teevad. Peamiselt kasutavad naised käsitöös villa ning selle parema kvaliteedi nimel kasvatab iga talu ise lambaid. Naistel on oskused ise lambal villa võtta, kedrata ning ka lõnga värvida. Kuna rahvariideid kantakse igapäevaselt, on keskmisel kihnu naisel riidekapis umbes kakskümmend seelikut. Kihnu naine Naise ülikond koosneb särgist, käistest, vammusest, seelikust, vööst, sukkadest ja pasteldest. Särk on valmistatud labasest takusest riidest ning on ilma õlaõmblusteta, kolmnurkse kaelaava ja lühikeste varrukatega. Särk ulatub poole sääreni ning selle alläärde on õmmeldud kitsas kirivöö. Käised on õmmeldud linasest labasest riidest. Selle piht ja õlalapid asetsevad kaelaava juures. Varrukad on värvli juures kurrutatud. Käised ulatuvad allapoole rinda, nii et vöö ilusasti välja paistab. Käised on tikitud punase niidi ja sinise linase niidiga. Krae mahapööratud nurkadel
Need moodustasid kogu varanduse. Sõlg saavutas erakordsed mõõtmed. Lisandusid hõbekeed. Kogu ehtekomplekt kaalus 2-6 kg. Mehe ülikonna põhiosad olid särk, püksid ja vöö. Särk sarnanes vene mehe särgiga, sel oli väike püstkrae ning selle alläär, varrukasuud ja püstkrae servad olid kaunisatud punasest maagelõngast koekirjaga. Särki kandsid mehed vöötatult pükste peal. Abielumeestel oli vöö sõlm paremal, poissmeestel vasakul pool. Püksid olid linasest või takusest riidest, 19. sajandi esimesel poolel valged, teisel poolel enamasti kas sinise-valge- või sinise-valge- punasetriibulised. 19. sajandi esimesel poolel kandsid setu mehed Haanja meistrite valmistatud viltkübaraid, hiljem poekaubana moodi tulnud pealt laieneva rummuga kaape. Talvel kanti nelja kõrvaga lontmütse. 19. sajandi algul kandsid mehed valgeid pikk-kuubi, mis olid kanditud seemisnahaga. 19. sajandi teisel poolel hakkas kergema kuue aset täitma põlvini ulatuv poolsärk, mis tehti
Lisaks kanti pööratud kraega kampsunit- seda sai kanda ka vesti all. Jalatsid olid pastlad ja jalarätid. Pealisrõivaks kanti töö juures lambanahkset kasukat. Käes olid villased kindad, külma ilmaga ka kaks paari. Peas kanti lambanahkset läkiläkit. Töörõivaid kanti viimase võimaluseni. Naised kantsid talvel villast seelikut, külma ilmaga kahte. Lisaks kantsid nad kampsunit ja meeste pintsakule sarnast ülejakki. Jalatsiteks olid samuti pastlad. Suvel oli naistel takusest või jämedast linasest riidest särk. Särgi ülemien osa tehti linasest ja alumine takusest kangast. Pikkus oli allapoole põlvi. Kaelaava oli lõigatud T-kujuliselt. Meeste ja naiste särgid olid ühesuguse lõikega. Töörõivana kasutasid teenijad takust seelikud. See ei olnud valge valid triibluine, et ei määrduks kiirelt. Talu andis kasutada jalarätid. Töö juures kantavad pastlad ostis sulane ise või andis need peremees. Pastlaid kanti viimase võimaluseni.
Tori kihelkonnas ei jõudnud mütsid tanusid välja tõrjuda Kabimüts Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Põll Eraldi olid kiriku, eraldi igapäevased põlled Pidupäeva põlled tehti harilikult paremast poeriidest Igapäeva põlled aga linasest või takusest riidest Lõikelt on põlled väga lihtsad Tori põlled on üsna kitsad Põlled Click to edit Master text styles Click to edit Master text styles Second level Second level Third level Third level Fourth level Fourth level Fifth level Fifth level Vanemat tüüpi põll Uuemat tüüpi põll Vöö
Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö.
õlakate. Meherõivastus: särk, püksid, vöötasku, pikk-kuub, kaapkübar, poolsukad. Ehted komplektide juurde: vitssõled, hõbehelmed, klaashelmed, hõbeketid. .(Kaarma; Voolmaa 1981) Rõivastuse üldiseloomustus Nii neiul kui naisel on kotitaoline särk (ame), mille kaelaava kaunistavad äärt kaunistavad poolrattamotiivilised põimpilud. Särk õmmeldi peenemast linasest riidest piha osas ja alaosa tehti jämedamast takusest riidest. Hallistes ja Karksis säilis naiste särk 19. Sajandil lõikelt kõige arhailisemana kogu Baltikumis.(Kaarma; Voolmaa 1981) Halliste neiul on punane villane vaipseelik, mis on äärtest kaunistatud pronksikarva ääristega. Naistel on musta värvi seelikud. Seelikut aitasid üleval hoida ning paigal hoida vöö. Vööd olid valgele linasele põhjale korjatud värviliste villaste kirjadega, mis eriti Karksis ja Hallistes olid hästi kitsad, peentest lõngadest kirjaga.
