Eluviis. Suve lõpul lähevad nad kõrgematele kohtadele, kus rajavad keerukaid taliurge. Talveks kogub ta endale toitu varuks. Söök. Peamiseks toiduks on pilliroo, osjade ja kollase vesikupu mahlakad osad. Põldudel ja aedades sööb kartulit, porgandit, peete. Talvel võib süüa ka lehtpuude koort, võrseid ning juuri. Talveks kogub ta ka talvevarusid. Vaenlased. Vaenlasteks on väikesed kärplased, saarmad ,rebased ja paljud suuremad röövlinnud. Looduskaitse all. Ei kuulu looduskaitse alla. Huvitavaid fakte. Mügride sigimisperiood vältab märtsist oktoobrini, mille sees emasloom sünnitab 23 pesakonda, igas 210 poega. Tiinus kestab 29 päeva. Nägemisvõime tekib poegadel harilikult 8 päeva vanuselt, ujuda suudavad alates 10. elupäevast
ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Elupaigaks leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Tegutseb videvikus ja öösel. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi
Mutt on väike tömbi kehaga, lühikese, musta karvaga imetaja. Kuna mutt elab kogu oma elu maa sees käikusid kaevates, on tal labidakujuliselt laienenud ja küünistega varustatud eesjäsemed. Mutil on väga väikesed silmad, puuduvad mutil kõrvalestad, kõrvaavasid ja suud katab nahakurd. Mutil on väga hea haistmine millega varub ta endale toitu (väiksemaid loomi). Mutid on veel ka poolpimedad ja pelgavad valgust, sellepärast ei olegi eriti neid näha. Talveks kogub mutt endale talvevarusid - vihmausse, ta peidab need oma pessa. Mutt on tark loom, suurimast teadaolevast muti toidukambrist leiti 1200 ussi, kes kokku kaalusid 2 kg ning olid eesosa ärahammustamisega liikumisvõimetuks tehtud. Jooksuaeg on muttidel märtsist - aprillini. Mutt poegib üks kord aastas. Pesakonda sünnib 3-8 abitut poega, kes iseseisuvad 1 kuuselt, suguküpseks saavad nad 1 aastaselt. Eluiga on muttidel 3 - 5 aastat. Mutt on eranditult loomne
nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Maikuus sündivad siilipojad on paljad ja pimedad; tõsi küll, pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga ja silmad avanevad kahenädalaselt. Emapiimaga toitmine kestab ~40 päeva ja kahe kuu vanused siilid on juba valmis iseseisvat elu alustama. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Suvel
ja muust pehmemast materjalist. Munad on hallikasrohelised, kaetud pruunikate tähnide ja laikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kolmenädalastena. Vanalinnud hoolitsevad poegade eest kuni sügise saabumiseni. Sel ajal hulguvad pesakonnad koos. Segatoidulise linnuna sööb pasknäär mitmesugust toitu. Taimtoitu - tammetõrusid ja mitmesuguseid marju otsib ta peamiselt sügisel, eriti aga talvel. Tõrudest teeb ta ka omale talvevarusid, mis on mõnikord üsna suured. Mõnes panipaigas võib neid olla kuni 4 kg. Osa peidetud tõrudest kaevab pasknäär lume alt välja, osa jääb aga kasutamata ja läheb kevadel idanema. Kevadel ja suvel toitub ta peamiselt putukatest, sealhulgas kahjuritest, näiteks maipõrnikatest, siklastest ja kärsaklastest. Teisi loomi, mitmesuguseid pisinärilisi, väikesi linde ja nende mune, sisalikke ja konni, sööb juhuslikumalt.
