universumi tekkimise probleemiga. Materialistlikus maailmapildis tuleneb teadvuse mõistatuslikkus küsimusest, kuidas on põhimõtteliselt võimalik, et mateeria teatud korrastus ja dünaamika sünnitavad teadvuse. Teadvuse mõistatuslikkuse teesi pooldajate meelest ei saa sellele küsimusele vastata isegi juhul, kui kõik füsioloogilised ajuprotsessid on lõpuni ära seletatud. Pole selge, miks ei võiks inimene lihtsalt funktsioneerida, omamate teadvuslikke elamusi. Sellise olukorra kujutletavus näitab, et teadvuse fenomenile ei ole veel loodusteaduslikku seletust. Ja lõpuks on see probleem eriti raske sellepärast ,et pole selge, kuidas üldse selle lahendust ära tunda. Kui saate teadlikuks oma sõltuvustest ja tingitusest, siis mõistate oma teadvust tervikuna. Teadvus on kogu see väli, millest toimib mõtlemine ja eksisteerivad suhted. Selles väljas on kõik
hingelise algupäraga põhivõimed. Võimekamalt monaadilt teisele liikumine on järkjärguline- monaade on lõputult. Siit järeldub, et monaad saab olla aktiivne, loov, tegutsev jõud.Monaad on mõtlev, tundmaõppiv, kujutlev, tajuv olend. Igamonaad eksisteerib igal hetkel ajas. Kui monaad teatudhetkel lakkaks tegutsemast, siis ta ei saaks eksisteerida, nagumateriaalne asi ei saaks eksisteerida ilma ulatuvuseta. Hetkel , kui monaadil ei olnud "teadvuslikke tajusid", olid tal"teadvusetud tajud". Seda seletab L. järgmiselt. Kui veskitöötab korralikult, uinub mölder magama. Kuid niipea kuiveski seisma jääb, ärkab mölder. Ta peab unesmitteteadvuslikult tajuma veski rataste mürinat. "Iga monaadon universumi elav peegel, kes esemete pildid omategutsemisega tekitab või oma sisemuses kujundab, ilma etmingi mõjutus tuleks väljaspoolt"-ütleb ta. L. jätkab:"Monaadil pole aknaid, mille kaudu midagi võiks sisse tullavõi temast välja minna
spetsiifilistele sisenditele selektiivselt ja adekvaatselt, kuid teadvustatus puudub, integreeriv tervikut hõlmav psüühika on pidurdunud. Minimaalselt teadlik seisund- võimaldab juba fragmentaarseid teadvuslikke aistinguid ja ehk ka mõttekilde. Nende tuvastamine: valuärrituse tekitamine, aju uurimine aparaatide abil, küsitlemine. Mis on töömälu peamine Säilitada psüühikas (olulist) ÕO9, L9 ülesanne? Tooge näiteid informatsiooni aktiivsena ja igapäevaelust. kättesaadavana, samal ajal
hingelise algupäraga põhivõimed. Võimekamalt monaadilt teisele liikumine on järkjärguline- monaade on lõputult. Siit järeldub, et monaad saab olla aktiivne, loov, tegutsev jõud.Monaad on mõtlev, tundmaõppiv, kujutlev, tajuv olend. Igamonaad eksisteerib igal hetkel ajas. Kui monaad teatudhetkel lakkaks tegutsemast, siis ta ei saaks eksisteerida, nagumateriaalne asi ei saaks eksisteerida ilma ulatuvuseta. Hetkel , kui monaadil ei olnud "teadvuslikke tajusid", olid tal"teadvusetud tajud". Seda seletab L. järgmiselt. Kui veskitöötab korralikult, uinub mölder magama. Kuid niipea kuiveski seisma jääb, ärkab mölder. Ta peab unesmitteteadvuslikult tajuma veski rataste mürinat. "Iga monaadon universumi elav peegel, kes esemete pildid omategutsemisega tekitab või oma sisemuses kujundab, ilma etmingi mõjutus tuleks väljaspoolt"-ütleb ta. L. jätkab:"Monaadil pole aknaid, mille kaudu midagi võiks sisse tullavõi temast välja minna
