Pop Art-tüüpi kehakuju ( liivakell / X ) Keha tasakaalustamiseks tähelepanu taljele, demonstreerida kumerusi pehmete, langevate, veidi venivate materjalidega. Soovitused: Toonitada taljet nii, et rinnad ja puusad pääseksid mõjule; Kehakuju järgivad taljesse õmmeldud jakid/kleidid/mantlid(vööga); Ümarad reväärid, sallkraed, erineva kujuga kaelused; Erineva lõikega seelikud; Erineva värvliga püksid, teksad; Kerged ja keskmise kaaluga kangad, mis järgivad kehakuju; Võib kanda enamasti kõiki mustreid; Erineva kõrgusega kontsaga jalatsid; Erinevast materjalist vööd; Erineva lõikega varrukad. Väldi: Ampiirstiili; Sirgelõikelist rõivast(mehelikke jooni);
RÕIVAD pluus püksid teksajakk teksapüksid vest reväärkraega klassikaline naiste pintsak kampsun, kootud jakk kleit triiksärk sviiter T-särk seelik , SEELIKUD, PÜKSID JA PLUUSID hõlmikpluus kitsad püksid pikkade käistega naiste pluus kapri püksid paanidest seelik taljesse töödeldud pluus alt laienevad püksid laiad püksid sortsid passega seelik kummiga seelik volangidega seelik hõlmikseelik vastastikvoltidega seelik - pliiatsseelik RÕIVADETAILID JA AKSESSUAARID ilma varrukatetea õlapaelad volang sissevõte pikk varrukas -, tõmblukk, tõmblukuga passe lühike varrukas , mansett, mansetiga rätik
V2E 1940ndate rõivad jätsid betoonist valatud mulje. Moega kaasaskäimine oli sõjaajal pingutav- riiete ostmiseks oli vaja nii raha kui ka talonge. SÕja-aastatel arenas rõivamood kahes erinevas suunas- sportlik mood ja erksavärviline, lihtne talunaisestiil vastandus ülimalt ekstravagantsele riietusele Sportlik rõivamood: kitsaste reväärkraedega eest nööbitavad kleidid olid lühemate seelikute ja varrukatega. Kleidid olid taljesse võetud ja kanga kokkuhoiuks kasutati kõik võimalikke nippe. Lisamaks moele värvikust ja eksootilisust, kanti nn talunaise seelikuid. Prantslannad riietusid kõigele vaatamata väga moodsalt, naised demonstreerisid oma vihkamist vaikselt, kandes naeruväärselt kõrgeid (kuni 50 cm) kübaraid, erksavärvilisi rõivaid, pikki juukseid ja lühikesi seelikuid Ameerika ja inglise naised pidid leppima kunstsiidist ja kangajääkidest õmmeldud rõivastega
Kuna barokiajastu iluideaal soosis loomulikke proportsioone, lõigati kleitide ülaosa sügavalt lahti ning jäeti rinnapartii ülemine osa täiesti nähtavale. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu, mis viis lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud.Varrukad olid nüüd küünarnukini. 18. sajandil kandsid naised kuni revolutsioonini metallist puusatoestikke, mis laiendasid kleidi seelikuosa külgede suunas kuni pooleteise meetrini. Seeliku juurde kuulus alati korsett ja
erepunased. Moes oli karm dieet ja moodne oli suitsetada. Moodne oli ka juua ja teha meeletusi. 1930ndatel said ülimoodsateks õhtukleidid, mille rinnaesine oli kaetud, kuid seljal sügav dekoltee, mis kulges vöökohani ja lõppes kelmika lipsukese või buketiga. Moodne mees oli inglise dandy ja Ameerika gangsteri süntees: (näit: Hercule Poirot) kulmudele tõmmatud kaabu, mida ei võetud isegi siseruumides peast, briljantiiniga võitud soeng, taljesse õmmeldud pintsak ja laiad püksid, milles võis julgelt spagaati visata. Ülerõivad-pehmest kangast vööga mantel, rinnataskus nelgiõis, kaelas valge siidsall. Kolmekümnendate aastate algul heitsid suplejad Prantsuse Rievieral moraalinormid kõrvale ning tõmbasid seniste trikoosarnaste ujumiskostüümide asemel jalga vaid napid ujumispüksikud. Esimesed julged vahistati. Kuid kõiki ümber ei kasvata ja viie aastaga olid ujumispüksid meeste rannamoe konkurentsitult vallutanud.
