seisundit/haigust kui sellist, vaid pigem näevad nad lihtsalt sümptomeid ja selle baasil määravad ravi. Mõista suudab inimene, kes on ise olnud sellelähedases staadiumis ja on omal nahal teatuid aspekte sellest haigusest kogenud. Loetud teksti põhjal selgus ka, et isegi oma väga väga lähedane inimene tegelikult ei pruugi mõista haigust ja tunneb pigem, et tahaks ära joosta. 4) Kui depressioonist räägitakse tavaarusaamade järgi, siis enamus inimesi peab kaaskodaniku haigeks, kui tal on füüsilised ning nähtavad probleemid küljes. Ei osata teadvustada seda, et depressioon on vaimne haigus ning vaimne haigus viib sageli ka füüsiliste kaebusteni ning suunab paljusi inimesi enesetapule. Tavainimene, kellel ei ole kogemust depressiooniga, usub, et see on tablettidega ravitav ning oma enda mõtete suunamine, kuid tegelikult on see palju sügavam probleem.
Balletis on üldtuntud tähendused igal liigutusel ja väga põnev on jälgida ka tantsjate näoilmeid, mis jutustavad baleriinide emotsioonist. Ballett jutustab ühte lugu ja see on üpriski imeline, kuidas nad saavad ainuüksi kehakeelega, tantsuga publikule seda jutustada. On olemas veel ka selline zanr nagu kabaree. Kabaree võib olla puhas meelelahutus või väljendada ka poliitilisi seisukohti. Kabaree-zanri kasutatakse tihti ühiskonnaelu arvustamiseks ja tavaarusaamade kõigutamiseks. Enamikus maailma riikides on paljude aastate jooksul välja kujunenud oma traditsioonilised tantsud. Sageli on need arenenud lihtsatest usu- või hõimurituaalidest kindlate liikumismustritega keerulisteks tantsuvormideks. Näiteks on klassikaline India tants, mille kaudu jutustati lugusid jumalate tegudest. Põlisameeriklased tantsisid erilistel tseremooniatel, et saada esivanemate, vaimude ja jumalate soosingut
armastuse ja vabaduse eest. Draamad: ,,Manfred" ja ,,Kainis". ,,Manfred" tegevuspaigaks Alpid. Oma imetabaste võimete poolest vaime välja kutsuda ja nendega suhelda meenutab noor nimikangelane Fausti. Manfredi põhiküsimus on elu mõte. Olemise mõttetuse ängistus süveneb kangelases sedamööda, kuidas ta ei leia endale mingit vastust usus ega vagas kuulekas elus, mida elab enamik inimesi. Ta on uhke mässaja kõigi tavaarusaamade vastu. Et ta eitab jumalat, tuleb põrguvaim tema hinge endale nõudma. Ent Manfred ei allu talle. ,,Kainis" zanrimääratlus ,,müsteerium" tuleb sellest, et käsitletakse Vana Testamendi ainest. Tegelasteks Aadam ja Eeva, nende pojad Kain ja Aabel, tütred Aada ja Silla. Byron teeb Aadast Kaini ja Sillast Aabeli naise. Tegevus algab sealt, kus Milton oma ,,Kaotatud paradiisi" lõpetas:
tagasi tulles Sokratest, kes palub tal vastata küsimusele “Mis on vaprus?”. On täiesti võimalik, et antud inimene ei suuda anda temalt oodatavat vapruse olemusdefinitsiooni. Eespool arendatud Platoni arusaama loogika kohaselt ei saaks see inimene siis ka vapper olla – kui vaprus ikka tõepoolest eeldaks olemusteadmist vapruse kohta. Nagu siit nähtub, käivad ka Platoni õpetuses, nagu Sokratese juureski, eetilise intellektualismiga kaasas tavaarusaamade jaoks paradoksaalsed järeldused. Antud õpetuse lahknevust tavapärasest vapruse mõistmisest saab aga ehk mahendada Platoni mõiste “õige arvamus” abil: tavaarusaamade kohaselt vapper käitumine põhineks siis õigele arvamusele vapruse kohta ja selline käitumine on kindlasti eelistatavam ekslikele arvamustele toetuva käitumisega võrreldes. Kuid käitudes “õige arvamuse” kohaselt, ei oska inimene põhjendada, miks peaks toimima just nii ja mitte teisiti
seisukohta võiks vaadelda vastusena küsimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Võib ütelda, et Sokrates on antud väitega sõnastanud ühe vajaliku tingimuse, mis peab olema täidetud selleks, et teadmine areneks. Ta väidab: selleks, et teadmine areneks, peab teadmisi kujundav inimene omama kriitilist suhet oma teadmisesse. Teoreetiline mõtlemine on immanentselt kriitiline mõtlemine. Seda on demonstreerinud juba varasemadki teemad, näiteks Parmenidese ja Zenoni kriitika tavaarusaamade aadressil. Kuid nende kriitika seisnes selles, et nad tõrjusid argumenteeritult teiste seisukohti, mis oli oma seisukoha väitmise aluseks. Sokrates lisas sellele juurde ülimalt olulise tunnuse – teoreetiline mõtlemine peab olema kriitiline ka iseenda tulemuste ning nende eelduste ja aluste suhtes. Selleks, et inimteadmine areneks, tuleb inimestel teadvustada endale oma teadmiste piire. Teoreetilise teadmise üheks tunnuseks ongi see,
