Kehakultuur kui kommunikatsioonivahend (0)

Kehakultuur kui kommunikatsioonivahend
Meie suhtlemisest on vaid 7% verbaalne tekst. Ülejäänud moodustab meie kehakeel , hääletoon jne. Seega keha mängib suurt rolli suhtlemises. Kasvõi see, kuidas sa suhtlemise ajal oma keha kasutad- kas sa vaatad inimesele silma, kas sa naeratad, kas sa oled seljaga, kas sa žestikuleerid kätega vestlusele kaasa- näitab, kuidas sa suhtud vestlusse ja oma vestluskaaslasesse. Mõndadel rahvastel on puudutus väga oluline osa suhtlemisest, teistes kultuurides peetakse nt naisterahva puudutamist tabuks.
Oma koha on leidnud tavades tervitused ja žestid. Tervitus on kahe või enama inimese sõbraliku suhtlemise viis. Kogu maailmas on tuntud ametlik tervitus käepigistus ja käelehvitus tähendab hüvastijättu või tervitust. Kaug-Idas tervitatakse kummardusega: pea langetamine näitab lugupidamist. On ka kultuure, kus tervitatakse ninade hõõrumisega. Maoori keeles on selle enamasti tseremoniaalsetel puhkudel kasutatava tervituse nimi hongi.
Žest on visuaalse signaali saatmine . Põidla tõstmine näiteks märgib heakskiitu või ütleb, et kõik on korras, huultele surutud sõrm tähendab ''ole tasa!'' või ''hoia see saladuses.''. See, mida meie teame praegu peace - märgi all, oli algses tähenduses tegelikult midagi hoopis muud. See on võidumärk (v nagu victiory) ja selle tegi tuntuks Briti peaminister Winston Churchill II maailmasõja ajal. Ameerika indiaanlastel tähendab selline kombinatsioon, kui üks käsi on vertikaalselt ja teine horisontaalselt inimese ees moodustades L-tähe, ''ilusat''. See tuleneb sõnadest ''hea'' ja ''väljanägemine''.
Kehakeel mängib ka olulist rolli tantsus . Tantsimine on olnud inimese vanimaid eneseväljendusviise. On tantse, mida tantsitakse puhtast rõõmuks, aga ka tähtsaid rituaaltantse.
Tantsuliike on erinevaid ja need kõik kõnelevad publikuga erinevalt. Näiteks flamenco tantsijad näitavad pigem oma liigutustega temperamenti ja kuumaverelisust, aga klassikaline valss kõneleb harmoonilisusest, täpsusest, konkreetsusest. Balletis on üldtuntud tähendused igal liigutusel ja väga põnev on jälgida ka tantsjate näoilmeid, mis jutustavad baleriinide emotsioonist. Ballett jutustab ühte lugu ja see on üpriski imeline , kuidas nad saavad ainuüksi kehakeelega, tantsuga publikule seda jutustada. On olemas veel ka selline žanr nagu kabaree . Kabaree võib olla puhas meelelahutus või väljendada ka poliitilisi seisukohti. Kabaree-žanri kasutatakse tihti ühiskonnaelu arvustamiseks ja tavaarusaamade kõigutamiseks.
Enamikus maailma riikides on paljude aastate jooksul välja kujunenud oma traditsioonilised tantsud. Sageli on need arenenud lihtsatest usu- või hõimurituaalidest kindlate liikumismustritega keerulisteks tantsuvormideks. Näiteks on klassikaline India tants, mille kaudu jutustati lugusid jumalate tegudest. Põlisameeriklased tantsisid erilistel tseremooniatel, et saada esivanemate, vaimude ja jumalate soosingut. Enamus Ida- Aasia tantsudest on osa teatraalsest tantsuetendusest, nagu näiteks hiina ooper . Jaapani gagaku ja bugaku on maailma vanimad traditsioonilised õukonnatantsud. Peale selle tantsitakse paljudes kultuurides ennast transsi või lovesse. Selles nähti võimalust suhelda vaimude ja jumalatega. Loves olles võivad tantsijad sooritada tavaarusaama järgi ohtlikke tegusid, aga jääda siiksi terveks.
Väga tuntud žesti- ja liikumiskunst on pantomiim. See on ka osa näitlemisest. Ehe näide sellest, kuidas inimene saab suhelda teistega ilma sõnu kasutamata. Peamiselt Prantsusmaal välja kujunenud kaasaegses pantomiimis ei kasutatagi üldse sõnu.
Kehaga saab suhelda ka loodusega. Joogas näiteks on päikesetervitus, millega inimesed tervitavad päikest ja ütlevad hommikul maailmale ''tere!''.
Kehaga anname me väga palju infot teistele inimestele ja ümbritsevale. Seda kas siis suheldes või tantsides, teatrit tehes, esinedes või muud moodi kehakeelt kasutades.