5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
janjan3
Õppematerjali autor
Referaat Tarapitalased kui 1920. aastate alguse teisitimõtlejad Tallinn 2008 Kirjanduslik rühmitus ,,Tarapita" tegutses aastatel 1921 1922. Sinna kuulusid paljud kuulsad tolleaegsed kirjanikud ja poeedid: Artur Adson, August Alle, Johannes Vares Barbarus, Albert Kivikas, Jaan Kärner, Johannes Semper, Gustav Suits, Aleksander Tassa, Friedebert Tuglas ja Marie Under. ,,Tarapita" oli kirjanduspoliitiline rühmitus, mis tegeles peamiselt Eesti probleemidega. Tarapitalased juhtisid tähelepanu kehvale kultuuriolukorrale ning võitlesid kirjanduse ja kirjanike koha eest uues ühiskonnas. Rahvuslikest ja riiklikest huvidest sõltumatu inimsuse ja vaimse kultuuri nimel seisti vastu äri- ja võimutõusiklusele, uusbürokraatiale, ametlikku tellimust täitvale kirjandusele ja ajakirjandusele ning militaristlikule kasvatusele. Rühmitus korraldas kirjandusõhtuid ja andis välja ajakirja,,Tarapita" (toimetajaks F
Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistele trükisõnas korraldas "Tarapita" 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette programmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks". Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920
Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid Tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid koheselt analüüsima ja üldistama astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt tuli Tarapitalastel kõne alla noorte olukord, hairidus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistel trükisõnas korraldas "Tarapita" 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette progrmmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses vaid nii lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks". Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920
Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele 1919.a. Mitmed siurulased olid endised noor-eestlased, loomingus lüürika, novellistika ja esseistika. Isikuvabaduse ja minakesksus. Luulekogudest olid silmapaistvamad Marie underi „Sonetid“ ja Henrik Visnapuu „Amores“. „Tarapita“- Tuglase ja Semperi eestvõtmisel. Tarapita oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922; anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid kohe analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega
Kirjanduslikud rühmitused möödunud sajandi algul Noor-Eesti Kõige olulisem Eesti kirjanduslik rühmitus. Tekib aastal 1905. Ühing andis välja viis albumit aastatel 1905, 1907, 1909, 1912 ja 1915. Kõige olulisem album oli kolmas, mis ilmus aastal 1909. Aastatel 1910 ja 1911 andsid välja ka ajakirja, mida ilmus 6 numbrit. Tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena. Avaartikkli esimeses albumis kirjutas Gustav Suits: " Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavade ideede elemendiks... Enam Euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks. Lõid oma kirjastuse, mis oli samanimeline. Liikmeteks olid: Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, V.G. Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid. Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majandu
Rühmitus Tegutsemise Kes sinna kuulusid Taotlused Väljaanded Rühmituse jälg eesti aeg kirjandusloos ,,Noor- 19051916 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Sõnastasid 5 ,,Noor-Eesti" albumit. Tõstsid kirjanduse Eesti" Grünthal-Ridala, August Kitzberg, Johannes liikumise vormi- ja stiilikultuuri, Aavik ja Bernhard Linde. põhiloosun viisid kirjanduskriitika gi paremale tasemele, järgmiselt: tõstsid ,,Enam raama
,,Siuru" rühmitus. Kirjanduslik rühmitus 1917- 1919 aastal. Siurulaste motoks oli: ,,Loomise rõõm- see olgu meie ainus tõukejõud". Siurulased rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest. Looming väljendab ennekõike isiklikke tundeid ja elamusi. Siurulased pöördusid oma loominguga inimeste tunnete, maiste rõõmude ja ihade poole, välditi ühiskondlike teemasi. Rühmituse eesmärgiks oli muuta kirjandus populaarseks ja koondada kirjanikke suuremasse organisatsiooni. ,,Siuru" oli tähtis, kuna siis elustati maailmasõja ajal vaibunud kirjanduselu, lüürika tõusis taas juhtivaks põhiliigiks, uus ajajärk armastus- ja loodusluules. Kasvasid välja eesti kirjanduse juhtnimed. Tundub, et ühiskonnale meeldis see rühmitus, kuna keskenduti rohkem inimestele. ,,Tarapita" rühmitus. Kirjanduslik rühmitus 1921-1922 aastal. Oma loomingus nad jätsid tahaplaanile tundeelamused
Semper, M.Under, A.Adson, J.Vares-Barbarus, Fr.Tuglas, A.Alle, J.Kärner, A.Tassa. Eesmärk: Teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Astusid võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega kirjanduses nende teemade käsitlemise läbi. Stiil:Ilustamata, otsekohene, analüütiline, üldistav, teemadeks noorte olukord, haridus, tulevikuperspektiivid. Polnud romantiline ja tundeelamusteküllane nagu Siuru (ja Noor-Eesti). Tähtsus: Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja meie tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu tarapitalastele. ARBUJAD (See luuletajatest sõpruskond kogunes üliõpilasseltsi Veljesto ümber.) Aeg:1930(1938.a.)-1940ndad. Liikmed: B.Alver, H.Talvik, B.Kangro, U.Masing, P.Viiding, A.Sang, K.Merilaas, M.Raud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid