Ajakiri "Siluett" (0)

Siluett
Silueti toimetus kuulus 1957.aasta kevadel asutatud Tallinna Moemaja . Silueti numbrid koostas Harry Liivrand , päised kavanda tippkirjakunstnik Heino Kersna ja peatoimetaja ning moekunstnikuks oli Ell- Maaja Randküla.
Siluetti tunti kui nõukogude naise Vogue , mis hakkas ilmuma NLis tähelepanuväärsel ajal – Hruštšovi sulaperioodil 1958. aasta suvel, siis ei sündinud see tühjale kohale – juba varem oli Eestis ilmunud hulk põhiliselt küll joonistatud piltidega moešurnaale. Üks tuntud moejoonistaja oli Melanie Kaarma, keda tunti kogu NSV Liidus. Siluett oli osa Tallinna moemajast – seal ilmusidki põhiliselt moemaja kunstnike loodud rõivamudelid. Läbi aegade väljapaistvamad on Randküla hinnangul võrdselt nii andekas kui ka hea ärivaistuga Ivo Nikkolo , aga ka Livia Leškin ja Zoja Järg.
Maailmamoega käidi kaasas edukalt, olles nõukogude naisele sild läänest itta . Kuna valdav osa moekeskuse aastakümnetepikkusest ajaloost jääb suletud süsteemiga nõukogude perioodi, aitasid kunstnikke-modelleerijaid uuendustega kursis hoida antikvariaatidest hangitud välismaisete moeajakirjadega (Vogue, Elle, Linea Italiana jt) Saksamaalt, Rootsist, Inglismaalt ja ka Prantsusmaalt ning üldpildi moest sai kätte ka linnapildis liikuvate turistide kaudu. Olulist rolli mängis ka Soome TV ülekannete nähtavus Eesti põhjarannikul. Erialaseid kogemusi käidi koos teiste liiduvabariikide esindajatega vahetamas peamiselt Üleliidulises Moemajas Moskvas, kuid ka rahvusvahelistel moekongressidel, -tööstusnäitustel ja – messidel . Eesti võis oma moekunstnike ja nägusate mannekeenide taseme üle uhkust tunda.
Omaette konks oli aga selles, et Silueti tegijatel polnud raudse eesriide taga õiget aimu , kuidas moeajakirja täpselt tehakse. Esimese arvutigi sai toimetus alles 1991.aastal. Igal numbril oli oma kunstnik, kes tegi põhiosa kujundusest. Makett tuli käsitsi kokku kleepida. Silueti tiraaš oli aga meeletu – eestikeeles keskmiselt 52 000 ja venekeeles 320 000–360 000 ajakirja. Suur osa tiraašist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias.Siluetti tunti isegi Kuubal. Seal kõik õmblesid endale ise ja ega lõikelehe puhul olegi tähtis, mis keeles ajakiri on.
Moskva püüdia ka tiraaši tagasi hoida nii, et fondidest ei antud piisavalt paberit ajakirja väljastamiseks. See oli raske! Kui õnnestus välja ajada kriitpaberit kaane jaoks, oli see suur asi! Teine põhjus miks Moskva hoidis tiraaši tagasi oli liidu pealinna šurnaal Modõl, mis pidi olema kõige suurema trükiarvuga ajakiri. Kangastega polnud nii raske kui paberiga, ehkki ka neid hankida oli paras vaev: joosta mööda hulgibaase ja riidevabrikuid ning väga palju ka Venemaal.
Et Nõukogude Naine oli pigem kesksoost töölisele, täitis Siluett ka naisteajakirja kohta. Sealt võis leida alati huvipakkuvaid rubriike nagu „Moeleksikon”, „Kostüümi ajalugu”, „Silueti kirjakast” ja „Kogu maailmast”. Eriti populaarseks kujunesid nõuandeleheküljed. Lisaks moesuundade tutvustustele oli varasemate aastakäikude väljaannetes rohkesti muidki harivaid artikleid.Eriti nõutud olid lihtsate ja efektiivsete vahenditega tehtavad ilunipid. Kuigi oli tagasilööke – üks tegelinski avaldas nördimust, kui Siluett soovitas leivaga pead pesta. Kuidas siis nii, toit on ju ikkagi söömiseks. Kuigi igasugused näpunäited kulusid suletud süsteemis kogu perele marjaks ära.
Tegelikult ei kontrollinud organid Siluetti kuigivõrd. Näiteks tagakaane siseküljel asunud välismaise moe rubriiki võis üsna vabalt pilte valida. Ehkki siin olid ka oma mured – näiteks lubas Vogue pilte vaid tasu eest, kuid seda polnud Nõukogude ajakirjal kuskilt välja võluda. Kuna toona oli moraalist veider arusaam, tuli vaadata, et lõhikud ega dekolteed poleks liiga sügavad.
Silueti lõpp oli järsk – peaaegu päevapealt. „Hüperinflatsioon”, segadus Venemaal – sealt ei tulnud enam raha tagasi ning tuli ajakirja väljaandmine lõpetada. Tagantjärele on kahju, et siis ei osanud hinnata kaubamärgi väärtust. Praeguste teadmiste juures oleksime ilmselt käitunud teis.