lõpustesse, sinikasroheline enne tagasi südamesse veri, jõudmist veri rikastub hapnikuga (hingamiselundid) ERITAMINE Rohelised näärmed Peened eritustorukesed Torukestega kehaõõnes, tagakehas, suubuvab juhivad aineid tagasoolde. tagasoolde. ARENG otsene otsene moondega TÄHTSUS,NÄITED Toiduks, tähtis liik Toiduks paljudele Tolmeldajad, taimekahjurid, aineringes, taimhõljumi taimeliikidele, söövad haiguste edasikandjad, filtreerimine putukaid, loomade parasiidid, toiduks
soolast maitset Mesilased kombivad kompimiskarvakestega, mida on kõige rohkem tundlatel, jalgadel, suistel ja tiibadel Helisid tajuvad mesilased keha võngete kaudu Seedeelundkond jaguneb kolmeks: eessool- neel, söögitoru, meepõis ja vahesool kesksool- seal toimub peamine toitainete seedumine ja imendumine tagasool- koosneb peen- ja jämesoolest, ei osale seedimisprotsessis Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde Mesilased on lahksugulised § Lese sigimiselundid: paarilised seemnesarjad seemnejuhad koos näärmetega suguti § Mesilasema sigimiselundid 2 munasarja munajuhad seemnepaun limanäärmed tupp § Töömesilased on väljaarenemata sigimiselunditega emaisendid. Väärema. 4. Käitumine Nad toituvad nektarist ja õietolmust ning ronivad neid otsides õitesse, kus õietolm neile külge jääb Nektari saavad nad õiest kätte spetsiaalse keelekesega
Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks
või jääb mullikesena tagakeha tippu. Kahetiivaliste hulka kuuluvate sirelaste vastsetel on tagakeha tipus pikk väljasopistatav sifoon, millega loom saab ka veekogu põhjas tegutsedes veepinnalt hapnikku võtta. Sifooni pikkus võib ulatuda 18 sentimeetrini. Erituselunditeks on putukatel rohked õhukese seinaga torukesed ehk Malpighi sooned. Nad saavad alguse kehaõõnest ning juhivad kehaõõnest eritatavad jääkained tagasoolde, kus need koos tahkete seedimisjääkidega väljutatakse. Nagu ülalpool mainitud, toimub tagasooles vee tagasiimendumine, seepärast on putukate eritised kristallilised. Omaette eritusava putukatel puudub. Kahjulikest jääkainetest vabanemisel on olulised ka kest, millesse aegamööda ladestunud ained kestumisel eritatakse, ning rasvkeha, mis lisaks energiavarude säilitamisele kogub endasse ka jääkaineid.
Kasutatakse: 1) Püünisvõrgu valmistamiseks 2) Saagi võrgendisse mähkimiseks 3) Kookoni valmistamiseks 4) Liikumiseks Närvisüsteem koosneb neelupealsest ja kõhtmisest närvitängust, millest lähtuvad närviväädid tagakehasse. Neil on 8 lihtsilma, kompimiseks on lõugkobijad, jäsemed ja üle kogu keha paiknevad kompekarvakesed. Võrku kuduvad ämblikud kasutavad vedelat toitu, seedimine algab väljaspool keha. Vereringe on avatud, erituselunditeks on eritustorukesed, mis suubuvad tagasoolde. Hingamiseks on paljudest lehtedest koosnevad raamatkopsud. Lehtede pinnal toimub gaasivahetus. Hingamiseks on vajalikud ka trahheed, mis viivad õhu siseelundite juurde. Ämblikud valmistavad püünisvõrgu tuginiitidest ja püüginiitidest. Püünisvõrgust lähtub signaalniit. Nad on lahksugulised. Pärast paaritumist isased surevad, emane valmistab võrgendist kookoni, kuhu munetakse munad. Teisi ämblikke: hiidämblik, vesiämblik, krabiämblikud, karakurdid (mürgised), tarantel,
Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju, millest saab alguse kõhtmine närvikett. Kuulmine on hästi arenenud. Sihtiivalised suhtlevad oma vahel helisignaalide abil. Lõhna tunnevad tundlatega, maitset suiste ja suus paiknevate tunderakkudega. Sihktiivalised hingavad trahheedega, mis ulatuvad kõigi seedeelunditeni. Vereringe on avatud. Süda paikneb kehaõõne seljaosas ja juhib vere pea piirkonda. Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde. Seedeelundkond on torujas ja läbib kogu keha. On nii taim- kui ka loomtoidulisi sihktiivalisi. Suud ümbritsevate suistega hammustab putukas taimedelt lehetükke ja peenestab need, siis segab suus süljega ja neelab pugusse. Hulgipaljunemise korral tekitavad kõrbetes ja steppides suurt kahju rändtirts ja kõrbetirts, kes võivad suurel alal hävitada kogu taimestiku (EE nr. 8). Paljunemine Sihktiivalised on lahksugulised
Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel
õhutemperatuur on pisut alla 0°C. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks
1.4. Sise- ja välisehitus Siseehitus: Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks
Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem. Närvisüsteemi põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus neelab liblikas toidu pugusse. Edasi läbib toit mao ning liigub kesksoolde, kus see lõplikult seeditakse ja imendatakse. Erituselunditeks on arvukad õhukeseseinalised eritustorukesed, mis ulatuvad kehaõõnde ja juhivad vedelad jääkained tagasoolde, kust need väljutatakse koos tahkete seedimisjääkidega. Liblikatel (putukatel) puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks
Liikumiseks paiskavad peajalgsed mantliõõnde imetud vee läbi lehtri välja. Veejuga lükkab looma edasi tagumine ots ees. Peajalgseil on suhteliselt suur aju ja keerukas närvisüsteem. Neil on keerukas "intelligentne" käitumine. Peajalgseil on suhteliselt kõige suuremad silmad loomariigis, millega nad näevad väga hästi. Maitset tunnevad nad kombitsatega. Toituvad peamiselt kaladest. Peajalgseil on tumedat pigmenti tootev tindinääre, mille juha avaneb tagasoolde. Veri sisaldab vaseühendeid, mistõttu värvub õhu käes siniseks. Hingamiselunditeks on üks paar mantliõõnes paiknevad lõpuseid. Peale seepiate on tuntud peajalgseiks ka kalmaarilised (Teuthida) ja kaheksahaarmelised (Octopoda), kellest mõned on väga mürgised. Kaheksajalg Kaheksajalg kuulub peajalgsete sugukonda, mille esindajaid leidub maakera kõikides soojades meredes. Sinakashalli kaheksajala pikad kombitsad on kaetud tihedalt iminappadega. Kaheksajala
· 2 paari tundlaid · lõugtundlad mürk · 1 paar tundlaid · sõrad · kobijad · tagakehal hingamisavad · 5 paari käimajalgu · kehaväline seedimine · avatud vereringe · sabauim · elundid tagakehas · eritustorukesed avanevad tagasoolde · tagakehajalad · pugu · hea kuulmine · liitsilmad: mosaiikne nägemine · raamatkopsud · hea haistmine · hingavad lõpustega · avatud vereringe · moondega areng (vaeg või täis) · avatud vereringe · arenenud kompimismeel · maos hambad (kitiinist) · võrgunäsad tagakehal
Tuntum esindaja nende hulgas on tubakaripslane Thrips tabaci. Liikide arv: 5000, Eestis 38 (150?) Kirjandus: - Selts: Nokalised Hemiptera Alamselts: Sarnastiivalised Homoptera Väikesed (5- 6mm) ja mitmesuguse välimusega taimemahlasid imevad putukad. Taimemahlade imemiseks on neil arenenud 4-lüliline nokk, mille kaudu juhitakse välja sageli kehast pikemad pisteharjased. Sooles esineb paljudel liikidel filter. Filter on soole osa, mille kaudu juhitakse vesi ja süsivesikud otse tagasoolde, nii et need ei läbi kesksoolt. Sarnastiivalistel on kaks paari kilejaid tiibu. Alamselts jaotatakse viieks rühmaks. Liikide arv: 40 000, Eestis 700 I Rühm: Tsikaadilised (tirdid) Cicadinea Tsikaadid on jässaka keha, suurte liitsilmade, lühikeste tundlate ja hüppejalgadega putukad. Eestiivad on sageli nahkjad. Tiivad asetatakse seljale katusjalt. Lendavad hästi. Vastsed arenevad taimedel. Eestis elavad väikesed hüppavad tsikaadid. Eriti palju on tsikaade niitudel rohurindes
peale mürgitamist võrku ja eritab temasse seedenõret. Kui see on kookoni sisemuse vedelaks seedinud, imeb ämblik poolseeditud vedela toidu sopilisse pugusse. Osa pugu jätkedest ulatub isegi jalgadesse. Nii saab ämblik koguda palju toitu ja seda järk-järgult sooles edasi seedida. Ämbliku siseehitus silmad, peaaju, närvisüsteem, pugu, veresoon, pikk torukujuline süda, sugunääre, erituselunditeks on peened torukesed, mis asuvad tagakehas ja suubuvad tagasoolde, pärak, võrgunäsad, trahheed, raamatkops. Ämblikud on lahksugulised. Emane ämblik on tavaliselt palju suurem kui isane. Pärast paaritumist isane ämblik sureb ja emane hakkab munade jaoks võrguniidist kookonit kuduma. Ämblik muneb munad kookonisse, kannab seda natuke aega endaga kaasas ja siis jätab selle varjulisse kohta. Ämblikel on otsene areng. Sünnikohast eemale jõudmiseks kasutavad ämblikud oma esimest võrguniiti, mis õhuvooluga kaugele kandub. 38
annaabi.ee 
