjutasid esimesed suurteosed, millest tõstaks eriti esile 1896 valminud Rudolf Tobiase avamängu "Julius Caesar", esimest eesti muusika sümfoonilist teost. Muidugi ulatub muusikategemine Eestimaal tunduvalt varasemasse aega. Olgu selleks siis balti-sakslastest aadlike kohalik muusika- ja teatriharrastus (näiteks kanti Tallinna Saksa Teatris juba 1789. aastal ette Mozarti ooper "Don Giovanni"). Või 1680. aastal Tallinnas etendunud Mederi ooper "Kindlameelne Argenia", esimene barokkooper saksa keeles. Või 1740. aastatel Eestisse Saksamaalt jõudnud vennastekoguduse liikumine - vennaskonda nimetati "laulev kogudus". Oma roll oli ka 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool, kus oli muusika õppetool. Muidugi puudutas see kõik ennekõike kohalikke kõrgkihte, jäädes "maarahvast" - s. o
Huvitavad arengud muinasjutu- ja fantaasiakirjanduses: Oskar Luts Nukitsamees 1920, Juhan Jaik Kaarnakivi 1931, Tondijutud 1936 ja Pombi-triloogia 1932-34; Irma Truupõld Rohelise Päikese Maa 1936; Hindrek Rikand Rahvavanema lapsed 1935; Karl Ristikivi Viikingite jälgedes 1936. Loodus- ja loomalood, autoriteks Richard Roht, Karl Ristikivi, August Mälk, A.H. Tammsaare jt. Populaarteaduslik, nn aimeraamat: Kustas Põldmaa Mikroobide jahil 1935 jpt. Palju lastenäidendeid, koolide laialdane teatriharrastus. Esimesi arvestatavaid samme astuti lastekirjanduse uurimisel. Lastekirjanduslik „sotsrealism“ 1940.-50. aastatel *1940-1944: okupatsioonide vahetus, lasteperioodika ümberkujundamine, üksikud väärttteosed (Kersti Merilaasi lasteluulekogu, Marta Sillaotsa jutud) Saksa okupatsiooni ajal. 1945-1954: stalinistlik vulgaarsotsioloogiline kirjanduskäsitus. Varasema lastekirjanduse ärakeelamine, fantaasia ja muinasjutulisuse kahtluse alla seadmine.
sattusime Kevade tänavale majja, kus praegu asub laste kunstikool. Tol ajal oli see 8.algkool ja sellest saati õppisime Itaga ühes klassis. Kohe me pinginaabrid ei olnud, aga alates kolmandast klassist kuni lõpuni välja küll, üheksa aastat. (4) Koolis oli Ita paras vembumees. Matemaatikat tegin viimastes klassides tõesti mina tema eest. Me olime isegi nii nahaalsed, et vahetasime vihikuid. (4) Ita oli ülepea andekas. Küsimus ei olnud üldse võimetes, aga teatriharrastus võttis palju aega. Ita mängis juba kümnendas klassis peaosi. Enne esietendust toimusid proovid Draamateatris, aga seal said nad löögile alles pärast õhtust etendust, seega tehti proove öösel. (4) Teatritöös oleme me Itale tõeline tugigrupp, kui tal tuleb välja mõnu uus lavastas, siis püüame kindlasti ära vaadata. Kui teater on Itale töö, siis mulle hobi räägib Silvi Kaugema. 8 6
Kitzbergi isiklik elu oli küll mugav kuid vabrikuperemeeste vahetuse tõttu muutnud olud sundisid teda nelja aasta pärast jälle uut kohta otsima. Selle leidis Kitzberg Riias vagunivabrikus, kuhu ta 1898. aastal astus kontoriametniku töökohale. Vagunivabrikus oli tasu parem, kuid töötingimused halvemad. See kajastus ka tema kirjades. Riia kui Baltimaade suurim kultuurikeskus soodustas tõhusalt kirjaniku vaimset küpsemist. Teatriharrastus kujunes Kitzbergile lausa vajaduseks, mis mõjus talle hästi kui näitekirjanikule. Mõnevõrra võttis kirjanik Riias osa ka kohaliku eesti seltsi ,,Imanta" tegevusest, esinedes koosolekutel kõnelejana. Üldiselt oli aga Kitzbergi tutvusringkond Riias väike ja kirjanik elas suletuna. Riias sõlmis Kitzberg oma teise abielu, mis sulges teda veelgi enam kodusesse ringi. Kitzberg elas koos oma teise naisega elu lõpuni. Teises abielus oli üks poeg.
