peksid oimetuks, et eestlased saaksid nende kristlikku armu maitsta, tegid eestlastest orjad ja saatsid nad nende eneste endisele pärispõllule tööle. Kupja piitsaga õpetati orjadele nende uue peremehe õigust , haridust, katoliku usku ja põlgust eestlaste ebajumalate hiiete vastu. Siiski oli siin orjuses üks mees, kel oli oma talu. Selle mehe nimi oli Tambet. Tema talu asus kaugel metsa sees ja sellepärast hüüti seda Metsa taluks. Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Ta oli olnud suur ja tugev mees nagu Kalevipoeg. Ükskord saanud Vahuril küllalt, et teda kogu aeg piitsutatija ta põgenes metsa. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju ja ta asus teda otsima.Ta leidis truudusetu sulase tamme alt puhkamast. Piiskop tahtis Vahurit piitsaga nüpeldama hakata, kuid karu tuli äkki nähtavale ja siis oli piiskop see, kes palus orja. Ta pakkus Vahurile maid, et see karu ära tapaks
Tasuja Eduard Bornhöhe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud , kui kõik muud Eestlased olid orjad. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahur oli väga tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa.
"Tasuja" Eduard Bornhöhe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Kuidas oli see mees pärisperemeheks saanud , kui kõik muud Eestlased olid orjad. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahur oli väga tugev. Vahuril sai küllalt et teda kogu aeg piisutati ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas, kuid piiskop leidis ta üles ja tahtis teda piitsaga lüüa.
Tasuja Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud kolmeteistkümnenda sajandi sündmusi. Harjumaa põhjapoolses osas Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli ühe maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta põgenes metsa. Piiskop asus teda jälitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga lüüa.Järsku tuli metsast välja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nõustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nõustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tüki maad põlluks muuta.
Piiskop ei tahtnud tugevast orjast loobuda ja põgenikku asuti otsima. Noormees leitigi ja tema karistus oleks võinud ränk olla, kui mitte saatus poleks tahtnud teisiti. Piiskoppi ründas karu ja ta palus orjal oma elu päästa, ning karu maha lüüa. Noormees oli küll suur ja aeglane, aga mitte juhm. Ta ütles piiskopile, et ei liiguta enne sõrmegi, kui piiskop laseb ta vabaks ja maad lubab kinkida. Piiskop oli hädaga nõus ja osutus ka sõnapidajaks meheks. Tambeti isa Vahur sai vabaks, sai piiskopilt tüki maad ja metsa, pidi ainult piiskoppi sõjas aitama. Vahur ehitas maja, hiljem ostis lossihärralt nägusa neiu naiseks ja sulase, kes tubli tüki maad põlluks haris. Kui Vahur suremas oli, ütles ta oma juba abielus pojale Tambetile:" ... hoia oma vabadust kavalusega ... tee kõrge müür maja ümber, osta rohkem sulaseid, hari maad ja kogu jõukust ... ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku ...".
Eduard Bornhhe Tasuja Eduard Bornhhe Tasujas on kirjeldatud kolmeteistkmnenda sajandi sndmusi. Harjumaa phjapoolses osas Tallinna lhedal seisis ks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees. Talu hti Metsa taluks, sest et ta oli nii metsa sees. See talu oli he maamehe oma kelle nimi oli Tambet. Tambeti isa oli Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi. Tambeti isa nimi oli Vahur. Vahurit piitsutati tihti ja ta pgenes metsa. Piiskop asus teda jlitama. Siis leidis ta Vahuri puu alt magamas ja tahtis teda piitsaga la.Jrsku tuli metsast vlja karu ning piiskop hakkas kohe paluma Vahurit, et ta karu maha tapaks, aga Vahur ei nustunud. Siis pakkus piiskop Vahurile maid, ta nustus ja tappis karu. Vahur ehitas endale metsa sisse maja. Kui Vahur suri, lasi ta enne sulasel tki maad plluks muuta. Tambetil oli juba poeg, kelle nimi oli Jaanus. Tambeti naine suri kahe aasta prast. Tambet kolis isa saadud majasse ning piiras ue palkseintega. Tambet hakkas
teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt. Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda näeme me kõhe. Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma tähtsast kehaküllusest hoolimata, sagedasti küttimas käis. Tambeti isa, nimega Vahur, oli pikk 9 priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus niisama palju raudset jõudu kui tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul, ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus, maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa
EESTI AJALUGU Annika Vesselov 2 SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................3 1. KIVIAEG EESTIS..................................................................................................................4 2. METALLIAEG EESTIS.........................................................................................................5 3. EESTLATE MUISTNE VABADUSVÕITLUS.....................................................................7 4. EESTI ALA HALDUSLIK JAOTUS....................................................................................8 5. JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS (1343 1345)..................................................................................... 9 6. MAARAHVAS 14. 16. SAJANDIL.................................................................................11 7. KESKAEGSED LINNAD EESTIS........................................................
(1814). oluline Pärnu teatris eestikeelsete etenduste korraldamisele, püüdis ka Pärnus rajada rahvakooli, kuid ametivõimud ei toetanud, ilma toetuseta avas 1814. aastal oma korteris koolmeistrite kooli, kus piiratud võimaluste tingimuses said hea hariduse mitmed köstrid ja koolmeistrid, kirjamehed. Antud perioodil tegeldi intensiivselt eesti keele uurimisega ühtse kirjakeele nimel, ülemineku uuele kirjaviisile kirndlustas Tallinnast pärit ja Tartu ülikoolis teoloogiat õppinud Eduard Ahrens. Rajati uusi trükikodasid, suurenes raamatute levitamine, hakkasid levima saksakeelsete teoste alusel tehtud rahvaraamatud. Otto Wilhelm Masing (1763-1832) Lohusuu eestlasest köstri poeg, töötas koduõpetajana Põhja-Eestis, töötas Äksi pastorina. Pastorina järgis usundilisi põhitõdesid ja kutsus inimesi kuuletuma, ratsionalistina mõistis hukka pietismi, taotles rahva haridustaseme tõstmist, sisukama kirjavara soetamist, kõnekeelt arvestava,a kirjakeele
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep�
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
