Liidu vaenlaste vastu, kelleks on eeskätt sakslane, ka minevikusakslane. Räigeim pala lugemikus on P.Keerdo Lapsetapp, kuid A. Jakobsoni Väike kangelane (Hugolt või Dostojevskilt laenatud pealkiri) läheneb samuti talutavuse piirile. On arusaamatu, kuidas võis lastele kättesaadavas materjalis olla niisuguseid lõike ja eriti niisuguseid pilte. Tsiteerin: Nad muljusid teda, väänasid ta jäsemeid ja peksid teda kõhukoopasse...Siis murdis keegi ta sõrmi...ja kui nad olid puruks tagunud kõik ta parema käe näpuotsad... ta ei murdnud siiski... Ja kui nad ta üsna õhtu eel jälle kord üksinda jätsid, haistis ta pimedas kongis mingi kohutava teravusega vere lõhna, mida näis levivast kogu ta vigastatud kehast (Jakobson) või: Siin-seal oigasid verest nõretavad haavatud naised ja lapsed kuulidest läbistatud laipade kõrval. Vanaema kükitas kätega abitult vehkides verises poris, põlvedel purustatud peaga Ennu laip. Meie 3
19.septembril 1960 läks Hruštšov New Yorki laevaga “Baltika”. Sel ajal toimus ÜROs debatid. Hruštšovi jaoks oli see võidukas ja suutis heastada Pariisis toimunut. Kõige kuulsam intsident oli kingatseen. Hruštšov läks närvi debatid ja võttis oma mokasiinkinga jalast ja tagus sellega vastu lauda, enne seda oli ta rusikatega tagunud lauda. Hruštšovil oli mitmeid välisvisiite. Ta külastas mitmeid euroopa riike, Indiat, Etioopiat, USAd, Hiinat ja mitmeid riike veel. See on märks, et tema ajal hakkas tekkima sula aeg. Hruštšovi ajal ehitati ka Berliini müür. 13.augustil 1961 hakati seda ehitama ja see jagas LääneBerliini Saksa DVst. 14
Tennised olid keelatud, sest need higistasid. Õpikuid kanti ranitsates või portfellides. Õpikud ümbritseti jõupaberiga. Kirjutati sulepeaga vihikutesse. Istuti kahekohaliste klapplaudade taga. Minu isale meeldisid muusika, tööõpetus ja ajalugu, sest need olid kerged ained. Ta laulis ka kooli kooris. Seevastu ei meeldinud isale reaalained, sest nende selgeks saamiseks pidi rohkem vaeva nägema. Selle asemel oleks isa meelsamini teiste poistega väljas palli tagunud. Vahetunnid kestsid kümme minutit. Selle aja sees mängiti palli ja jalutati ringis. Suitsetamine oli keelatud ja sellest keelust keegi üle ei astunud. Koolis peeti palju erinevaid üritusi. Suured päevad olid jõulupeod, kevadpeod ja spordipäevad. Koolis tegutsesid kolm erinevat osganisatsiooni. Need olid oktoobrilapsed, pioneeri algorganisatsioon ja komsomoli algorganisatsioon. Nendesse kuulumine oli kohistuslik. Organisatsioonides õpetati hästi õppima ja käituma
Gypsy Sun & Rainbows, kus musitseerisid koos Jimiga veel , Mitch Mitchell, Billy Cox, 1 Juma Sultan ja Jerry Velez. Woodstocki ülesastumise kõrghetk oli laul "Star Spangled Banner", mis ajas tuhanded mudased inimesed lausa meeletuks. 1969.aasta oli eriline ka uue bändi, The Band Of Gypsys, loomise poolest, kus koostööd tegid Jimi Hendrix kitarril, bassist Billy Cox ja Trummar Buddy Miles, kes enne oli trumme tagunud ansamblis Electric Flag. See trio alustas esinemist neljal uusaastakontserdil. Nende kontserdite kõrghetked koguti ja avaldati hiljem plaadil "Band Of Gypsys" 1970.aasta keskel. 1970.aasta läks edasi ja Jimi narkoprobleemi ning tülide tõttu bändis lahkus ansamblist trummar Buddy Miles ning Jimi kutsus vabanenud trummarikohale tagasi Mitch Mitchelli. Billy Cox jäi endiselt mängima basskitarri ja uuest ansamblist sai taas kord The Jimi Hendrix Experience
Nad elasid 18 väga targasti ühes Saki vanaisa küünis keset põldu. Kui venelased oleks tulnud, oleks nad maha lastud. Tulid aga hoopis sakslased. Neil oli enne midagi valesti läinud ja nad sõdisid seal omade vastu. Kui saksa soldatid sinna küüni jõudsid, olevat nad olnud mingi asja pärast kurjad. Osa meie meeste relvi olevat nad puruks tagunud, nende hulgas ka minu vanaisa vintpüssi. " [Lisa 1:2:4] Elle Veigel: ,,1941. aasta kevadest on mul meeles Stalini nimi- seda ütles peaaegu igaüks, kes meile tuli ja kellega pikemalt rääkima hakati. Ühel päeval jutustas ema kellelegi, kuidas ta unenäos läks koos oma õega meie pööningule ja seal seisnud Stalin! Astunud ema juurde , võtnud piibu suust, andnud kätt ja öelnud head aega. Siis pöördunud õe poole ja öelnud: ,,Aga sulle ma veel ei ütle
suurendada viha ENSV vaenlaste vastu, kelleks on eeskätt sakslane, ka minevikusakslane. Räigeim pala lugemikus on A. Jakobsoni "Väike kangelane" (Hugolt või Dostojevskilt laenatud pealkiri). On arusaamatu, kuidas võis lastele kättesaadavas materjalis leiduda niisuguseid taluvuse piire ületavaid lõike. ..."Nad muljusid teda, väänasid ta jäsemeid ja peksid teda kõhukoopasse...Siis murdis keegi ta sõrmi...ja kui nad olid puruks tagunud kõik ta parema käe näpuotsad...ta ei murdunud siiski...Ja kui nad ta üsna õhtu eel jälle kord üksinda jätsid, haistis ta pimedas kongis mingi kohutava teravusega vere lõhna, mida näis levivat kogu ta vigastatud kehast"...(Jakobson... lk...) 9 Meie põlvkonna lastele võib niisugune suhtumine tunduda naljakaski, kuid need lapsed olid ju surma ja sõda näinud, niisiis on nende koshmaaride võimendamine eriti elajalik.
