Tasuja Eduard Bornhöe Eduard Bornhöhe ,,Tasujas" on kirjeldatud neljateistkümnenda sajandi sündmusi. Tallinna lähedal seisis üks talu, mis oli teedest kaugel ja metsa sees, millest tuli ka talu nimi- Metsa talu. See talu kuulus ühele maamehele Tambetile kes, erinevalt teistest eestlastest, ei olnud ori. Tambeti poeg Jaanus läks ükskord oma isaga kaasa, kui see omi asju Lodijärve lossis ajas ning Jaanus kohtas lossiõuel Oodot ja Emmit, ehk Emiiliat ning nende koera Tarapitat. Jaanus sai nendega kähku sõbraks. Niimoodi hakkaski Jaanus Lodijärve lossi juures käima, nii isaga kui ka iseseisvalt. Mitme aasta pärast, kui sõbrad enam nii väga ei suhelnud, suri lossihärra ja noor Oodo sai juhtimisjärje endale.
Tegelased: Tambet- maamees; Vahur-Tambeti isa; Piiskop; lossi sulane; Vahuri naine; Tambeti naine; Tambeti poeg Jaanus ehk Tasuja; Oodo ja tema koer Tarapita; Oodo õde Emmi; kubjas; rüütel Konrad Raupen; Prohveti Pärt ehk Bartholomäus ehk Bartel Löwenklau; koljat Rebase Rein; Kuuno Rainthal; Maanus; Maanuse isa 1) 13. sajandi algul sattus eestlane isevärki naabrite keskele, kes omavahel tihti sõdisid 2) Vahuri põgenemine metsa, tema surm ja õpetussõnad oma pojale Tambetile, kes nendest kinni ei pidanud nendest pidas kinni hoopis tema poeg Jaanus 3) Jaanus ja Tambet läksid lossi, seal kohtas Jaanus kahte last Oodot ja Emmit ja ühte koera Tarapitat. Nendest said Jaanuse sõbrad 4) Oodo, Emmi ja Jaanus olid Prohveti- Pärdi koopasse teel, aga Oodo kukkus Jaanuse hobuse seljast maha 5) Prohveti Pärt istus oma koopasuu ees ja vaatas puulehtede liikumist ning meenutas mälestusi ja oma noorust
Kuidas Jaanusest sai Tasuja? 14. sajandil, elas Jaanus metsas, koos oma isa Tambetiga. Tal oli vanaisa, Vahur, kes oli karuga võideldes saanud piiskopihärra käest tükikese metsa ning oli sinna talu rajanud. Seda kutsuti Metsa taluks. Kui Vahur, hakkas surema, oli Jaanus tema surivoodi juures ning jättis vanaisa poolt Tambetile öeldud viimased õpetlikud sõnad eluks ajaks meelde. Vahur soovitas Tambetil talu harida ja viimasele kõrge müüri ümber ehitada ning mitte sakstega läbi käia, kuid viimast Tambet ei teinud. Ta pani Jaanuse Tallinna Mustamunga kloostrisse õppima. Esimene kohtumine Lodijärve mõisalastega polnud just kõige meeldivam. Lossihärra poeg Oodo ässitas oma koera Jaanusele kallale, mis polnud just kõige kombekam käitumine. Jaanust
Hakkab entusiastlikult mõisapõllul kündma ja külvama ning käima kirikus, õpib rääkima saksa keelt, et raudmeeste käest veelgi vahvamaid ja uudseimaid vigureid õppida. Romaani peategelane on Leemet, kellel oli metsas kolm sõpra: Ints, Pärtel ja Hiie. Ints oli rästik ning kuna onu Vootele oli Leemetile ussisõnad selgeks õpetanud, polnud tal raske Intsuga suhelda. Hiie ja Pärtel olid tema parimad sõbrad, kuigi Hiie oli veel päris pisike ja temaga mängida ei saanud. Hiie isale, Tambetile ei meeldinud ka, et Leemet Hiiega mängiks, kuna Leemet oli külas sündinud ning seega ju saatanast tulnud. Pärtel oli tõeline sõber, kellega ta ringi kolas, mängis ja ussisõnu õppis, koos käidi ka pööripäeva öösel Salme sõbrannasid piilumas. Esimene saatuselöök oli peategelasele see, et tema parim sõber, Pärtel kolis koos paljude teistega külla elama ning muutis oma nime ristiinimesele sobilikumaks, Peetruseks. Peagi
