Linask Linask on paks ja ümar kala, kelle keha katab tugev ja läbipaistev limane marrasknahk. Värvus sõltub rohkem elupaigast, kuid tavaliselt on ta selg tõmmu- oliivroheline ja metalse läikega, küljed aga kollakasrohelised. Linaski kehapikkus on enamasti 15...30 cm ja kehamass 0,1...1 kg. Ta on levinud kõikjal Eestis. Linaski koduks on mudase põhjaga, taimestikurikkad ja soojad järved, kus ta liigub põhiliselt põhjalähedastes mudastes veekihtides. Mõnikord on teda leitud ka riimveelisest rannikumerest. Ta on väga vähenõudlik kala, kes talub hästi hapnikuvaest ja haput vett. Südasuvel, kui veekogusid võib ähvardada ülekuumenemine ja ärakuivamine, langeb linask suveunne. Ta poeb sügavale mutta, kattub paksu limakihiga ja jääb paremate aegade ootele. Linask on väga vastupidav. Arvatakse, et linask suudab söömata vastu pidada kuni 8 kuud
Levik looduses. Looduslik levila jaguneb kaheks: läänepoolseks, mis hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ja idapoolseks, mis hõlmab Ida- ja Kagu-Aasia. Sasaani kultuurivorm, karpkala, on levitatud kogu maailmas parasvöötmepiirkondadesse. Eestis kasvatatakse alates 1893. aastast. Klimaatilistel põhjustel on karbikasvatus osutunud võimalikuks ainult Lõuna-Eestis. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Joonisel karpkala looduslik leviala. Sigimine. Suguküpseks saab karpkala 4-5 aastaselt, isaskalad aasta varem kui emaskalad. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu
· Suur kasv · Tarkus ja kõrge ohutunne Joonis . Karpkala seljauim Joonis . Soomuskarpkala 1.3 Levik looduses Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ning Ida- ja Kagu- Aasiat. (Joonis 3.) Sasaani kultuurvormi karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme. Eestisse toodi karpkala aastal 1893. Looduslikus veekogus on karpkala eelistatuimaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad.(Martin, 2009) 1.4 Sigimine Karpkala saab suguküpseks 4-5 aastaselt, isaskalad varem. Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad
veekogul on järsud kaldad). Kuhilpesad võivad olla kolme-nelja meetri kõrgused ja kümnemeetrise diameetriga. Pesast väljuvad avad on alati vee all. Koprad on monogaamsed loomad. Vanad elavad koos eelmise ja vahel ka varasemate aastate poegadega. Territooriumi märgistavad anaalnäärmete nõrega. Karvkate muudetakse veekindlaks rasunäärme nõrega. Nad suudavad vee all viibida kuni 20 minutit (selleks ajaks sulgevad nad oma kõrvaavad). Ondatra-Elupaigaks taimestikurikkad jõe-, järve-, tiigi- ja kraavikaldad, kus vesi põhjani ei külmu. Ondatra on poolveelise eluviisiga, ujub hästi nii veepinnal kui vee all. Tegutseb videvikus ja pimedal ajal, ka varahommikul. Pesa on tal kaldaurus või kuhilpesana kaldal. Peale nende on veel toitelavad, mis kujunevad söömiskohtadesse. Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. · Põdra ja hirve ökonissid Põder on suure liikuvusega loom, kes vahetab sesoonselt elupaika
järved on rabades. Vesi on pehme ning sisaldab rohkesti huumusaineid ja on pruunikat värvi. Elustik on vaene, toiduahel väga happelise vee tõttu lihtne (huumusosakesedbakteridzooplanktonahvenad) Kakerdaja järv Kõrvemaalrohketoitelised e eutroofsed on kõige tavalisemad, mis on tekkinud vähetoitelistest järvedest mineraal- ja biogeensete ainete lisandumisel. Vähese läbipaistvusega, rohekaskollase vee ja rikka elustikuga järved.Segatoitelised e düseutroofsed järved on madalad, taimestikurikkad, mudased ja soised. Kinnikasvades tekib soo. Rikas orgaaniliste ja mineraalainete poolest (koger, mudamaim) Endla järvLubjatoiteline e alkalitroofne järv on selge lubjarikka veega ning allikatest toituv ning on liigivaene elustik. Äntu Sinijärv Soolatoitelised e halotroofsed järved on merelahtedest moodustunud. Tangalaht Kuressaare lähistelKõige tavalisemad on Eesti loodusele eutroofsed järved ja kõige haruldasemad
Reovee puhastamine:1)mehaaniline puhastamine- selle käigus eraldatakse reoveest ujuv praht ja muud jämedad tahked osakesed, naftasaadused või muud õliproduktid, mis kerkivad puhastis pinnale või settivad põhja. 2) Bioloogiline puhastamine: mikroorganismid lagundavad reovees olevat orgaanilist ainet 3) Keemiliselt puhastamisel kasutatakse reoaine eemaldamiseks kemikaale. 4) Looduslähedased puhastusvõtted-biotiigid, puhastuslodud ja pinnasfiltrid, ka looduslikud märgalad, nagu lammid ja taimestikurikkad lodud. Merekonventsioonid ja kokkulepped: 1970-merekaitse üldleping, merekk reostamise vähendamine nii rannikult kui laevadelt merre lastavate reoainetega; 1974- konventsioon, rahvusvaheline koostöö Läänemere kaitseks reostuse eest, selle elluviimiseks loodi töökomisjon HELCOM. ; 1970- Gdanski konventsioon kalapüügist ja eluressursside säilitmises Läänemeres ; Ramsari rahvusvah. Tähtsusega märgalade konventsiooni eesmärgiks on
Tehnoloogia *Lihtsaim viis on sorteerida käsitsikasutatakse sorteerimiskaste *Sorteerimisautomaadid töötavad kalapumba abil ja jagavad kalad 3 suuruskasti 11. Karpkala bioloogia alused, nõuded keskkonnale, päritolu, tõud, dekoratiivvormid Karpkala on keskkonnatingimuste suhtes vähenõudlik, sobib hästi aia- ja talutiikidesse. Kalad on soojalembelised. Eluks sobivad seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Elavad ka kiirevoolulised veekogudes ja mõõduka soolsusega rannikumeres. Temperatuur talub 0-35 kraadi, paljunemisekssobib üle 20 kraadine kuumus. Vajab hapnikku. Tiikides kasvatatav karpkala kodustati euroopas ja Hiinas sõltumatult umbes 2000 aastat tagasi. Euroopas ja Kaug-idas alamliigid, nende ristamisel tekib heteroos. Kalatõud: peegelkarpkala pole liik ega tõug vaid kahe geeni S ja N muutlikkusest põhjustatud genotüüp
üleujutusalad, turbaaugud, karjääriveekogud). Talvitub maismaal, kaevab endale kaldaäärsesse pinnasesse uru, ülejäänud aja elab vees. Veekonn veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis ainult kaldaäärsesse taimestikku. Järvekonn elutseb erinevates mageveekogudes (järved, suuremad tiigid, jõed) veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. PRUUNID KONNAD elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Pärast kudemist tegutsevad maismaal. Rohukonn talvitub veekogudes, rabakonn maismaal. Rabakonn eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Rabakonn leidub nii loodus- kui kultuurmaastikes (nt metsad, sood, niisked niidud, aiad..) enamasti koos rohukonnaga, kuid eelistab viimasest niiskemaid alasid. Sigib kaladeta
Seetõttu võib karpkalatiigi põhi olla nagu väikeste lohkude ja muhkudega kuppelmaastik. Karpkala sööb nii taimset kui loomset toitu. Suurematel karpidel esineb vahel röövtoidulisust. Söödaks võib karpkalale anda nii teravilja ( eelistatuim on nisu, mais ), hernest jms. ja seda naturaalsel kujul terana, leotamata ja keetmata. ( Martin, R) 1.7Elupaik Looduslikus veekogus on karpkala eelistatumaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Päikeselisel suvepäeval hoidub ta meelsasti veepinna lähedale. Ta suudab elada ka jahedaveelistes kiirevoolulistes veekogudes või mõõduka soolsusega (kuni 5) rannikumeres. Sigimiseks ja maimude kasvuks peaks vee soolsus olema alla 2. Karpkalale soodsaim temperatuur on 1825 °C. ( Martin, R) Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. (Väike-Emajõgi 2003-2005) 2. Kasvatus
