parasjagu kõige vähem ootan tule maailma ilusaimate lilledega sel tunnil kui me mõlemad oleme kaotanud nii palju et võiksime tõepoolest teineteist leida. Mu sõbra esivanemate talu Pandi uute omanike poolt kahe milli eest müüki Käisime seda vaatamas meie vabad ja vallalised kellele isegi laenu ei anta Mind rabas see elus reheelamulahmakas oja mis jooksis ümber õue ja ürgmets põllu taga Heitsime pilgu aitagi Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe ja taganurgas tolmunud laegas sildiga KINDAD JA SOKID Vaataks õige järele mis kirjadega siin kunagi kooti mõtlesin Tegin laeka lahti Seal sees olid hoopis raamatud katekismused koolilugemikud hobuseraviraamatud ja kõige põhjas raamatute raamatu vahel vanad fotod selle talu õitseaegadest enne märtsiküüditamist pildid mis tehtud siinsamas ojakaldal taluõuel ürgmetsa veerel pildid mu sõbra esivanematest Nüüd sai ta need kingituseks Minu huvi tõttu kindakirjade vastu sai ta need endale
Teel sinna kinkis vanaema poisile kaks väikest valget hiirt, kes talle seltsi pakuksid. Poiss pani neile nimeks William ja Mary ning hakkas neile trikke õpetama. Järgmisel hommikul leidis üks toatüdruk poisi toast hiired ja rääkis sellest hotelli juhatajale. Nad said kokkuleppele, et poiss võib hiiri õpetada, kuid ta peab seda tegema puuris. Kuid hiiri ei saa õpetada puuris, pidi poiss otsima hotellis mõne koha, kust teda ei leitaks. Ta leidis hotellis suure tühja saali, mille taganurgas oli üks sirm. Ta hakkas selle taga hiirtele trikke õpetama. Natukese aja pärast täitus saal naistest, kes kogunesid koosolekule.Poiss ei lasknud neist ennast segada ja jätkas oma tegevusega. Kuid varsti vaatas poiss sirmiprao vahelt välja ja nägi seal naisi kellest kõik vastavad nõia tundemärkidele: Nad kantsid parukaid j kindaid. Poiss minestas paariks minutiks ning kui ta uuesti teadvusele tuli, oli poodiumile ilmunud lühike ja ilus naine
See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli kapaeplaatidest. Lagi tehti ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade
sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt
Sumbkülad olid levinud Põhja- Eestis ja saartel. Talu kõige tähtsam hoone oli rehielamu, mis hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Suvel tehti süüa püstkojas, mida kutsuti Hiiumaal paarguks ja mujal Eestis suveköögiks. Suvekööki kasutati selleks, et rehielamu ruumid suvel liiga palavaks ei läheks. 19. sajandiks olid peaaegu kõigil rehemajadel olemas kambrid. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja
sügavune linnuse kaev. See on pealt nelinurkne, 5,5 x 5 m suurune, põhjas läbimõõduga 2 m, ülemine osa on vooderdatud paekiviga. Kaevamistööde käigus leiti poolsada 15.-17. sajandil ohverdatud münti ja mitmeid igapäevatööriistu. Ohverdamiskohtadeks olid ka väravakäigud ja arvatav allikakoht. 1974.-1982. aastal uuriti linnust üsna põhjalikult ning loendati umbes 90 elamukohta tähistavat kivivaret. Elamud olid väikesed, nelinurksed, rõhtpalkidest ilma korstnata suitsutoad. Taganurgas, suuga ukse poole paiknes kerisahi, selle ees koldel valmistati süüa, nii nagu ka hilisemas taluelamus. 19. sajandil elas linnuses metsavahi pere, kelle eluase oli idavärava lähedal ja kes keskaegset kalmistuala kasutas põlluna, hiljem heinamaana. Varbola Vahvad Vennad Varbola Vahvad Vennad (VVV) on Varbola linnuse kandis elavate või siit pärit meeste ühendus, mis on seadnud eesmärgiks Varbola linnusel muistsete sõjamasinate algupärase taastamise.
