Kährik (0)

Rakvere Ametikool **** ****** MT11 Referaat Kährik Juhendaja: Sirje-Tiiu K. Rakvere 2013


Kährik Kährik ehk kährikkoer on koerlaste sugukonda kähriku perekonda kuuluv imetaja. Kährik on  pika karmi karvaga. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga  rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on  tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul. Levila Kähriku looduslik levila hõlmab Vaikse ookeani Aasia ranniku Indo-Hiina kirdeosast üle Ida- Hiina ja Korea poolsaare kuni Primorje ja Amuurimaa lõunaosani. Ta elab ka Jaapanis. Alates 1934 on kährikut korduvalt talutud Venemaa Euroopa-ossa, kus ta kiiresti kodunes ja levis  laialdaselt Karjalast põhjas kuni Kaukaasiani lõunas. Seejärel tungis ta lääne poole Soomest  põhjas kuni Rumeeniani lõunas ning edasi Ida- ja Lääne-Saksamaale ning teda on kohatud ka  Prantsusmaal. Analoogilised katsetused NSV Liidu Aasia-osas ei õnnestunud. Kõigest  üksikutesse kohtadesse Kesk-Aasias, Kasahstanis ja Siberis jäi ta pidama. 


Välimus Kähriku tüvepikkus on 55–80 cm, sabapikkus 15–26 cm, kondülobasaalpikkus ligikaudu 11  cm. Isendid kaaluvad 5–10 kg. Nende eluiga tehistingimustes võib ulatuda 11 aastani,  looduslikult küll enamasti 3–4 aastat. Kährik on jässaka kehaehituse, masajate jalgade,  lühikese saba, väheldase terava koonu ja teravatipuliste kõrvadega keskmise suurusega loom.  Tema talvekarvastik on erakordselt pikk ja tihe, kuid karm. Üldtoonilt on karvastik musta  kirmega määrdunudhallikaspruun. Näol on silmatorkav maskisarnane muster, mis meenutab  pesukaru. Pea külgedel on põskhabe. Eluviis Tavaliselt elab kährik urus. Ta võib selle ise kaapida, aga võib üle võtta ka mägra või rebase  tühja uru. Kuid ta võib elada ka kaljulõhedes, juurtealustes tühemikes, vanades punkrites ja  kaevikutes, aga rabas turbaaunades ja maharaiutud võsa hunnikutes. Niisiis ei ole ta elupaiga  suhtes valiv. Enamasti on pesa kõrvalises võsastunud kohas, aga võib asuda ka küla või tee  lähedal. Kährik tegutseb peamiselt videvikus ja öösel, aga vahel ka päeval. Öö jooksul liigub  ta soojal aastaajal 10–12 km, aga talvel vaid paarsada meetrit. Erinevalt rebasest ei liigu  kährik sirgelt, vaid teeb alatasa haake ja uurib kiirustamata läbi kõik kohad, kust loodab  midagi söödavat leida. Tihti kõnnib ta mööda veekogude kaldaid ja koolmekohti. Pehmesse  lumme vajub ta sügavale sisse ning tekitab sinna oma lühikeste jalgade ja kõhuga vao. Toidu  suhtes ei ole kährikud valivad. Nad söövad õigupoolest kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt  närilisi, kuid ka linde ja nende mune, konni, roomajaid, putukaid, uimaseid kalu ja limuseid,  samuti raibet. Palju võivad nad süüa niisugust taimset toitu kui marju, puuvilju ja teravilju,  eriti kaera. Kährik on ainus koerlane, kes teeb taliuinakut. Kährikul on palju looduslikke vaenlasi. Neid  murravad hundid, ilvesed, rebased ja hulkuvad koerad. Ohu korral eelistab kährik vastupanule peitupugemist ja kisategemist, nii et isegi krants võib temast jagu saada.


Sigimine Kährikud on monogaamsed. Neil moodustuvad paarid juba oktoobris-novembris, mistõttu  innaaeg möödub enamasti rahulikult ja isastevahelisi võitlusi tuleb harva ette. Innaaeg on  veebruaris kuni aprillis. Emase indlus ei kesta üle 6 päeva, kuid kordub 20–24 päeva pärast,  isegi kui emane on juba tiine. Tiinus kestab keskmiselt 59 päeva, aga mõnikord venib 70  päevani. Teateid on koguni 79 päeva kestnud tiinusest. Poegimine toimub mais, erandina  aprillis või juunis, kuid vastsündinud kutsikaid on leitud isegi septembris. Tavaliselt on poegi  6-7, aga vahel kui 16. Sigivus sõltub loomade toitumusest ja ilmast. Kui ma võtaksin oma turismitallu kähriku, elaks ta suures puuris, et tal oleks seal palju ruumi. Lähedale talle ei laseks kliente ning sööki ka ei lubaks anda, sest igal loomal turismitalus on  oma ettenähtud toit ja aeg, millal ta sööb.  Pildid