Toitub ka raipetest. · Arvukus. Eestis pesitseb 4 500-6 500 paari, Euroopas 750 000-1 200 000 paari. · Vaenlased. Suured röövlinnud. . Tuttpütt · Välimus. (vaata pilte) Tuttpütid sulgivad pärast pesitsushooaega ja on puhkesulestikus hoopis teistsuguse välimusega kui hundsulestikus. Hundsulestik on tundvalt värvikirevam. · Kus võib kohata... Tuttpütid eelistavad suuremaid veekogusid, mis on oma olemuselt madalad ning kala- ja taimestikurikkad. · Eluiga. Keskmiselt natuke üle kümne aasta, kuid maksimaaselt isegi 22 aastat. · Eluviis. Tuttpütt on suurepärane ujuja ja sukelduja. Selle tarbeks on ta jalad väga keha tagaosas, mis omakorda tähendab, et maismaal on ta väga saamatu, mistõttu ta maapinnale ei tükigi. Lennatagi tuttpüttidele eriti ei meeldi · Pereelu. Tuttpütt ehitab oma ujuvpesa surnudt veetaimedest ning kinnitab selle mõne elusa taime külge.
Jahti peab ta väga tulemuslikult. Tema suured vurrud on erakordselt tundlikud ja võimaldavad tal jälgida saagi liikumist pimedas või sogases vees. Oma koopa kaevab saarmas mäekünka sisse ning sellel on 2 sissekäiku üks võimaldab pääsu otse vette, teine avaneb maapinnale. (G. Warnau, Kohtumine Loomadega, 2003 ,,Sinisukk", lk, 177) Saarmas http://margalad.wikispaces.com/file/view/saarmas.jpg/32582639/saarmas.jpg Ondatrat - Elupaigaks taimestikurikkad jõe-, järve-, tiigi- ja kraavikaldad, kus vesi põhjani ei külmu. Ondatra on poolveelise eluviisiga, ujub hästi nii veepinnal kui vee all. Tegutseb videvikus ja pimedal ajal, ka varahommikul. Pesa on tal kaldaurus või kuhilpesana kaldal. Peale nende on veel toitelavad, mis kujunevad söömiskohtadesse. Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. (Eesti Selgroogsed) Ondatra eelistab elada taimerikastes vaiksevoolulistes või seisuveekogudes, mille kaldaid
Kui kalad on ühtlase suurusega, saab neid sööta kindlat suurust söödaga. Lihtsaim viis on sorteerida käsitsi, kasutatakse sorteerimiskaste. Sorteerimisautomaadid töötavad kalapumba abil ja jagavad kalad 3 suuruskasti. 11. Karpkala bioloogia alused, nõuded keskkonnale, päritolu, tõud, dekoratiivvormid Keskkonnatingimuste suhtes vähenõudlik, sobib pidada aia- ja talutiikides. Soojalembelised. Sobivad seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Temp 0-35’C, hapnik 2-3mg/l, soolsus – talub rannikumere soolsust, vähetundlik stressi suhtes. Tõud: peegelkarpkala, Amuuri sasaan Aasias, soomuskarp, valgeamuur, jämepea, pakslaup „koi“ Jaapanis aretatud värviline dekoratiivkala Looduslik leviala Euroopas ja Kaug-Idas. 12. Karpkala tiikide ehitus ja tüübid tootmises ja hobikalakasvatuse puhul. Karpkalad kasvatatakse suurtes tiikides. Karpkalatiigid on looduslikust materjalist rajatised, pinnase- e
Täpsed andmed tiigikonna kohta Eestis puuduvad. Tiigikonn on looduskaitse all. Järvekonn Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonna elu on tihedalt seotud veega. Seal veedab ta kogu oma elu, väljudes kaugemale maismaale vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks on järvekonnadele suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. Ehkki järvekonn viibib peamiselt vees, püüab ta toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust. Vees olles lebavad konnad liikumatult veepinnal või ujuvad laisalt
Koeb madalas vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 ööpäeva. Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a. ХХ saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati. 6 Eluviis looduses Sobivamad on seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad.
annaabi.ee 