enamat kui see, kes kirjutab, täpselt nagu mina on kõigest see, kes ütleb mina. Keeles pole meil tegemist mitte ,,isikuga", vaid ,,alusega", ning sellest alusest, mis väljaspool teda määratlevat lausumist ei sisalda midagi, piisab keele "kooshoidmiseks", st ammendamiseks. * Autori eemaldumine (Brechti eeskujul võiksime rääkida siin tõelisest ,,võõritusest" -- Autor piseneb kujukeseks kirjanduse näitelava taganurgas) pole pel galt ajalooline tõik ega kirjutuse akt, vaid sellega muutub üdini nüüdisaegse teksti olemus (ehk -- see teeb sama välja -- teksti luuakse ja loetakse edaspidi nii, nagu ei eksisteeriks autorit ühelgi tekstitasandil). Esiteks muutub aeg. Kui usutakse Autorisse, nähakse teda alati raamatule eelnemas: raamat ja autor asetuvad ühele teljele, mis jaguneb eelnevaks ja hilisemaks: Autorit peetakse selleks, kes toidab teost, st ta eksisteerib enne teost, mõtleb, kannatab,
kiskja tähelepanu. Sisalikel on aga võime saba ära heita (autotoomia) ja seeläbi ise pääseda; - silmi jäljendavad laigud (silmlaigud) paljude troopiliste kalade sabaosas, mis siis ilmsestigi suunavad röövkalade rünnakud pea asemel ohutumasse kehapiirkonda; - silmtäpid paljude liblikate tiivaservades - linnu rünnaku suunamine tiiva serva päästab liblika; - siilakud ("sabad" tagatiibadel, nagu nt pääsusabal) tagatiibade taganurgas paljudel liblikatel. Usutavasti on seletus selline, et kokkupandud tiibadega istuval liblikal tekib tagatiibade taganurka näiv "võltspea" (siilakud siis nagu tundlad), mille ründamisel lindude poolt pole nii hukatuslikud tagajärjed kui päris pea ärasöömisel. Eelesitatu on klassikaline seletus, kuid viimasel ajal usutakse, et mehhanism võib olla teie - nii on täheldatud, et
dateerida juba 13. sajandisse. Kivihooned on tihtipeale üksikhooned koos väikese eeskojaga. 15.-16. sajandil on Eesti linnades levinud juba teist tüüpi kivihooned, mida nimetatakse dieledornse tüüpi elamuks. Need on sellised tüüpilised kivihooned, mida on Tallinnas säilinud üpriski palju. Diele tähendab maja esimest ruumi – tänavapoolne ruum, kõrge tuba, mis võis omada paljusid eesmärke. Diele taganurgas on asunud keskaegse hoone köögiosa, mis on pealt kaetud mantelkorstnaga. Tuli, mis mantelkorstna all oli, soojendas kogu dielet. Diele teises nurgas asub trepp, mis viib maja ülemistele korrustele, kus asusid kaupmeeste kaubalaod ning igasugused muud tagavarad. Ülemisi ruume ei köetud. Diele taga asub teine ruum, mis on dornse, mis on olnud magamis- ning eluruum. Tagumine ruumi oli ühtlasi ka omaette köetav. Maja keldris asus hüpokaust ahi, mis soojendas dornset. Esimene korrus on
3,2–4 m. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. 5 Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud. Leiba küpsetati ahjupõrandal. Korstnat reheahjul ei olnud, ahju kütmisel tuli kogu kibe suits rehetuppa. Suitsu väljalaskmine toimus suitsuaugu või ukse kaudu, suitsupiir jäi rehetoas 1–1,5 m kõrgusele. Rehetoas oli alati tunda mõrkjat suitsulõhna ning selle nõgised seina- ja laepalgid
kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas.
annaabi.ee 