Voodril rinnaosa trikotaazist. Voodril seelikuosa kootud kangast. Kleidi kangas 100% puuvilla. Kleit on kroogitud. Kleidil ei ole varrukaid, kleit on avara kolmnurkse kaelusega. Üliarmas kellukese lõikega kleit kinnitatakse seljapealt lukuga. Külgedelt lähevad riidest paelad, mis seotakse lipsu. Eesmine osa läheb edasi kaeluseks ja seotakse kaelale lipsu, selle tulemusel saab rinnaümbermõõtu mingil määral korrigeerida. Kangas on 100% puuvill. Väga elegantne taljesse korsett-kleit kinnitatakse seljalt lukuga. Kleit on rikkalikult kaunistatud sädelevate kivikeste ja litritega, mis on külge õmmeldud. Kleidi siseosa on voodriga. Kleit on seljas väga elegantne ja kaunis. Materjal on 97% puuvill 3% elastaan. Kuklaseosega ühevärviline või täpiline mudel. Kuklal sidumispael. Rinnaosa vooderdatud. Läbilõige rinna all, taga kumm. All servas volangid. Kleit on 60% polüester ja 40% viskoos. Kasutatud kirjandus ,,Õmblemine ja konstrueerimine" E
keskel. Püksid (kaltsad, kalsa). Põhja-Viljandimaal kandsid mehed potisinist täisvillast ülikonda. Selle juurde kuulusid kuuega samast riidest täislakaga (mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad) põlvpüksid. Põlvpükstega kanti vesti ja vatti. Pikk-kuub (vammus, kuub). Viljandi põhjapoolsete valdade meeste pikk-kuued olid kaunistusteta ja teistsuguse lõikega kui Tarvastu ja Paistu meestel. Siin olid kuued pikemad ja kaarjalt seljale viidud küljeõmblustega taljesse võetud, kusjuures küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldid jäid taha, moodustades nn hännad. Need pressiti tihedateks voldikimpudeks. Vatt (kampsun) õmmeldi nagu püksidki potisinisest villasest labasest riidest. Mandri- Eesti meesterõivaste eeskujul olid need lipiga vatid s.t neil esines keset selga õmblus, mis jätkus allpool vööd lahtise voldi ehk lipiga. Viljandi vattidel oli mahapööratav krae, reväärid ja kaks nööbirida.
Kõrgklassitsism kammitud näo suunas - bakenbarrid 1830. a 1830. a BIIDERMEIER Naised: 1820. a - kleit muutus laiemaks - läbilõige langes allapoole - kaunistustega liialdamine - korsett - rõhutati õlajoont varrukad - peleriin-roton - 4-5 alusseelikut või püksid Mehed: - siluett naiselik - taljesse töödeldud frakk, pikk-kuub, tweed, garrik - olulised olid krae ja kätised Bidermeierstiil - heledad püksid tume ülerõivas - jalutuskepp Jalanõud: N: baletti kingad, madalad kingad paelte ja tuttidega M: terava ninaga kingad, saapad Soengud ja peakated: N: moodustasid stiilse terviku, dekoratiivsed ja fantaasiarikkad, suured kuhilad M: lühikesed ja lokkitud juuksed,
laastatud Euroopas" (Garin 2010, 14). Kuid needki olid renessansi inimesed, renessansi sõdurid. Renessansi tulekuga võib rääkida ka uuest ilu ideaali tulekust, uuest Aadamast ja Evast. Renessansi inimene demostreeris kogu oma olemisega seda uut ja uuenduslikku stiili/lähenemist. Inimese eluruumid, söömisrituaalid, riietusesemed ning meelelahutus vastandus end keskaegsele käitumismallile ja maitsele. "Rikkad itaalia kodanlased võtsid küll üle burgundlaste moe: taljesse töödeldud kuued, tihedalt liibuvad sukad, laiad seelikud, kuid andsid sellele uue näo vastavalt renessaniinimese hoiakule. Romaani stiili rangus, gooti kunstlikud kõrgusse pürgivad jooned asendati nii meeste kui naiste uhke kuid vaba oleku ja liikumisega. Ei vaevatud end kunstlike poosidega ega riietusesemetega, mis piirasid head ja vaba enesetunnet. Ka nüüd jäi riietuse mudeliks kolmnurk, kuid teistsuguselt kui Burgundias.
