EESTI JÕED 10. klass Eesti jõed 7308 vooluveekogu kogupikkusega - 31 019 km 90% jõgedest on lühemad kui 10 km Pikimad jõed: Võhandu 162 km Pärnu 144 km Põltsamaa 135 km Loomastik Paljudele lindudele on jõed ja nende ümbrus pesitsus- ja toitumispaigaks; Poolveelise eluviisiga imetajaist: Kobras, mügri, ondatra ja vähearvukas saarmas Euroopa naaritsa (elas Eesti jõgedes veel hiljaaegu) on ameerika naarits ehk mink välja tõrjunud Sõõrsuid elutseb jõgedes 3 liiki ja kalu 47 liiki (50 taksonit). Sagedamad ja arvukamad on haug, trulling, lepamaim, särg, ahven, jõeforell, luts ja viidikas. Kalandusliku tüpoloogia järgi on Eestis enim forelli-, haugi-, särje-, ahvena- ja särje-haugijõgesid. Suurtaimestik 124 liiki soontaimi, 22 liiki samblaid ja 35 taksonit vetikaid. Õistaimedest kasvab enim kollast vesikuppu, harulist ja vegetatiivset jõgitakjat, konnaosja, järvekaislat, harilikku kuuskheina, pilliroogu ja...
Kui inimene ehitab vahele maantee, siis ühendus katkeb ja seetõttu hävinevad ka paljud kahepaiksed. Pestitsiidid on eriti kahjulikud tippkiskjatele, sest nad saavad kõige suurema koguse mürki oma toidust ja seetõttu nad hävivad kiiresti. (neid niigi 16493840x vähem kui teisi liike) 2) Eutrofeerumine on vee-elustikule ohtlik, sest see paneb vetikad kiirelt kasvama, mis omakorda teeb vee häguseks. Mistõttu halvene veesisese suurtaimestiku, veeselgrootute ja kalade elukeskkond ning nende arvukus langeb. Tekib bakteritele ja seentele soodne elukeskkond ja nad hävitavad kogu vees oleva hapniku, mis toob kaasa veekogu täieliku hävingu. 3) Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris on kiirelt tõusnud fosiilsete kütuste põletamise tagajärjel. 4) Küttimine ohustab suuresti liigirikkust. 4. Kuna paljud liigid on oma looduslikest elupaikadest välja surnud või ei saa
on järve veetase madal ning talvel tekib hapnikupuudus, mis hukutab suure osa kalu. Selleks, et probleeme vältida, hinnatakse järve ökoloogilist seisundit pideva jälgimise teel, ehk teostatakse seiret aastaringselt. Võrtsjärvel tehakse seiret üks kord kuus järve sügavaimas kohas. Hinnatakse vee värvust ja läbipaistvust ning mõõdetakse vee temperatuur ja hapnikusisaldus. Analüüsitakse loomhõljumi ning põhjaloomastiku olukorda. Samuti teostatakse kalastiku ja suurtaimestiku seiret. Tulemusi võrreldakse eelnevatega ja antakse järve üldhinnang. Ja loomulikult meie, kes me läheme Võrtsjärve äärde aktiivset puhkust ja vaba aega veetma, peame meeles kõiki teadmisi ja soovitusi, mis aitavad oma retke paremini ette valmistada ja keskkonda säästa. Kasutatud kirjandus 1. RAUKAS, A., PIHU. E., HABERMAN. J. Võrtsjärv. 2003 2. http://et.wikipedia.org/wiki/V%C3%B5rtsj%C3%A4rv 3. http://www.vortsjarv.ee
