Suur põgenemine Eestist 1949 (0)

Suur põgenemine Eestist aastal 1944
Aasta Nõukogude okupatsiooni oli paljudele eestlastele selgeks teinud , mis neid punaväe uuel saabuisel ees ootab. Seetõttu oli igati arusaadav , et paljud inimesed pidasid targaks nõukogude võimude eest põgeneda. Ulatuslikum põgenemine Soome ja Rootsi oli alanud 1943.aastal , hoogustudes eriti 1944.aastal. Rootsi ja Saksa koostöös toodi esiteks Eestist ära siinsed eestirootslased , kellega koos said lahkumisvõimaluse ka paljud eestlased. Seda tegevust võis nimetada sakslastega kooskõlastatud evakueerimiseks , ent üldjuhul põgeneti Rootsi Saksa okupatsioonivõimude teadmata.
Põgenemise korraldamisel osales Franklin Delon Roosverti asutatud War Refugee Board , mille esindajaks Stocholmis oli Ivar Olsen. Ta organiseeris Stocholmis evakueerimiskommiteed eestlaste , lätlaste ja leedulaste minematoimetamiseks.
Eesti taasvallutamisele vene võimude poolt kaasus kümnete tuhandete pagemine välismaale - ükskõik mis hinna eest ja peaaegu võiks ütelda ükskõik kuhu. Põhjus selliseks masspõgenemiseks oli väga lihtne.
Vene võimu esimesel aastal Eestis, 1940-1941, oli inimesi tuhandete viisi arretee ritud ja hukatud ning kümnete tuhandete kaupa küüditatud - küll ümber asumise , küll mobilisatsiooni sildiall. Neist päevist pärit hirmutunne oli kõigil elavalt mõttes ja meeles.
Kes sai, põgenes üle mere Rootsi. Pagejate hulgas oli nii lihtsaid ranna-inimesi, talupoegi kui ka haritlasi. Enamasti mindi teele väikestes kalapaatides, kuigi mõnedel õnnelikumatel õnnestus ühel või teisel teel muretseda väike purje - või mootorlaev.
Meri oli neil päevil tormine ja sellest kui paljud teel hukkusid, puuduvad igasugused andmed. Kümned tuhanded jõudsid siiski elu ja tervisega Rootsi.
Teised läksid meeleheitest aetuna sakslaste poolt varutud laevadele, kuigi sümpaatiat Hitleri-Saksamaa vastu oli üpris vähestel.
Asi seisis lihtsalt selles, pääseda tulema stalinistide eest. Eks tulevik näita, mis ees seisab. Sakslaste lõppvõit polnud tõenäoline. Ometi ei arvestatud pika eksiiliga. Paljud uskusid, et peale sõja lõppu tuleb kokku rahukonverents, kus lahendatakse ka meie probleemid.
Mõtet pikast eksiilist lihtsalt keelduti aktsepteerimast, nii nagu mõni kuu varem keelduti aktsepteerimast tõika, et läänevõimud Ida-Euroopast väga vähe hoolivad. Nii tekkis üleöö suurem kogumik väliseestlust kui varemate aastasadade jooksul kokku.
Hirmule vaatamata oli põgenemine siiski ka valiku küsimus. Oli neid, kes ei tahtnud kodumaalt lahkuda, tulgu mis tuleb. Mahajääjate hulgas oli palju sõdureid, kes küll vapralt idarindel olid võidelnud, aga ühegi hinna eest Saksamaale ei tahtnud minna.
Osaliselt oli tegemist lihtsalt juhusega. Teele läksid need, kellel oli tahtmine ja ka võimalus. Kellel võimalust polnud, jäi paratamatult maha.
Eestlaste ranget jagamist välis-ja kodueestlasteks, ühte rühmitust teisest paremaks pidades saavad endale lubada vaid inimesed, kes on küllalt rumalad või kes ei hooli tõesti. Suur põgenemine oli esmajärgus suur tragöödia. Üks suurimaid, mis meie rahvale kunagi on osaks saanud.
Paraku ei lugenud eestlaste soov oma kodumaad iga hinna eest kaitsta suurriikide hiiglaslikus heitluses midagi. Seoses üldise olukorraga rinnetel otsustas Saksa kõrgem väejuhatus Eesti edasisest kaitsmisest loobuda ja ajavahemikus 18. - 22. septembrini 1944 said kõik eesti lennuüksused käsu Eestist lahkumiseks. Seejuures ei öeldud kohe, et Eesti jäetakse hoopis maha. Seda võis olukorda hinnates ainult aimata. Iseenesest mõista avaldas Eesti mahajätmise otsus kõikides eestlastest koosnevates väeosade sügavat mõju ja lennuüksused ei olnud siin erandiks . Eesti väeosades oli küllalt neid, kes otsustasid käsku ignoreerida ja, ükskõik mida see endaga kaasa ka tooks, Eestist mitte lahkuda, vaid ennast metsades või mujal varjates venelastevastast võitlust jätkata. Loomulikult oli see lootusetu võitlus, kuid tol ajal hellitati lootust, et varem või hiljem siiski ka lääneliitlaste ja venelaste vaheliseks relvakonfliktiks läheb. Vastastikusi arusaamatusi eestlaste ja sakslaste vahel süvendas ka see, et eestlastest koosnevate jalaväeüksuste taandumine oli, lisaks muule, informatsiooni puudumise tõttu ka üsnagi halvasti korraldatud. Paljudele tundus, et eestlased jäeti lihtsalt taanduvaid saksa üksusi katma , hoolimata mis neist edasi saab. (Tänu halvale korraldusele ei suutnud kõik eesti väeosad õigeaegselt taanduda.) Lisaks sellele püüdsid sakslaste järelkomandod taganemisel ka mitmeid objekte hävitada. Et eestlastele nende kodumaa rusuhunnikuks muutmine vastuvõetav ei olnud, toimus selle tulemusel eestlaste ja sakslaste vahel isegi relvastatud kokkupõrkeid. Loomulik, et suhtumine sakslastesse muutus kõige selle tagajärjel tunduvalt halvemaks.
Kui palju eestlasi 1944.aastal Läände pääses , on täpselt teadmata. Tavaliselt kõigub vastav number 70 000 - 80 000 inimese vahel. Maailma jaoks on see väike arv , Eestile aga suur. Kuna tegemist oli ühiskonna harituma ja aktiivsema osaga , siis suutsid pagulaseduutes tingimustes isiklikult läbi lüüa ja mitte üksnes läbi lüüa , vaid ka jätkata võitlust Eesti vabanemise eest ning arendada Eesti kultuuri. Poleks neid inimesi 1944.aastal vabadusse pääsenud , oleks rõhuv enamu neist täiendanud Nõukogude repressiooniohvrite nimekirja. Mis aga veel olulisem - sündimata oleks jäänud suur hulk 20.sajandi Eesti kultuuri tippsaavutusi ning avaldamata oleks jäänud surve lääneriikidele Balti riikide okupeerimise mittetunnustamiseks.Sellel oli aga Eesti tuleviku jaoks saatust määrav tähtsus.