,puud,seened. onarvata,et Võib pildil.?Kes on pildil? 2. Sinu on sügis,sest arvamus puulehed on mis see võiks kirjud.Ilm on olla, veelmis aastaaeg. soe,vihma taevas on 3. Tegevus selge kes, mida ja vihma ei teeb. Sinu saja. arvamus. Esiplaanil on metsloomad siil ja orav. Nad teevad talvevarusid orav kuivatab puu otsas seeni, siil korjab puulehti,et tal oleks talvel soojem magada. Mõlemad on nad heas tujus. KES MIDA TEEB? VÕIB OLLA OSKAD KOOSTADA KA JUTUKE!
vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Maikuus sündivad siilipojad on paljad ja pimedad; tõsi küll, pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga ja silmad avanevad kahenädalaselt. Emapiimaga toitmine kestab ~40 päeva ja kahe kuu vanused siilid on juba valmis iseseisvat elu alustama. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda
Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. SIILIDE VARJUMISPAIGAD Suvel magavad siilid tavaliselt juhuslikes varjulistes paikades. Vaid emasiil otsib poegimisajaks kindla varjupaiga. Suvel kuuri või garaazi koristades, kompostihunnikut kaevates või lehe ja haohunnikute asukohta muutes tasuks olla ettevaatlik, et mitte häirida poegadega siilipesasid. Siilipojad magavad rühmiti ühes pesas, kuigi emasiil võib vahel mujal puhata
Sugukond: Deegulased (Octodontidae) Liik asustab Andide läänenõlva Tšiilis kuni 1200 m üle merepinna. Ta esineb avatud maastikus tihniku, kivide ja kaljuseinte läheduses. Päevase aktiivsusega. Elavad väikestes gruppides ja ehitavad keerulisi urusüsteeme. Võivad ronida ka põõsaste ja madalate puude okstele. Toituvad maapinnal rohust, lehtedest, puukoorest, seemnetest, viljadest, kuival aastaajal ka värskest veise- ja hobusesõnnikust. Vahel kahjustavad põllukultuure. Koguvad talvevarusid. Tehistingimustes sigivad aastaringselt. Tiinus u 90 päeva. Poegi 1–10. Vastsündinud on karvased ja avatud silmadega. Eluiga kuni 7 aastat. (üleval deegu,all merisead) Laborirott (Rattus norvegicus f. domesticus) Sugukond: Hiirlased (Muridae) Põlvneb üle maailma laialt levinud rändrotist (Rattus norvegicus). Inimese poolt on
talveaja hakul. Igal kevadel rajab nende kuninganna kui ainus talvituv isend uue koloonia. Mesilasema ei tuleks aga ilma töölisteta toime, kuna need toidavad ja puhastavad teda ning kannavad hoolt munade ja vastsete eest. Seetõttu peab koos mesilasemaga üle talve elama ka mitusada töölist. Et töölised oleksid võimelised talve üle elama, vajavad nad peale soojustatud taru ka piisavalt toitu. Seetõttu on meemesilased välja kujunenud oskus teha hilissuvel korjatud nektarist talvevarusid. Kui suvel on palju õitsvaid taimi, on ka mesilastel toit talveks kindlustatud ning nälgajäämist pole karta. Mett vajavad mesilased aastaringselt. Seda on lihtne säilitada. Kuidas mesilased mett kasutavad ? Kunagi ehitasid mesilased oma pesad pehkinud puutüvedesse, kaljusüvenditesse ja koobastesse. Tänapäeval elavad peaaegu kõik mesilased tarudes, mida mesinikud neile ehitavad. töömesilased ehitavad tarus vahast kuusnurkseid kärjekanne, kuhu paigutavad mee ja õietolmu