Soodla, Raudoja, Aavoja ja Kaunissaare veehoidla) ning 8 kanalit (kogupikkus 66,9 km). Samuti on järv korraldanud hulgaliselt uputusi, peamiselt 18. ning 19. sajandil. Viimati oli järvevee tase ohtlikult kõrge 2004. aastal. 8 Kaladest elutsevad Ülemiste järves ahven, kiisk ja latikas. Samuti on järve asustatud 1986. aastal angerjad, kes olid tegelikult mõeldud Võrtsjärve jaoks. Ülemiste suurtaimestiku kuulub: 40 liiki soontaimi, 1 samblaliik ning 5 liiki suurvetikaid. Kõige rohkem kasvab järve ääres pilliroogu. Nagu ka paljude teiste Eestimaa järvede kohta on ka Ülemiste järve kohta räägitud paljusid legende. Järgnevalt on lühidalt välja toodud neist kaks tuntuimat. Ülemiste järv tekkinud Linda pisaratest, kui ta oma põllest mahakukkunud rahnu otsa istus ja oma hukkunud mehe pärast pisaraid valas. Selle järgi
VOOLUVEEKOGUDE ELUSTIKU ERIPÄRA Sirje Vilbaste Zooloogia ja Botaanika Instituudi jõgedebioloogia rühma teadur [email protected] Kava · Mõisted · Hüdrobioloogilise rezhiimi ja elutingimuste erinevused vooluveekogudes ja seisuveekogudes · Planktoni eripära · Bentose eripära · Makrofütobentose e. suurtaimestiku eripära · Kalastiku eripära Hüdrobioloogilise rezhiimi ja elutingimuste erinevused vooluveekogudes ja seisuveekogudes Vooluveekogud Seisuveekogud Vee liikumine Üldine, ühesuunaline, pidev Osaline, mitmesuunaline, aeglane Veetaseme muutumine Kiire, sagedane, ulatuslik Aeglane, harvaesinev, väikese ulatusega
mineraalväetiste ohter (sageli ebamõistlik) kasutamine koos loomapidamissuurfarmide rajamise ja hooletu sõnnikukäitlemisega põllumajanduses. Kindlasti tuleb ära mainida ka mullaerosiooni soodustavad ulatuslikud maaparandustööd ning rohkesti fosforit sisaldavate pesupulbrite laialdane kasutuselevõtt. Paljude jõgede vees suurunes biogeenide kontsentratsioon mitu korda ning biogeenid muutusid reoaineteks. See aga põhjustas jõgedes kiirenenud eutrofeerumist, suurtaimestiku vohamist ja sellega kaasnevate hapnikureziimide ebastabiilsust. Põhja- ja Kesk-Eesti karstunud paasaluspõhja ning õhukese pinnakattega aladel reostusid põhjavee ülemised horisondid tugevasti nitraatidega, kust reostus kandus allikatoitelistesse jõgedesse. Taasiseseisvumisele järgenenud majanduselu ümberkorraldamise, Vene sõjaväebaaside likvideerimise ning mitme linna, aleviku ja alevi reovete puhastusseadmete moderniseerimise tulemusena on enamiku Eesti jõgede
a määrusele nr 74 ,,Nõuded suplusveele ja supelrannale" oli suplusvee kvaliteet Verevi järve supluskohas aastatel 2006-2010 väga hea. Samuti vastas vesi ka kõigil viiel aastal direktiivi 76/160/EMÜ (ka direktiivi 2006/7/EC) nii kohustuslikele kui rangematele soovituslikele nõuetele. Pindaktiivseid aineid ega mineraalõlide esinemist suplusvees avastatud ei ole, ka ei ole täheldatud fenoolidele spetsiifilist lõhna. 4.2 Supluskoha arengusuunad Aastaid on teostatud järvest suurtaimestiku niitmist ja biomassi kogumist. Edaspidigi jätkatakse järve puhastus- ja hooldustööde teostamist, sest järjepidev biomassi vähendamine tagab ökoloogilise seisundi paranemise ja loob eelduse vananemisprotsessi aeglustumiseks. 2001. a teostati Verevi järve uuringud projekti ,,Elva järvede saneerimine, veevarustuse ja kanalisatsiooni rekonstrueerimine" raames. Jätkata tuleb projekti raames saneerimistööde läbiviimist.
