Talveune teevad võimalikuks loomade varem talletatud rasvavarud. .Loomade talveune olulisus seisneb selles, et ebasoodsal perioodil (talvel), mil toitu napib, viiakse ainevahetuskiirus väga madalaks, säästes nõnda energiat.Talveune kestus eri loomarühmadel võib kesta tundidest-päevadest kuni mitme kuu või aastani.Sõltuvalt talveune pikkusest ja füsioloogilisest eripärast eristatakse lühiajalist talveund (ehk fakultatiivne taliuinak), taliuinakut ja (tõelist) talveund..Talveune ajal langeb looma südamelöökide arv ja hingamissagedus nii madalale, et lõpuks on loom vaevalt elus. Ta võib küll aeg-ajalt külge keerata ja ennast sirutada, kuid päriselt ta enne üles ei ärka, kui õhusoojus kevadel tõusma hakkab. Selleks ajaks on loom kasutanud ära peaaegu kõik oma toiduvarud ja jäänud väga kõhnaks. Nüüd tuleb tal kohe alustada toiduotsinguid kui ta midagi hamba alla ei leia, siis ta hukkub
elab metsaservas, salus, põõsastikus pesas 5- 6 poega magab talveund Eesti metsloomad Põder kaalub 580- 600 kg pikkus kuni 300 cm kõrgejalgne, kühvelsarved segametsas taimetoiduline uitaja 1 -2 helebeezi vasikat Eesti metsloomad Kährikkoer koera suurune pikk ja karmivõitu pruunikas karv segatoiduline eelistab kõrvalisi võsastunud metsi poegi 6- 7 öine tegutseja teeb taliuinakut Kasutatud allikad http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/eestiloolamad_getter.htm http://www.slideshare.net/torbat/eesti-metsades-elavad-loomad
Pehmesse lumme vajub ta sügavale sisse ning tekitab sinna oma lühikeste jalgade ja kõhuga vao. Toidu suhtes ei ole kährikud valivad. Nad söövad õigupoolest kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt närilisi, kuid ka linde ja nende mune, konni, roomajaid, putukaid, uimaseid kalu ja limuseid, samuti raibet. Palju võivad nad süüa niisugust taimset toitu kui marju, puuvilju ja teravilju, eriti kaera. Kährik on ainus koerlane, kes teeb taliuinakut. Kährikul on palju looduslikke vaenlasi. Neid murravad hundid, ilvesed, rebased ja hulkuvad koerad. Ohu korral eelistab kährik vastupanule peitupugemist ja kisategemist, nii et isegi krants võib temast jagu saada. Sigimine Kährikud on monogaamsed. Neil moodustuvad paarid juba oktoobris-novembris, mistõttu innaaeg möödub enamasti rahulikult ja isastevahelisi võitlusi tuleb harva ette. Innaaeg on veebruaris kuni aprillis
Suhtlevad karud häälitsedes: viha või hirmu korral lõrisetakse või vingutakse. Emakaru kutsub poegi tavaliselt "mökitades". Samuti toimub ka lõhnamärgistamine ja puude kraapimine, kriimustamine ja koore nühkimine. TOITUMINE Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda.Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Näljane karu lammutab sipelgapesi ja kände, mesitarusid. SIGIMINE Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Pojad sünnivad enamasti jaanuaris
sügisesi vilju, liha kui ka mett. Kiskja on ta ainult osaliselt. Liha kuulub tema toidu hulka ainult kevaditi ja sügiseti. Suve esimesel poolel on ta peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed, suve teisel poolel ja sügisel metsamarjad, pähklid, tammetõrud. Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Enne talve tulekut jõuab karu enda paksuks nuumata. Naha alla kogutud tüse rasvakiht on talle vajalik talvise toitainevaruna, aga samuti kaitseks pakase vastu. Elupaik ja –viis 4 Karu elab põhiliselt suuremates metsamassiivides. Meist põhjapool ulatub eluala tundrateni.