kedagi ta pelga” meeles pidades on eestlased seisnud sakste ees ja lasknud mõisa köiel rahumeeli lohiseda. Ühesuguse kollektiivse põlgusega on suhtutud mõisnikesse, tsaaririigi tšinovnikutesse ja NSV Liidu kommunistlikusse nomenklatuuri. Me oleme ajalooliselt suutnud suhteliselt hästi vastu panna totalitaarkorrale, mis on ehitatud meile võõra elulaadi ja kombestiku ümber. Ajalugu – eriti aastad 1940–1990 – on muutnud meid küüniliseks. Ajalugu on eestlase ajusse tagunud, et riigivõim on loll ja paha. Ajalooline harjumus osutus aga nuhtluseks, kui eestlastel tuli enestel otsustama ja riiki juhtima hakata. Tavaeestlane suhtub valitsusse ja riigikogusse samamoodi kui tema esivanemad veidrikust mõisnikusse või Venemaalt saadetud partorgi – põlgusega. Eestlaste häda ja viletsus seisneb paljuski selles, et nad ei hinda oma riiki. Nende tegevuses kajastub rehepappidele ja ahjualustele iseloomulik riigi ülekavaldamise vajadus. Oluliseks
pagan, nii et võisid pärast härra Maurusele valetada, mis aga heaks arvasid. Kui muidu raha ei jätkunud, siis müüdi raamatud bukinistile, aga tsirkuse kassa pidi oma osa saama. Suur vaimustus ei piirdunud ainult tsirkusetelgiga, vaid tema saatis poisse kogu linnas, ka koolimajas, isegi tunnis, nagu oleks kõik kohad täis joovastavat uima. Maadlemine ja igasugune rammukatsumine või -näitamine muutus igapäevase elu a-ks ja o-ks. Kui tänini peaasjalikult ainult Sikk oli tagunud rusikatega oma rinna- ja käsivarrelihaseid, ,,pumbanud" voodiotste, toolide ja laudade vahel ning tõstnud toole tugedest ühe käega, hoides neid põikloodis, siis tegi seda nüüd juba peaaegu terve asutis, Indrekki tegi. Võib-olla, kui tsirkus oleks kauemaks linna jäänud ja maadlused kauemini kestnud, siis oleks ehk härra Maurus isegi viimaks hakanud oma vanu lihaseid proovima, kuna härra Koovi tegi seda juba nüüdki paar korda, tegi küll naljatades,
usaldati; oli ju ette arvata, et sellest midagi välja ei tule.» Kodanike seast ei tõstnud keegi häält Ivo kaitseks. Kõrtsmik ütles: «Ivo mehed rä agivad, et ta sellest saadik hoopis teiseks inimeseks saanud, kui Mönikhuseni tüar tema kü usist pä ases.» Gabrieli süa hakkas kergesti tuksuma; ta kuulas põevusega. Kõtsmik kõeles edasi: «Sestsaadik on ta mölama hakanud, nagu oleks püti saatan tema sisse länud. Oma lihasel vennal on ta silmad siniseks tagunud, vanamoori, kes alati ta über oli, jalaga vigaseks lö onud ja vahimehed poolsurnuks peksnud, et need türuku ara viia lasksid. Ennem armastas ta nalja heita, andis vaikseid eksimisi andeks, sallis mõstlikku vasturä akimist, võtis tarka nõ kuulda ja oli ise meister kõksugu sõakavaluste peale, aga rä agitud pävast saadik ei ole keegi enam naljasõa tema suust kuulnud, oma meeste vastu on ta püti kuradiks
siit kohe mööda.» Siis langes ta silmili maha, ta otsaesine kolksatas vastu põrandat nagu kivi vastu kivi. Naised arvasid ta surnud olevat. Kuid pilk hiljem liigutas ta ennast ja nad nägid, kuidas ta ennast põlvedel ja küünarnukkidel nurka vedas, kus lamas väike sussike. Nad ei julgenud enam sinnapoole vaadata, nad ei näinud teda enam, küll aga kuulsid lõpmatuid suudlusi ja ohkeid südantlõhestavate kisenduste ja tumedate mütsude-vahel, nagu oleks ta peaga vastu seina tagunud. Siis aga pärast üht nii tugevat lööki, et kõik kolm jahmatasid, jäi sees kõik vakka. «Kas ta ennast vahest ära tappis?» hüüdis Gervaise ja võttis südame rindu, et pead aknaavast sisse pista. «Õde, õde Gudule!» «Õde Gudule!» kordas Oudarde. «Jumal hoidku, ta ei liiguta ennast enam!» ütles Gervaise. «Kas ta tõesti surnud on? Gudule! Gudule!» Mahiette, kel hing kurku kinni jäi, katsus enesest võitu saada.
annaabi.ee 