Kes on käinud suvel jõgede või metsaojade ääres, on kindlasti märganud kobraste tallatud ,,maanteid", mis kulgevad veekogust isegi mitmesaja meetri kaugusele. Need teed viivad jõeluhtadel paiknevatesse ,,restoranidesse", kus kobras võib nautida angervaksa mahlakaid varsi või pilliroo magusaid juurikaid. Mõnikord võivad koprad ka näiteks peedipõllult matti võtta. Tihti käiakse niiviisi maiustamas kogu perega. Sügis on kopraperele kõige tegusam aastaaeg, sest siis kogutakse talvevarusid ja valmistatakse talveks ette paise. Näritakse lehtpuudelt oksi, veetakse need kuhila lähedusse vee alla ning kinnitatakse mutta. Varutakse peamiselt noori puid, sest neid on mugavam ,,lõigata" ja vedada. Talvel, kui veekogu katab jää, kuluvad sellised toidutagavarad marjaks ära. Kuna koprad ei maga talveund, siis vajab ligi kuueliikmeline koprapere ema, isa, käesoleva ja eelmise aasta pojad talve üleelamiseks rohkelt toitu. Keskmine kopraperekond pistab talve jooksul nahka
neid kasvatakse peamiselt Hawke Bays ja Tasmaania piirkonnas neid on kokku ligi 10 tuhat hektarit. Üle 29 tuhande hektari on Uus-Meremaal viinamarjade istandusi (2007), enamasti Marlborough, Hawke's Bay ja Gisborne. Igal aastal korjatakse 250 tuhat tonni viinamarju. 2007 aastal oli Uus-meremaal 543 veintootjat. Peaaegu kõik hein ja silo tarbitakse samas põllumajandusettevõttes, kus see on toodetud. Enamik täiendavat söödakultuuri kasvatatakse South Island, seal hoitakse talvevarusid laos, kuna seal on suhteliselt külm kliima. Nisu kasvatatakse enamasti Canterbury piirkonnas ja seda kasutatakse sisetarbimise eesmärgil leiva ja küpsiste valmistamisel. Maisi kasvatatakse Waikato ja Manawatu-Wanganui piirkondades kanade, sigade ja veiste söödaks. Kaera kasvatakse Canterbury ja Southland piirkondades loomasöödaks ning kaerahelveste ja kaerajahu tootmiseks. Köögivilja kasvatamiseks kulub rohkem kui 50 tuhat hektarit maad ja annab tööd 25 tuhat inimest
kubiseb ta kõiksugu putuk- ja ussparasiitidest. Mõned loomad saavadki parasiitide tõttu otsa, sest nad ei leia öö jooksul nii palju toitu nagu parasiidid päeval ära tarvitavad. Siilile ei tohiks anda lehmapiima, sest erinevate allikate kohaselt teeb see looma haigeks. Piisab täiesti veest, sest tegelikult tulevad siilid lihtsalt jooma, mitte ei tõmba neid eriliselt just piim. Taliuinak Taliuinaku veedavad siilid sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid nad ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi. Taliuinak vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Taliuinak kestab ümmarguselt pool aastat, sel ajal jääb kehakaalgi poole väiksemaks. Hea, kui siil läheks talvituma kehamassiga seitsesada grammi. Peidikuid tagavaradega siil endale ei soeta. Kõik mis oktoobrist varakevadeni vältavaka talveuneks vaja, kogutakse naha alla. Talvituva siili kehatemperatuur langeb +4 kuni +6 kraadini, seda on siis suvisega võrreldes
veidi liuelda, sooritada 30-40m hüppeid. Enamasti öise eluviisiga, suured tumedad silmad, karv on talvel hõbehall, suvel pruunikashall, kõht valge. Koheva sabaga oravast väiksem loom.Eestis hävimisohus - levinud Kirde- ja Edela-Eestis. Elab vanades lehtpuu- ja segapuistutes, sest vajab pesitsemiseks õõnsusi, võib kasutada ka teiste lindude pesasid või ehitab ise okstest pesa. Peamiselt toitub haava-,kase-,paju- noortest võrsetest, koortest, seemnetest. Kogub talvevarusid. Sigib 1-2 korda aastas ja toob ilmale 2-3 poega, kes on 2 nädalat pimedad, neid imetab umb. kuu. Elavad 6-8 aastaseks. Vaenlaseks on metsnugis, suured kakud , kullid. ORAV (Sciurus vulgaris) - saba tüvest lühem, kaetud pikkade karvadega, värvus on varieeruv, suvel punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõht on alati valge. Toitub valdavalt puuseemnetest, kuuse- ja männikäbidest, tammetõrudest, pähklitest, ka seentest ja marjadest
annaabi.ee 
