50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2010-10-17
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kristen Ploom
Õppematerjali autor
720 aastat tagasi, aastal 1279 andis SaareLääne piiskop Hermann I Haapsalule linnaõiguse. Sellest ajast on palju vett merre voolanud. Haapsalu puhul oleks õigem öelda, et sellest ajast on veetase palju langenud. Haapsalu asutamine on lahutamatult seotud piiskopilinnusega. Oli ju linna asutamise üks eesmärk piiskopkonna residentsile kanoonilise legitiimsuse tagamine. Tollase kanoonilise nõude järgi ei tohtinud piiskopkonna keskus olla maal. Ja kui piiskop poleks siia oma residentsi rajanud, kas Haapsalu oleks kunagi linnaks kasvanud. Kes teab? Sajanditetagune minevik on Haapsalul üsna hämar. Valged laigud ja mustad augud laiutavad meie linna ajaloos. Seal kus ajaloolane kimpu jääb, tuleb appi "rahvasuu".
A.MÄLK ’’HEA SADAM’’ Tegelased: Juuljus – minategelane, noor ja tark poiss. Luisi – Juuljuse õde. Taavi – viinalembeline, tark ja igati positiivne vanamees. Liisu – Taavi naine, kes tahab, et maailm tiirleks tema ümber. Aadi – Liisu ja Taavi poeg, kes oli memmekas. Kristiine – Taavi kunagine armastus, nüüd aga Jaaguõue perenaine. Sessi – Kristiine tütar, kelle tegelik isa oli Taavi. Jaaguõue Prits – meremees. Isa – Juuljuse ja Luisi isa, kelle Juuljus leidis Tallinnast. Orge Heino – Taavi naaber, Juuljuse klassivend. Sergei – väikese laeva kapten, millega Juulijus käis merel. Tegevuskoht: Põhiline tegevus toimub Saaremaal asuvas külas, rannavabadiku-paadimeistri majas. Kokkuvõte: Vallakantseleis jagati inimestele lapsi, kellel enam vanemaid polnud, nendele, kellel oli võimalus neile tööd ja elukohta pakkuda. Julli ja Luisi ema oli surnud ning isa oli kadunud ja nemad ei teadnud isast midagi. Luisi oli saanud endale juba „võtja“, kuid J
Enne surma räägib Kalev Lindale, et kolm poega peavad liisku heitma, kes riigivalitsemise enda peale peab võtma. Kalev lamab tõvesängis, Linda saadab arsti järele. Tuuletark teab, et Kalev enam ei tõuse. Linda leinab kaasat seitse ööd ja päeva, kaevab kena kalmu ja sängitab kaasa mulla alla. Veel leinas Linda kolm kuud ja kauemgi. Siis hakkas kive kandma haua peale hunnikusse, et kalmu koht tulevastele põlvedele teada oleks. See on Tallinna Toompea mägi. Kive kandes Linda väsis, üks kivi kukkus maha ja lesk ei suutnud seda enam liigutada. Linda istus kivile nutma. Pisaratest sündis Ülemiste järv. Kivi seisab ikka veel järve kaldal. Suure vaevaga toob Linda poja ilmale. Arvati, et Linda sünnitusel sureb, kuid Uku abiga ta pääseb ja saab poja leina lepituseks. Poeg karjus mitu kuud järjest, eit läks lausujaid otsima, kes nutu vaigistaksid. Poeg lõhkus sängi ja rebis puruks mähkmed, et põrandale pääseda.
Tammiste küla veskitondid! Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunenud varemetest mööda linna poole. Tee seisis täna veel tühi kui muidu, ja tuulevuhin puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed h
valmistatud hõbedast. Kalevipojale tehti hea mõõk, mis valmis kaua. Kord kukkus mõõk aga järve. Kalevipoeg ei saanud seda enam kätte. Mõõgaga rääkides läksid tal sõnad sassi ning Kalevipoeg ütles kogemata, et mõõk tal jalad alt ära raiuks ja mõõk tegigi seda. Kalevipoeg läks taevasse ning, et ta seal niisama ei istuks pandi Kalevipoeg põrguväravat valvama. ........... Kalevipoeg Eesti rahva eepos Kogunud ja ümber töötanud Fr. R. Kreutzwald Kirjastus Avita, Tallinn 1997 (leheküljed selle väljaande järgi) Sissejuhatuseks (6-10) Kreutzwald soovib, et kuulataks tema lugusid Kalevipojast Esimene lugu (Kalevi tulek. Salme ja Linda. Pulmad. 11-23) Kalevite seltsi 3 poega läksid laia ilma sõprust sobitama(12-13). Pühapäeva hommikul leidis lesk kana, muna ja varese ning kasvatas nad lasteks(13). Kana (Salme) läks tähele naiseks(13-16). Linda (tedremuna) läks naiseks Kalevile. Nii Linda kui Salme lahkuvad kodust (16-23)
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Nägin unes, et olin veel pisike trull ja keksisin kodumäe nõlvakul, mu ümber lambad ja kadarik ning mänguks õhtuni aeg nii pikk. Oli kevad ja taevas nii sinine, all orus niit lillist kuldsilmine. Ei häirinud mõtteid päevade rutt, veel kastena kerge nii naer kui nutt... Muri ja Mall Õues kõndis väike Mall, leivapäts käes oli tal. Ja kui Muri nägi Malle, haukus, nurus, ütles talle: ,,Minu kõht on tühi ka, luba leiba hammusta!" Väike Mall oh hää ja pai: Muri tüki leiba sai. Korstnapühkija Korstnapühkija imelik mees: nägu must, pool pääd kübara sees, kõnnib tänaval, redel õlal, luud kaenla all... Hoia, Mann, ta tuleb ligi: tõuseb käsi lai, teeb sulle pai -- ning oled must kui pigi! Kiisu Õues jooksis kiisuke, meie Tiisu-Miisuke, luusis üksi pisi poju. Kes viiks kiisukese koju? Varblane Varblane, pisike linnuke, õue pääl nokitseb kaeru, Nakitseb, nokitseb
kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.» II Harjumaa põhjapoolses osas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel, niipalju kui sel ajal teesid võis olla. Talu hüüti Metsa taluks, sest et ta oli metsa sees, ja imelikul viisil oli ta ühe sündinud maamehe Tambeti päralt. Kuidas see mees oli pärisperemeheks saanud, kuna peaaegu kõik muud eestlased olid juba pärisorjad? Seda näeme me kõhe. Tambeti isa oli olnud Tallinna piiskopi ori. Piiskopil oli palju maid ja metsi, kus ta, oma
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid