Süteka ühiskonnaõpetuse essee. (0)

Roheline mõtteviis tarbimisühiskonnas
XXI sajandi ühiskond on tormakas ning ei soovi leppida, et millestki tuleks loobuda selleks, et ka järgmistel põlvedel oleks võimalik kasutada neid samu võimalusi, mis on praegu meile kõigile kättesaadavad. Me peame olemasolevat enesestmõistetavaks ning meile kuuluvaks ega soovi sellest loobuda . Kaupluskette külastades valime teadlikult ikka kõige läikivama, uhkema ja suurema, arvestamata, et maailma majandus toodab suuresti siiski just seda, mida turg nõuab, kuna nendel toodetel on minekut. Kui inimesed suudaksid loobuda oma kapriisist saada alati see kõige parem, ning püüaksid mõelda, et parim oleks hoopiski see, kui me tarbimisega oma koduplaneeti ja maavarasid üle ei kurnaks, siis väheneks ehk ka oht, mida tekitame oma keskkonnale.
Maailma Looduse Fondi andmetel tarbivad eestlased 2,5 korda enam loodusvarasid, kui maakera suudaks taastoota. Seega trambime ohtliku aktiivsusega meid ümbritseval loodusel ja kui me seda aktiivsust kiiremas korras ei vähenda, oleme lõpuks kõigest ilma, sest lõpmatuseni emake loodus seda kõike taluda ei suuda ning peagi annab ta ülerahvastatusele ja – tarbimisele alla. Kaua ta ikka jõuab. See kõik viib lõpuks selleni , et mitmed looma- ja linnuliigid surevad välja, metsad ja looduskaunid kohad kaovad, puhtast õhust ja joogiveest saab unustus, ning lõpuks jäävad alles vaid haiged ja vaevatud tarbimishullud inimesed, kes võivad öelda, et nad valitsevad maailma, seda aga vaid seetõttu, et midagi muud selles maailmas enam polegi – inimesed on kõik ära raisanud või hävitanud.
Mida saaksime siiski oma keskkonna hoidmiseks teha, et ei juhtuks seda kõige hullemat? Esimene võimalus oleks hakata tarbima üha enam kodumaist kaupa, sest see vähendaks transpordist tulenevat saastet ja ressursikulu infrastruktuurile. Samuti peaksime igati toetama alternatiivset energiatootmist ning Eesti riik peaks veel ja veel suurendama tuule- ja vee-energia tootmisosakaalu põlevkivi tootmise kõrval. Vaja oleks vähendada ka teiste fossiilsete kütuste ületarbimist, sest on teada, et praeguse tarbimistempo juures ei leia me muidu viiekümne aasta pärast enam maakeral kohta, kus leiduks näiteks naftat.
Olukord on tõepoolest tõsine. Seetõttu on hakatud viimasel ajal loodussäästlikku eluviisi ja tarbimist tutvustama ka mitmetel seminaridel. Eelmisel nädalavahetusel toimus sarnane mess ka Tartus. Eks mõningane mõju nendel tutvustusüritusetel on, kuid siiski ei usu ma, et meie praegune läbi ja lõhki tarbimisühiskond suudaks oma tarbimisvajadusest nii piisaval määral loobuda, et meie ökosüsteemi olukord kas või praegusena jääks püsima, märgatavalt paremaks seda enam vaevalt saab muuta, sest juba mitmeid aastakümneid kestnud hävitustöid nii lihtsalt olematuks ei tee. Pealegi tundub, et roheline mõtteviis jääb veel pikemaks ajaks suurele hulgale inimestele võõraks, nagu ta on jäänud siiani. Seda näitab ka meie riigikogu kooseis, kuhu kuulub vaid 6 Eestimaa Rohelist.