Sisukokkuvõte Romaan ,,Mees, kes teadis Ussisõnu" räägib metsaelust ning, kuidas kõik inimesed kolivad metsast küladesse. Peategelaseks oli Leemet, kellel oli metsas kolm parimat sõpra: Hiie, Ints ja Pärtel. Ints oli rästik ning Leemetil polnud temaga raske rääkida, kuna onu Vootele oli talle ussisõnad selgeks õpetanud. Hiie ja Pärtel olid tema sõbrad, kuigi Hiie oli veel päris väike ning temaga mängida ei saanud. Ning ta isale Tambetile ei meeldinud ka, et Hiie mängiks Leemetiga, kuna Leemet oli ju ikkagi ju külas sündinud ning seega saatanast tulnud. Pärtel oli sõber, kellega nad igalpool koos mängisid , pööripäeva öösel käisid Salme sõbrannasid piilumas ning õppisid ussisõnu. Kuid varsti tuli Pärtel suurest kurvastusest Leemetile ütlema, et tema vanemad tahavad külla ära minna. Leemetil polnud muud valikut, kui ta pidi selle rumalusega leppima. Pärtel lubas
Kivirähk Romaan ,,Mees, kes teadis Ussisõnu" räägib metsaelust ning, kuidas kõik inimesed kolivad metsast küladesse. Peategelaseks oli Leemet, kellel oli metsas kolm parimat sõpra: Hiie, Ints ja Pärtel. Ints oli rästik ning Leemetil polnud temaga raske rääkida, kuna onu Vootele oli talle ussisõnad selgeks õpetanud. Hiie ja Pärtel olid tema sõbrad, kuigi Hiie oli veel päris väike ning temaga mängida ei saanud. Ning ta isale Tambetile ei meeldinud ka, et Hiie mängiks Leemetiga, kuna Leemet oli ju ikkagi ju külas sündinud ning seega saatanast tulnud. Pärtel oli sõber, kellega nad igalpool käisid mämgisid koos, pööripäeva öösel käisid koos Salme sõbrannasid piilumas ning õppisid ussisõnu. Kuid varsti tuli Pärtel suurest kurvastusest Leemetile ütlema, et tema vanemad tahavad külla ära minna. Leemetil polnud muud valikut, kui ta pidi selle rumalusega leppima. Pärtel lubas vaid, et ta hakkab
Noormees oli küll suur ja aeglane, aga mitte juhm. Ta ütles piiskopile, et ei liiguta enne sõrmegi, kui piiskop laseb ta vabaks ja maad lubab kinkida. Piiskop oli hädaga nõus ja osutus ka sõnapidajaks meheks. Tambeti isa Vahur sai vabaks, sai piiskopilt tüki maad ja metsa, pidi ainult piiskoppi sõjas aitama. Vahur ehitas maja, hiljem ostis lossihärralt nägusa neiu naiseks ja sulase, kes tubli tüki maad põlluks haris. Kui Vahur suremas oli, ütles ta oma juba abielus pojale Tambetile:" ... hoia oma vabadust kavalusega ... tee kõrge müür maja ümber, osta rohkem sulaseid, hari maad ja kogu jõukust ... ära tee isandatega tegemist, põlga nende segast usku ...". Jutustuse alguseks oli Vahur ja tema armastatud naine surnud, surnud oli ka Tambeti naine. Metsa talus majandas agar Tambet, kes armastas rikkust koguda ja oma elujärge järjest parandada mitmete sulaste abiga. Eestimaa õnnetu saatus ei läinud talle suuremat korda. Tema
