Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda kokkuvõtlik analüüs (0)

Lause “Eks ta ole” ilmub romaanis „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“ pärast
igat surma ja selle mainimist, võrdsustades need, olgu surmad siis loomulikud, 
juhuslikud või tahtlikud ning kas need esinevad massilises või väga isiklikus plaanis. 
See pealtnäha labane fraas kajastab Tralfamadori filosoofiat, mis trööstib Billy 
Pilgrim’i, et kuigi inimene võib konkreetsel hetkel surnud olla, on ta elus kõigil teistel
minevikuhetkedel ning, mida saab aja jooksul ikka ja jälle läbi ajarännaku külastada.
Billy hindab Tralfamadori surmale reageerimise lihtsust ja iga kord, kui ta kohtub 
surnud inimesega, kehitab ta lihtsalt õlgu ja ütleb: „Eks ta ole.“ Samal ajal 
illustreerib fraasi kordamine ka seda, kuidas sõda muudab inimesi vähem 
tundlikumaks surma suhtes, sest iga passiivse mainimisega „eks ta ole“, räägib 
jutustaja hukkunute arvust delikaatselt, viidates surma traagilisele paratamatusele. „Kui tralfamadoorlane näeb laipa, mõtleb ta lihtsalt, et surnud inimene on antud 
hetkel halvas olukorras, kuid et seesama isik on paljudel teistel hetkedel kõige 
paremas korras. Ja kui mina nüüd kellegi kohta kuulen, et ta on surnud, kehitan ma 
lihtsalt õlgu ja ütlen sedasama, mida ütlevad surnute kohta tralfamadoorlased, ja 
nimelt: „Eks ta ole.”“ (lk 30) Romaani peamine antagonist pole tegelane, vaid II maailmasõda ise. Vonnegut’i isa 
mainib esimeses peatükis, et Vonnegut’i raamatutes „ ei esine ühtki suli ega 
kaabakat“ ja see on tõsi, sest Billy Pilgrim võitleb sõja traumaatiliste mõjudega palju
rohkem kui teda ümbritsevad tegelased teda häirivad. Billy tuleb toime oma 
traumaga elades ühest hetkest teise, selle asemel et elada päevast päeva, mis 
juhtub kõigepealt pärast eriti piinavat lüüasaamist Bulge'i lahingus. Billy läheb kogu 
ülejäänud romaani vältel hüppab ajas edasi-tagasi, manööverdades oma elu 
erinevate hetkede vahel, püüdes maha suruda mälestusi sõjast, eriti Dresdeni 
pommitamisest. Billy lepib selle traagilise sündmusega alles ligi kakskümmend 
aastat hiljem, kui optikute meeskvartett „Nevid“ tuletas talle meelde saksa 
valvureid Dresdenis. Ootamatult täitus Billy leinaga ja imestas, miks mõjutas laul 
teda nii kummaliselt, eriti pärast aastaid kestnud oletust, et tal ei ole enda ees 
saladusi. Ilmselt pole ajarändamine Billy’le traumast põgenemiseks lollikindlat 
väljapääsu pakkunud ning tema lahendamata mälestused sõjast hoiavad tema üle 
endiselt võimu. „„Tõesti - mul ei ole midagi viga.“ Ja ei olnud ka, välja arvatud, et Billy ei osanud 
endale seletada, miks see laul talle nii kummaliselt mõjus. Palju aastaid oli ta 
arvanud, et tal ei ole enda ees saladusi. Siin aga oli tõend, et kusagil temas oli 
peidus suur, tohutu saladus, ja ta ei osanud kujutleda, mis see oli.“ (lk 142) „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“ romaanis on mitu asukohta: Saksamaa ja
Luksemburg II maailmasõja ajal, Ilium, New York sõjajärgsel perioodil ja 
Tralfamadore - tulnukate planeet, kus Billy’t peetakse loomaaias. Romaani kõige 
olulisem asukoht näib olevat Saksamaa linn Dresden, mis kummitab Billy’t kogu 
ülejäänud elu. Pärast tuhandeid tsiviilelanikke tapnud pommitamist näeb Dresden 
välja nagu kraatriline Kuu, lisades sellele asukohale sürreaalse omaduse. Billy 
suudab Dresdeni hävingust distantseeruda, uskudes, et see pole päris linn Maal vaid
hoopis kosmoses paiknev keskkond, mis on tema enda maailmast täielikult 
eemaldatud. Billy’l on kalduvus traumadest eemalduma ja see kalduvus selgitab, et 
miks ta usub, et tulnukad röövisid ta ja sundisid elama planeedil Tralfamadore. Ta 


leiutab oma universumi, et oma sõjajärgset elu mõtestada ja kujutab ette paika, kus
surm on normaalne. See aitab Billy’l toime tulla tohutu hulga surmajuhtumitega, 
millele ta Dresdenis tunnistajaks oli.