Põhja pool võib leiduda ka turbakallast. Valgalapõhiselt kuulub Vagula järv Ida-Eesti vesikonda ja Peipsi alamvesikonda. Vagula järv kuulub veepoliitika raamdirektiivi järgi keskmise karedusega kihistunud järvede hulka. Fütoplanktoni arvukus Vagula järves oli 2008. aastal madal. Rühmade osas esinesid kõrgeima biomassi väärtusega: maikuus neel- ja ränivetikad, juulis räni- ja sinivetikad, augustis vaguviburvetikad. (Eesti väikejärvede seire 2008) Suurtaimestiku seirel täheldati 2008. aastal 43 liiki makrofüüte, - 28 liiki kaldavee-, 5 liiki ujulehtedega ja 10 liiki veesiseseid taimi. Järves domineeris kaldaveetaimestik, kõige rohkem esines harilikku pilliroogu (Phragmites australis), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) ja ahtalehist hundinuia (Typha angustifolia). Ujulehtedega taimestikku oli vähe, peamiseks liigiks oli kollane vesikupp (Nuphar lutea). Veesisest taimestikku oli samuti vähesel määral,
konkurendid FP-le) Meetodeid tavaliselt kombineeritakse Makrofüüdijärvede (suurtaimerikaste) taastamine, tervendamine, korrastamine Suurtaimed ● Rikkalik kaldaveetaimestik ja sageli ka ujulehtedega taimestik ● Liikide arv suur. ● Veesisene taimestik liigivaene, kuid ohter. Domineerivad eutrafendid. ● Isoetiide kas harva või puuduvad. ● Sissevoolu ala peamiselt mitmekesisem võrreldes väljavooluga. Suurtaimestiku eemaldamine ● Taastamine on väga keerukas. ● Oluline on omada teadmisi elustiku suktsessioonist, liikide ökoloogilistest nõuetest jne. ● Meil Eesti tingimustes enamasti tuleks kõne alla üksnes veekogu algse loodusliku ilme andmine ja eutrofeerumise vähendamine, kuid mujal on oluline ka näiteks veelindude pesitsuspaikade loomine ja kalda-äärsete alade kasutamine kariloomadele, põllumaaks.
(loomad, seened, bakterid). Bioloogid kasutavad eufootilise vööndi e. litoraali paremaks kirjeldamiseks kolme alajaotust: Supralitoraal kõige ülemine e. nn. pritsimise vöönd, see on veepiirist ülevalpool asuv ala, kuhu ulatuvad lainete pritsmed. Eulitoraal - perioodiliselt tõusu ajal üleujutatav ja mõõna ajal kuivaks jääv ranna-ala. Sublitoraal - alaliselt vee all olev mereala, mille alumiseks sügavaimaks piiriks on suurtaimestiku leviku alumine piir. Liikide arv sügavusega väheneb. Tegelikult on see maakera erinevates piirkondades väga erinev, mõnedes selgeveelistes ookeani piirkondades maks väärtus 270 m , Läänemere Eesti vetes 18-20 m, Eesti lahtedes mõni m. On mõistetav, et sublitoraali enda piires valguse intensiivsus tugevasti varieerub, vastavalt sellele paigutuvad erinevad liigid erinevatel sügavustel, liikidevaheline konkurents on tugev. Troopikameredes asub sublitoraali alumine piir sügavusel, kus
Seepärast kõneldakse mõnikord pinnaenergiast. Pindpinevusjõud Fp on seotud pinna piirjoone pikkusega l järgmiselt: Fp = αl , kus α on pindpinevustegur, mis on arvuliselt võrdne jõuga, millega vedeliku pind Pindpinevus väheneb temperatuuri tõusuga ja suureneb pisut soolsuse kasvades. Oluliselt mõjutavad pindpinevust mitmesugused lahustunud orgaanilised ained, näiteks pindaktiivsed ained ehk detergendid. Loodusvetes on pindpinevus väiksem rabajärvedes, veeõitsengute korral ja suurtaimestiku poolest rikastes järvedes (Joonis 15). Pindkile on elupaigaks reale organismidele, m! ida üldistatult kutsutakse neustoniks! 8. Termodünaamika. Termodünaamika kolm seadust. Süsiniku aineringe, fotosüntees. Ajanool ja entroopia-negentroopia. Universaalne taandaja ja universaalne hapendaja kui Maa elukeskkonna kujundajad. Nende allikad-päritolu. ! ! Termodünaamika I printsiip - Süsteemile antud soojushulk läheb süsteemi siseenergia suurendamiseks ning paisumisel tehtavaks tööks