Millist liiki asju eksisteerib iseseisvalt? Loetakse tihti metafüüsika alla. 5. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Eetika, esteetika, poliitikafilosoofia 6. Nimetage filosoofia 3 ratsionaalset tunnust! Filosoofia kritiseerib, filosoofia analüüsib, filosoofia abstraheerib, filosoofia argumenteerib 7. Selgitage mõtet, et filosoofia on kriitiline! Filosoofilise probleemi püstitamine algab kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia on kriitiline kolmes suhtes: tavaarusaamade suhtes, iseenese eelduste suhtes, teiste filosoofide suhtes. 8. Iseloomustage filosoofiat Sokratese ja Jeesuse erinevusele tuginedes! Filosoofia kahtleb tarkuse otsinguil, mitte ei paku valmistõdesid, dogmasid, mida kahtluse alla ei seata. Filosoofia argumenteerib mõlema vaidluskoha poolt, mitte ei jutlusta. 9. Mida õpetab filosoofia Russelli arvates? Konstrueerige näide! Russelli arvates teisendab filosoofia kõik probleemid konkreetsest vormist abstraktsesse, mis
Meeter on vahemaa, mille valgus läbib vaakumis 1/299 792 458 sekundiga. aeg aegruumi osan, aegruumi 4. mõõde, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas, aeg on relatiivne suurus, mis sõltub vaatleja liikumiskiirusest ja teda ümbritsevast gravitatsiooniväljast. Tavamõistes on aeg pidevalt kulgev (voolav), ning iga ajavahemiku saab jagada väiksemateks osadeks. Aeg on tavaarusaamade järgi pöördumatu, ajas saab liikuda vaid minevikust oleviku kaudu tulevikku. Aeg on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest: seda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu. Nagu ruumi ja massi, nii defineeritakse ka aega mõõtmise kaudu. Ajaühik 1 s (sekund) defineeritakse praegu ajavahemikuna, mis on võrdne tseesiumi isotoobi 133 Cs põhiseisundi kahe peenstruktuuri nivoo vahelise ülemineku 9 192 631 770
(Russell). Nt Kas Iisraelil on õigus rünnata enesekaitseks Iraani? Kas riigil A on õigus rünnata enesekaitseks riiki B? kriitilisus/argumentatiivsus – filosoofilise probleemi püstitamine ja lahendamine algab kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia ei paku valmistõdesid, ta ei jutlusta, vaid argumenteerib. Filosoofia on kriitiline kahes mõttes: tavaarusaamade iseenesestmõistetavuse suhtes ja teiste filosoofide mõtete, teooriate jne suhtes. mõistete selgitamine/analüüsimine – filosoofia põhimõisteid ei saa defineerida nii, et nad oleks üldaktsepteeritud (molekul vs teadmine). Filosoofia koolkonnad erinevad tihti üksteisest juba põhimõistete tasandil. Eri koolkonnad selgitavad ja analüüsivad mõisteid erinevalt.
) 12. Kriitiline filosoofia /argumentatiivsus Filosoofilise probleemi püstitamine ja selle lahendamine algab kahtluse ja kriitikaga. Seepärast võime filosoofiat nimetada kriitiliseks. Erinevalt religioonist ei paku filosoofia meile taevalikke ilmutusi ega valmiskujul tõdesid, mis tuleb lihtsalt omaks võtta. Üldjuhul filosoof argumenteerib, mitte ei jutlusta. Filosoofia on kriitiline reeglina kahes mõttes: - Argimõtte, nn ,,tavaarusaamade", iseenesestmõistetavuse suhtes - Teiste filosoofide mõtete, teooriate, argumentide jms suhtes. 13. Mõistete selgitamine /analüüsimine Erinevalt nt loodusteadustest ei ole filosoofias võimalik põhimõisteid niimoodi defineerida , et need definitsioonid oleksid üldaktsepteeritud. Kuid ka filosoofias saab mõisteid selgitada/analüüsida. Erinevates koolkondades tehakse seda muidugi erinevalt.
Kõrvuti turuga eksisteerivad individuaalsete eelistuste teostamiseks teisedki mehhanismid, eelkõige demokraatlikud valimised. Välise sekkumise võimalused poliitilis-majanduslikku süsteemi on piiratud. Majanduspoliitilised otsused korrigeerivad ennast tagasiside mehhanismi kaudu ise. Riigi sekkumine majandusellu on siiani võrdlemisi diskuteeritav teema ja majandusteadlased on selles küsimuses tihti väga erinevatel seisukohtadel. Turgu ja riiki peetakse tavaarusaamade kohaselt teineteist välistavateks majanduse regulatsioonimehhanismideks. Tegelikult ei eksis- teeri aga turg – vähemalt tänapäeva maailmas – riigita. Majanduspoliitikat kavandades ja ellu viies sekkub riik paratamatult ühiskonna ellu. See on üldjuhul vältimatu. Samas peab aga riigipoolne sekkumine olema võimalikult diskreetne, st taktitundeline. Turumajanduse tingimustes, kus suur osa on iseregulatsioonil, peaks riigi sekkumine olema võimalikult minimaalne
annaabi.ee 