Kanti pikki kitsaid, saapasäärde sätitavaid pükse, mille vöökohal oli paelkinnis. Valgest või värvilisest linasest riidest särki kanti pükste peal ja vöökohal pinguldati seda rihma või villasest riidest laia ning pika vööga (kušakk). Särgi alläär ja kaelus olid kaunistatud tikandiga. Üleriietena kanti kodukootud kangast kitsast, põlvini ulatuvat krae ja esikinnisega talumehekuube või siis avarat, pikkade kitsaste varrukatega ja ilma kinniseta ülakuube, mis oli vahel taljesse töödeldud. Talvel eelistati lambanahkset kasukat. Jalas kandsid mehed saapaid või nööridega pastlaid ja jalarätte. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigu- tuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade
cm ja pikkus 244 cm). A 446:784 11163 10 Vöökirjad Pikk-kuub Põhiliseks ülerõivaks, ühtlasi kõige pidulikumaks rõivaks oli pikk-kuub. Ambla pikk- kuued olid potisinisest villasest riidest. Lõikelt kuulusid nad Põhja-Eesti ülerõivastega ühte händadega kuubede tüüpi. Nad on küljeõmblustega taljesse võetud, küljeõmblused kaarduvad seljale, küljeõmbluste kohalt vööst algavad voldikimbud ehk hännad jäid taha. Kujutatud pikk-kuub (teksti all) on valmistatud 19. sajandi esimestel aastatel, seda on kantud veel 1860.-1870. aastatel. Pikk-kuub koosneb ühest seljatükist, kahest hõlmast ja kahest varrukast. Seljale kaarduvate küljeõmbluste kohal on vööst alates kaheksa tugevasti sisse pressitud püstvolti, moodustades nn hänna. Vöökohal (pahupoolel)
kaeti dekoltee aga pitskraega. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöörimisega, viisid lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Vahel võis näha veel kolmnurkset vahetükki, kuid see oli nüüd lühem ja pehmem. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud. Piha ja seelikuosa ühenduskohta rõhutati endisest vähem, sajandi
kaeti dekoltee aga pitskraega. Rõivamoe muutusi ei põhjustanud ainuüksi uued kultuurisündmused, vaid mängu tuli ka teaduse areng. 1628. aastal avastas William Harvey vereringe olemasolu. Otsekohe alanud vaidlused, kas naiste sagedased kaebused pole mitte ühenduses keha kokkunöörimisega, viisid lõpuks jäikade ja piinavate korsettide kadumisele. Järgneva uuendusena kadusid ülakeha pigistanud ja lamendanud rõivaesemed, mille asemele tulid lühikesed taljesse töödeldud siidjakid. Kleitide pikk pihaosa oli väheste pitsidega kaunistatud, seelikuosa lopsakas. Vahel võis näha veel kolmnurkset vahetükki, kuid see oli nüüd lühem ja pehmem. Puusapolsterdus oli jäänud, kuid kadunud olid ülemääraselt suured seelikuvõrud, mille koha võtsid sisse seelikutugevdused ja alusseelikud. Piha ja seelikuosa ühenduskohta rõhutati endisest vähem, sajandi
Sooliselt on kõik riided eristatavad tänapäevani (naiste omad meeste omadest), kuigi erinevused võivad olla suhteliselt märkamatud. (Nt.. mingi meeste seelik lubab tunduvalt rohkem liikumist)- ka sooline erinevus. Soolised erinevused märgivad seksuaalset atraktiivsust (erinevusi). Totalitaarsetes riikides püütud soolisi erinevusi kaotada- ei ole õnnestunud. Naised leiavad ikka võimalusi erinevaks/soole vastavaks muutmiseks (nt kui siberisse mindi vatikuue ja pükstega- tõmmati taljesse ja mingid detailid külge ja oligi erinev). Kui ühiskonnas toimuvad suured sotsiaalmajanduslikud muutused, ilmnevad enne ühiskondlikus stiilikäitumises muutused. Nt kunagi läks koolivorm vabale valikule. b) Vanusega seotud rollid (seda ei ole kohe aimata, kuid see on olemas)- Nt väike Illimar- väike poiss kandis lühikesi pükse, veits suurem põlvekaid ja mees pikki pükse alles (vms). Kui mees on 20dates, siis riietus ekstreemine, pilkupüüdev, tähelepanu haarav
annaabi.ee 