hele?), on kvaalid oma olemuse tõttu nende kogeja (tähendagu see siis mida iganes) teadvusele ot- seselt kättesaadavad ehk kvaalid on kogemuse omadused, millega ollakse lähedaselt või otseselt tuttav (acquainted) (tähendagu see siis mida iganes) ehk "vahetud fenomenoloogilised kvaliteedid" (Block 1978) (tähendagu see siis mida iganes). Nad on lõppude lõpuks needsamad omadused, mille hindamine lubab meil oma teadvuslikke seisundeid identifitseerida. Seega, traditsiooni kokku võt- tes: kvaale peetakse subjekti vaimuseisundite sellisteks omadusteks, mis on 1) sõnulseletamatud 2) seesmised 3) privaatsed 4) teadvuses otseselt ehk vahetult hoomatavad Sellega on kvaalid juhatatud filosoofia näitelavale. Mõnedele teoreetikutele on nad tundunud väga tähtsate omadustena, kuna nad paistavad olevat ületamatu ja vältimatu komistuskivi funktsionalismile,
19 Kui idee pärineb meeltetajust (nt nägin kentauri hoovi peal jalutamas), siis on mu ideel on kindel empiiriline alus. Kui ma seda alust meeltetajust ei leia, siis on see fantaasia. Locke väitis, et meil ei ole sünnipäraseid, ainult mõistusest pärinevaid ideid. Inimene sünnib nagu "puhas tahvel" (ld. tabula rasa, skolastikute termin kogemustest mõjutamata vaimu kohta) millele kogemused hakkavad kirjutama. (Leibnizi vastuväide: inimese mõistuses pole tõesti mingeid teadvuslikke kogemusi, välja arvatud mõistus ise, ilma milleta ei loe kogemus midagi.) Locke arvas, et mõistus üksnes kombineerib omavahel naid tajukomponente, mida annavad meile meelteorganid. Locke eristas väliseid ja sisemisi meeltekogemusi. Välised on nägemis-, kuulmis-, haistmis-, maitsmis- ja kompamistajud. Sisetaju on see, kui me tajume omi mõtteid, seda, kuidas meie teadvus opereerib ideedega . Locke eristas ka lihtsaid ja kompleksseid ideid.
maailmast lähtuvalt meie hetkevajadustest ja - eesmärkidest. Seda aspekti on nimetatud ka teadvuse peegeldusfunktsiooniks. Teadvuse mudelifunktsioon iseendast lähtudes - me saame teadvuse kaudu teadlikuks (a) oma minast ja (b) oma hetkelisest kehalisest ja hingelisest seisundist. Õppides oma teadvust analüüsima, saame me rohkem teada ka sellest, mis nende seisundite taga on ning omandame võime prognoosida oma teadvuslikke läbielamusi. Teadvuse analüüsitavad aspektid Teadvuse keskendatus (fokusseeritus) võib olla kitsam või laiem. Teadvustatava nähtuste ringi avarus või kitsus osutab parasjagu kasutatava informatsiooni grupeeritavuse astmele. Korraga suudame teadvustada suhteliselt piiratud arvu objekte või nähtusi, ent grupeerides neid suuremateks ühikuteks võime korraga teadvustatavate nähtuste arvu suurendada. Teadvuse tase (teadvustatuse aste) võib olla kõrgem või madalam
Antud juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi. Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )
Antud juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi. Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )
Antud juhul on siin tegemist argumenteerimisega ja teoretiseerimisega teadvuse olemuse üle. On rohkeid järeldusi ja nähtuste omavahelisi seoste leidmisi. Teadvusega seonduvad nähtused liigitatakse suures mastaabis kaheks osaks, milledeks on siis teadvuse seisundid ja sellega kaasas käivad teadvuse sisud. Kui uuritakse teadvust, siis eristatakse teadvuse nähtuse erinevaid külgi. Inimesel esineb teadvuslikke ja ka mitteteadvuslikke seisundeid. Teadvuse seisundil on olemas erinevad faasid. Näiteks inimene on ärkvel olles teadvusel ja und nähes, kuid teadvust ei ole näiteks narkoosi või unenägudeta une ajal. Kui inimene on teadvusel, siis võib ta olla unine, ergas või tavaolekus. Kui aga inimene ei ole teadvusel, siis selline seisund ei ole samuti alati ühetaoline. Näiteks une või hüpnoosiseisundi ajal.( Bachmann ja Maruste 2011, 82-83 )
annaabi.ee 