Taoliste järvede kujunemist soodustavad ka karbonaatne pinnakate ja tugevasti karstunud aluspõhi. Seetõttu on osad alkalitroofsetest järvedest ajutise iseloomuga ning on veega täidetud tihti vaid kevadisel suurvee perioodil, kuivades suve lõpuks. Sellised ajutised järvekesed on huvipakkuva elustikuga (nt. Lemküla-Võhmetu järved), kus esineb hulgaliselt haruldusi. ). Läbipaistva vee tõttu on alkalitroofsetes järvedes head tingimused suurtaimestiku arenguks. Düstroofsete ja atsidotroofsete järvede iseloomulikeks joonteks on nende kõrge allohtoonse orgaanilise aine (peamiselt humiinained) hulk, tumeda värvusega vesi ja madal pH. Vaatamata mõningale sarnasusele on siiski tegemist funktsionaalselt väga erinevate järverühmadega. Atsidotroofsete järvede madalt pH tase (<4) hoolimata nende paiknemisest mineraalmaal. Kõrge humiinainete
üleujutatav ja mõõna ajal kuivaks · Veetaimede fotosüntees saab jääv ranna-ala. Lainetus mõjutab. toimuda ainult kindlates · Sublitoraal - alaliselt vee all olev valgustingimustes. Oluline on nii mereala, mille alumiseks üldine valgusenergia hulk kui ka sügavaimaks piiriks on selle kvaliteet, st. spektraalne suurtaimestiku leviku alumine piir. koosseis. Taimedes esinev klorofüll Peamine taimede levikut määrav neelab maksimaalselt pikalainelist tegur-valgus. Sublitoraali kesosani punast valgust, mis neeldub ulatub ka lainetuse mõju, edasi ülemises veekihis. Sellepärast on mõjutavad hoovused. arusaadav, et madalas vees · Liikide arv sügavusega väheneb
Soomused kihilised ja urbsed, mitmest väiksemast liitunud. Ujupõis kinnitub soole alaküljele. Kaks rühma (ülemseltsi):kopskalad ja vihtuimsed 85. Eesti vetes elavad imetajad ja linnud: saarmas, euroopa kobras, mügri, hallhani, sinigael-part, kühmnokk-luik ja väga palju erinevaid pardilisi 86. Pelagiaal avavesi ja bentaal on põhi. Pelagiaali võib jaotada sügavuti kihtide kaupa, kui vee omadused kihtides erinevad. Bentaal jaguneb enamasti vöötmeteks sügavuse, põhjasette ja suurtaimestiku järgi. Põhjaloomastik on bentos ja plankton on veekogudes hõljuvad organismid. Bentos on näiteks meritähed, merikarbid ja plankton on näiteks vesikirbulised ja aerjalgsed. 87. Pelagiaali vees hõljuvad väikeloomad on zooplankton, suuremad ja aktiivselt ujuvad nekton. Põhjaloomastik on zoobentos. Veepinna loomastik on neuston ja pleuston. Neuston (veepinnal tegutsevad loomad) koosneb peamiselt putukatest, nagu liuskurid ja kukrikud. Nekton on kalad
Võrtsjärve elustik Eesti järvetüpoloogia järgi kujutab Võrtsjärv endast omaette eripärast järvetüüpi. Tema elustik on üsna liigirikas (ligikaudu 600 taime- ja 900 loomaliiki). Taimestik. Võrtsjärv on tüüpiline fütoplanktonijärv. Bakter-, füto- ja zooplankton on levinud ühtlaselt. Fütoplanktonis valdavad sinivetikad. Vee õitsemine algab tavaliselt mais ja kestab septembrini või oktoobrini, mõnikord on täheldatud vee õitsemist ka kevadtalvel, jää all. Suurtaimestiku osatähtsus esmatoodangus on tühine. Kokku on leitud suurtaimi umbes 110 liiki, nad katavad ligikaudu 15% järve pindalast, enim on neid järve lõunaosas. Tavalisim kaldaveetaim on harilik pilliroog, veesisestest taimedest kaelus-penikeel ja tähk-vesikuusk. Loomastik. Loomhõljumi mass on väike – umbes 1 g/m3. Kalastik on aegade jooksul muutunud. Kolga-Jaani lähedalt kiviaegsest asulast leitud kalaluude järgi on Võrtsjärvest püütud isegi lõhet
annaabi.ee 