Pärtel oli ussisõnad unustanud. Johannes oli rääkinud poistele, et meeste kõrval on tavaline magada. Lehm Miira oli haigeks jäänud ja Johannes tappis ta oma talitlustega. Magdalena pidas endiselt Leemetit libahundiks. 20.Meeme ütles, et mets on tühjaks jäänud kui Leemet talle kogemata pimedas kõhule astus. Ta tahtis elada metsas kuid olla koos Magdalenaga ja mitte kõduneda. Hiie oli planeeritud ohverdama, et päästa muistne eluviis. Mall ei julgenud astuda Tambetile vastu, et päästa Hiiet. Nad põgenesid paadiga järvele. 21.Leemet vaatas Hiiet paadis nii nagu ta polnud teda kunagi märganud. Hiie oli justkui teine inimene, mis muutis Leemeti päeva kõige ilusaimaks tema elus. Linda oli Leemeti ema. Leemet kohtus oma vanaisaga. Leemetil polnud mürgihambaid nagu vanaisal. Vanaisa ehitas tiibu luudest. 22.Hiie oli jänese ära küpsetanud. Saaremaalt saavat tuulekoti tibade jaoks. Vanaisa plaan tekitas temas võitlushimu. Nad jõid kolpadest allikavett
suurt madu, kellel on tiivad ja kes õgis vaenlaseid, metsarahvas sai vaenlaste vara endale ja olid selle tulemusel rikkad, tikuti ikka sinna randa vargile, kuid Põhja Konn tappis kõik võõrad; teda polnud nüüd enam võimalik äratada, ta magas, vaja oli 10 000 meest, kes kooris ussisõnu lausuks tema äratamiseks - mt. tahtis väga Põhja Konna näha, kuid onu Vootele oli selle suhtes umbusklik vastupidiselt Tambetile, kes uskus, et ühel päeval uuesti madu tõuseb - mt. läks uuesti randa ja kohtas seal Meemet, kes tavaliselt kärbseseeni sõi, et nendest purju jääda, seekord rüüpas ta aga hoopis võõramaalaste veini ja ajas segast juttu, andis mt.-le nahkkoti, milles oli raske hõbesõrmus, kotti sõrmusega pidi kaelas kandma, mt. oli kingi üle õnnelik ja läks seda onule näitama, matused olid läbi ja mindi koju - „Inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte kange nagu see känd siin
linna kolinud maha jätnud, tema arvab, et hoiab seda karja, et kunagi ratsutaks temaga suur vägi. Kuid kõik teavad, et mees on peast hull ja silme ees tal illusioonid. Hiiet painab ka veel see, et Tambrt sunnib teda hundipiima jooma, kuid Hiie vihkab hundipiima, niisiis haldjate hull nagu Tambet on palub hiietargal Ülgasel teda aidata ning too alustab rõvedus rikkast protsessi Hiiet piima panna jooma, kuid asjatult ning lõpuks väidab Tambetile, et Hiiel on peal needus ning hakkab piima jooma 10 aasta pärast lootes siis, et Tambet selleks ajaks surnud. Hiiet igatahes nad kunagi eriti rõõmsalt ja hopleval sammul ei kohanud. Ussisõnade tunnid aga metsas jätkusid ning koos Intsu ja onu Vootelega kohtavad nad rohkelt vanu metsa elanike kellest mõned mäletavad iidset lohetist/müütilist olendit nimega Põhja Konn. Põhja-Konn suudab teha kõike ja tema äratamiseks on vaja tuhat meest kes korraga peeni ussisõnu sissittavad
poiste silmad elavamalt, vajus meeste rõhutud selg veel enam küüru ja mahapööratud orjapilk näis ütlevat: «See oli tema. Meie seda ei või . . . peame kannatama . . . » Tugev Vahur luusis mõne aja üksipäini mööda metsi, tundis siis igavust, lunastas enesele Lodijärve lossihärra käest hundinahkade eest nägusa neiu naiseks ja naisevenna sulaseks, hellitas naist, laskis sulasel tüki maad põlluks muuta, tegi end kõigi metsaliste hirmuks ja suri raugana, andes oma pojale Tambetile, kes oli ise juba naisemees ja lapseisa, järgmisi õpetusi: «Sa tead, poeg, mina sain priiuse ja maa oma tugeva käsivarre läbi ja hoidsin neid oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk käel, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangu-sega. Vaata ette, varja kergelt saadud
annaabi.ee 