4 Toitumine Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. 5 Järglased Pruunkarul on jooksuaeg enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Emasloom on tiine tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad tal jaanuaris, taliuinaki ajal
loomaks. Eestisse toodi nad 1950. a. Praegul on kährik Eestis tavaline jahiuluk. Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase ja mägra urgudega või mõne kaljupraoga. Häda korral ajab asja ära ka mahalangenud puu okste alla tehtud ase. Elab ta sega- ja lehtmetsades, taimestikurikastel jõe- või järvekallastel jne. Kährik on aktiivne öösel ja videvikus. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid. Nimelt on kährik ainus taliuinakut tegev koerlane. Taliuinaku veedavad tavaliselt isas- ja emasloom koos. Söövad nad kõike, millest jõud üle käib. Loomsele toidule lisaks tarbivad nad palju taimset toitu. Suurt kahju tekitavad nad kohati maaspesitsevate lindude pesi ja poegi süües. Veebruaris märtsis on kährikutel jooksuaeg. Pojad sünnivad aprilli lõpul või mais. Tavaliselt on pesakonnas 6...8 kutsikat (rekordiliselt on olnud 22). Kutsikate eest hoolitsevad mõlemad vanemad
pika ajavahemiku kaupa ning võtavad nende saagi ära. Toitumine Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja tal on nürid hambad ja vastavalt arenenud lõualuu. Nad söövad nii loomset kui taimset toitu. Kusjuures taimne toit moodustab ca 90%. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda või enesekaitseks. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse risuhunniku alla laagerdama. Karud kasutavad oma suurust, et kiskjaid oma saagist eemale hirmutada ning ise see ära süüa. Karud söövad hea meelega ka mett ja kaera. Varasuvel toitub puulehtedest- ja võrsetest, lopsakatest taimedest. Marju süüakse
põhitoidusena sipelgad) ning ta võib isegi tappa teisi karusid. Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Suve esimesel poolel on tema peamiseks toiduks noored lopsakad rohttaimed, suve 5 teisel poolel ja sügisel metsamarjad, tammetõrud ja pähklid. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüjakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Loomulikult ei ütle karu ära kaerast ega meest. Pruunkaru on tuntud kui ohtlik ja ettearvamatu kiskja. Tagajalgadele tõusnuna võib ta olla rohkem kui 3 meetri kõrgune ning on piisavalt tugev, et endaga hobust kaasa lohistada. Pruunkarud elavad enamasti metsas, kuigi nad eriti head puu otsa ronijad ei ole. See-eest
Elab maksimaalselt 15 kuni 20 aastat, aga vananemistunnused ilmnevad juba 10 kuni 12 aastaselt. Kasulik keskkonnale. Tasakaalustab haigete loomade ning sõraliste ja näriliste arvukust. Eestis võiks olla maksimum 80 hunti, kuid arv on üle 150ne. Kährik: Eestisse toodi 1950. aastal. Arvukus on üle 6000. Elab nii leht- ja segametsas kui ka taimestikurikastel veekogude kallastel. Tegutseb peamiselt öösiti. Tal esineb ainsa koerlasena taliuinak, mis soojade ilmade ajaks katkeb. Enne taliuinakut suureneb kährikute kaal üle kahe kilo. Urg on tal lihtne, sageli kasutab teiste liikide poolt kaevatud urge. Nad on monogaamsed loomad, kes kasvatavad poegi ja veedavad talveune koos. Kährik on segatoiduline. Sööb nii kahepaikseid, pisiimetajaid, putukaid, marju kui ka raibet. Suurt kahju tekitab maaspesitsevate lindude munade ja poegade söömisega. Jooksuaeg on veebruarist märtsini. Tiinus kestab 60 päeva. Pesakonnas on tavaliselt 6
Talveuni on justkui säästureziimil elamine. Juba sügisel poevad loomad puuõõnsustesse, koobastesse, pesadesse ja teistesse kohtadesse, mis pakuvad külma eest kaitset. Pesas sulevad nad silmad ning langevad unesarnasesse seisundisse. Nende kehatemperatuur langeb 9-1kraadile, hingamine ja südametöö aeglustavad. Energia saamiseks põletab keha rasva, mida loom on enne talve algust kogunud. Talveund magavad kahepaiksed, roomajad ja nahkhiired. Imetajad teevad taliuinakut: ka nemad poevad talvekorterisse puhkama, kuid nende kehatemperatuur ei lange kuigi palju ning ka hingamissagedus ei vähene. Samuti võib imetaja iga hetk oma uinaku katkestada, kui soovib midagi süüa. Nüüd saame teada, kuidas tegutsevad sel ajal hirv, metskits, metssiga, rebane, kobras, kodukakk, hiireviu, rähn, jäälind ja teised. Liikide juures on pildid ka loomade jälgedest ja muudest märkidest, näiteks räppetombust või väljaheitest, mille järgi looma ära tunda
www.jahindusinfo.ee Karulased: Pruunkaru välimust pole vaja ehk kirjeldada. Karu on Eestis põdra järel suuruselt teine imetaja, kellel peale inimese looduslikke vaenlasi ei ole. Karupoegi ohustavad vaid isased täiskasvanud karud, kes võimalusel poegi tapavad. Elupaigaks on metsased alad, suviti varjab end tihedamas taimestikus, talvel taliuinakus. Enne taliuinakut valmistab karu endale ette mitu pesa Eesti oludes vaiksemates varjulistes kohtades (tuulemurtud puude all, tihedas kuusenoorendikus) kraabib karu pinnasesse lohu, mille vooderdab kuuseokste või samblaga. Külmade tulekul valib ta ettevalmistatud kohtadest ühe välja kui talvel karu üles aetakse (jahi, metsaraie vm tegevuse käigus) jätkab uinakut mõnes teises sügisel ettevalmistatud kohas. Taliuinakus karu on tegelikult täiseti ärkvel.
Suvisest päevasest energiatarbest kasutatakse talvel vaid 1/100 (hämmastav kokkuhoidlikus). Siili organism vajab talvel vett ja seda põletatakse samuti rasvast. Soolestik peab talvel töötama, et lämmastik organismist välja viia ehk siis ,,kakitakse talvepesasse". Uurijad kinnitavad, et siil ärkab vaheajaga umbes korra nädalas, et soojendada organismi vastavalt muutunud ilmastikule. Taliuinaku ajal ollakse tegutsemisvõimetud ja ei reageerita isegi häirimise korral. Palju siile sureb taliuinakut tehes. 7 Pulmad ja pereelu Siilid saavutavad suguküpsuse ühe aasta vanuselt. Kevadel kui nad taliuinakust virguvad kõhnadena ja näljastena, siis peab kõvasti sööma, sest varsti on vaja hakata pilmi pidama. Pulmad on nagu pulmad ikka: isased püüavad emaste vastu olla kenad, kuid omavahel siiski ärplevad, tülitsevad ja kaklevad
Karu on levinud kõikjal mandri-Eestis, välja arvatud Võru ja Valga maakonnas. Toitumine - Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned, kalad, puude lehed ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Elupaik - Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata
annaabi.ee 