lõplikult välja, viimast tuli ette ka viimastel pika kuue kandmise aastatel. Peale selle tuli ülikonnale ärmak juurde. Lai linane või villane üleriie oli laia kraega, seda kanti teiste kuubede ja kasukate peal halva ilmaga. Linane rüü sarnanes lõikelt pikk-kuubedega. Põltsamaalt 1926. aastal kirja pandud teate järgi on rüü vana, tarvituselt ammugi ära jäänud riie. Põltsamaa ümbruses tuntakse seda aga väga hästi. Rüüd oli takusest riidest käiste ja kraega mantel, üleriie. Seda kandsid suvel sulased ja enamasti karjased. Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast
Ehted kui hinnalised esemed pärandati põlvest põlve emalt tütardele. 4 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) Helme mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku valge linane särk, poolpikad linased või villased põlvpüksid, vatt, vest, pikkkuub, kasukas, villane vöö, sukad koos sukapaeltega, kindad, pastlad ja lambamust kaap või kõrvik. Särk (ame). Viljandi suvised meestesärgid õmmeldi valgest labasest linasest ja talvised takusest riidest ilma siilude ja jätkuta ning kaunistati linase või puuvillase niidiga. Viljandi tüüpi särgid tehti õlaõmbluseta, laia lihtsa mahamurtud krae ja kroogitud käistega. Neil oli T-kujuline kaelaava ja 3036 cm sügavune rinnalõige asus otse ees keskel. Püksid (kaltsad, kalsa). Põhja-Viljandimaal kandsid mehed potisinist täisvillast ülikonda. Selle juurde kuulusid kuuega samast riidest täislakaga (mõlemast ülanurgast lahtinööbitavad) põlvpüksid
Jõhvis ja Lisakus mäletati, et Soome saartelt on naised toonud niplispitsi, tasu makstud toiduainetes. Ka käiste kriipsutamisega pole kõik hästi hakkama saanud, rääkimata väljaõmblemisest. Igapäevased käised olid reeglina jämedamast riidest ja lihtsamad. Öeldi: "Väljaõmblus ei taha pesemist." Käiste all kantav särk oli Alutaguselgi eesti naiste särkide üldise tava järgi kokku õmmeldud peenemast linasest pihast ja jämedamast takusest riidest alasest, alesest. Puudusid varrukad ja õlalapid. Kaelaauk oli ovaalne avar, äärepalistusest läbipoetatud paelaga koomale tõmmatav. Seelikud tegid Alutagusel 19.saj. jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. 18.sajandist tuntud kitsad seelikud - must villane ümbrik ja valge linane palapoolik olid kasutusel 19.saj. algulgi. Kui linane seelik värviti soomaakega mustaks, siis kutsuti seda piedu. Musta villase ümbriku alaäärt on mitmel viisil kaunistatud
Talviste rõivastusesemetena on kasutusel veel müts, kasukas ja kindad. TORI NAISEd pidurüüs Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Naiste särk Tori naise argipäevane särk oli ilma kraeta kuid pikkade varrukatega. Tehtud oli särk peenemast linasest riidest (takusest riidest alasega). Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega. Varrukasuu oli värvlita ja varrukas ise lühem kui pidusärgil (kirikusärgil). Kaelaava äär oli seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm laiuse krae vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades kitsas pilupalistus. Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt
ehk rihmadega. Kuni XIX sajandi lõpuni kandsid abielunaised tanu iga päev, XX sajandi algusest peale enamasti vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks jäi lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal. Rätikut kandsid ka tüdrukud. Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi rõivastusele, valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid värvli külge kroogitud või pikki halle pükse (uusad). Ülerõivad olid valged või helehallid. Kihnu mehe põlvini ulatuvale umbkuuele (vammusele) tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga. XIX sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel
venepäraseid jooni. 19. sajandi kolmandal veerandil esines naistel nii Tormas, Kodaveres kui ka Maarja-Magdaleenas idaslaavi naisterõivastusele omaseid vaheleõmmeldud õlalappidega särke, peakattena punaseid kolmnurkseid rätte. Naiste peamine kehakate, eriti soojal suveajal, oli valge linane pikkade varrukatega särk. Särgiväel, ainult vöö peal, abielunaistel ka põll ees, tehti nii tööd kui käidi mõisas. Särk õmmeldi peenemast linasest piha ja jämedamast takusest riidest alaosaga. Varrukad, mis eriti pidulikel särkidel olid laiad, seati õlajoonel volti ning suus värvli külge kurdu. Põhja-Eesti rahvarõivaste iseärasuseks on lillkiri, mida tikiti madalpistes nii käistele kui tanudele. Omapäraseks jooneks on 19. sajandi alguses naiste peakattena pottmüts. Põhja-Eestis kodunesid esimesena ja levisid mujalegi mitmed uuema moega seotud nähtused - meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline
annaabi.ee 