kohalikest talupoegadest. Andekamaid muusikuid saadeti koguni välismaale õppima ning siia tuli palju muusikaõpetajaid mujalt, peamiselt Saksamaalt. Linnades, eelkõige Tallinnas, aga ka Tartus, Pärnus ja Narvas, hakkasid üha sagedamini esinema külalismuusikud ja rändnäitetrupid - suur osa neist oli läbisõidul Riiast Peterburgi. Eestisse ulatus ka Peterburis (1737) ja Riias (1772) asutatud ooperiteatrite mõju. Nii linnades kui mõisates levis ka teatriharrastus. Esimese alalise asjaarmastajate teatri rajas 1784. aastal Tallinnas menukas saksa näitekirjanik August von Kotzebue (1761-1819). Teatris, mis tegutses üle kümne aasta, näidati ka muusikalavastusi. 1795. aastal jõudis Lüübekist Tallinna madameTilly ooperitrupp ja koos nendega hulk moodsaid oopereid, nende hulgas ka Mozarti"Don Giovanni" ja "Võluflööt". Edaspidi püüti Tallinnas alalist teatritruppi
nähtuseks. Estonia kujunes pigem skandaalse kuulsusega klubiks, kus käidi peamiselt napsitamas ja kaarte mängimas. Etenduse ajal võis tihti näha vaatajaid saalis ringi jalutamas ja suitsetamas ning tavatu polnud seegi, kus astuti näitlejatega sõnavahetusse või käsikähmlusse. Tallinna eestlaste seltsielu kandus hiljem 1877. aastal asutatud Lootuse seltsi, kus tegeldi aktiivselt ka teatrikunstiga. 1870.aastail pandi alus ka Narvas (seltsis Ilmarine), Peterburis (seltsis Endla). Kuid teatriharrastus levis ka maale. Laulukooride ja näitetruppide algatajaiks olid enamasti kohalikud koolmeistrid, kuid leidus ka entusiastlikke talupoegi. Näiteks Toila taluperemees Abram Siimon, kes Tartus nähtud etenduse mõjul otsustas ka Toilas näitemängu teha. Kohaliku kirikhärra kaebuse peale keelas koolivalitsus õnnistatud kooli ruumides teatritegemise ära. Edaspidistest sündmustest kirjutab Siimon niimoodi: Mina sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin ,,Vanemuise" ja Tallinna linna teatrilava
6. Teisi 19. sajandi eesti näitekirjanikke. Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) - "Pärmi Jaagu unenäo"; Carl Robert Jakobson (1841-1882) - "Arthur ja Anna, ehk Vana ja uue aja inimesed"; Juhan Kunder (1852-1888) - ,,Kroonu onu"; ,,Vallavanema valimine"; Jüri Orgusaar (18571912) - "Inimese hind ja väimehe väärtus", "Suured vaimud"; August Kitzberg (1855-1927) ,,Punga Mart ja Uba-Kaarel" 7. Teatritegevus seltsides 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul. Tänu Koidula etendustele oli teatriharrastus populaarsust kogund. Tallinna selts "Estonia" (1865) toimus esimene näitemäng 1871. aastal. Lühinäidendeid tehti veel järgnevatel aastatel, kuid siis kolis teatrharrastus eeskätt 1877 rajatud "Lootusesse". Siiski jäi näitemäng Tartuga võrreldes veel paar aastakümmet juhuslikuks. Suurem muutus tuli alles sajandi lõpukümnendil. 1870. aastatel rajati innukalt seltse ka väiksemates linnades, kus harrastati laulu ja näitemängu (Viljandi "Koidus" lavastati
annaabi.ee 
