Brasiilia avastamine • Vasco da Gama- Avastas India • Christoph Kolumbus- • Väiksed Antillid, Puerto Rico, Jamaica,Venezuela • Saarestikku Lääne-Indiaks (indiaanlased) • Amergio Vespucci- ekspeditsioon Ameerika Elu purjelaevas • Riskantsed ettevõtmised • Tundmatutes vetes- raske orienteeruda, arvestada tuli ootamatute karidega, hoovuste, valitseva tuule ja ilmastikuoludega • Füüsiliselt raske ja kurnav • Haigused nt skorbuut-surmahaigus (vitamiinipuudusest) • Söögi- ja jooginappus Kasutatud kirjandus • http://et.wikipedia.org/wiki/Bartolom eu_Dias • http://www.slideshare.net/assur3/m aadeavastused-2444030 • Keskaeg II osa (ptk 49) • http://www.slideshare.net/uhisgum/ suured-maadeavastused
Tema pidi ära sõita, ning enne oma sõitu tahtis oma asjad, mis on üpris sassi läinud korddaks teha. Selleks leidis ta endale abilisi. Kuid ei teadnud kust leida inimene, kes oskaks ta võlgu burgundlastelt sisse nõuda. Lõppuks kutsus ta endale abiks Ser Ciappeletto. Ser Ciappelletto - notar, väga salakaval inimene. Kõige rohkem tunnistas ta valet. Ciappelleto asus elama kahe venna majja, siis aga haigestus ta järskku. Vennad kutsusid arsti juurde, kuid selgus et Ciapppelleto on surmahaigus. Elu jooksul nurjatu olnud mees palub kutsuda enda juurde munaka ja valetab jumalakartlikku munka ning peale tema surma tunnistatakse Ser Ciappeletto pühakuks. Kaks Firenzest pärinevad vennad – teades oma venna, ikka võtsid Ciappelletto hästi oma kodus vastu oma. Pindmised inimese, kelle jaoks oli oluline teiste inimeste arvamus. Munk - vana munk, suur pühakirja tundja, väga auväärne mees, kes oli elanud eeskujulikku elu ja kelle vastu kõik linna kodanikud aukartust tundsid
korda vahekorras Welshi mägilamba tõugu kuuluva jäära Davidiga ning tuua ilmale neli talle. Esimene tall, Bonnie, sündis 1998. aasta aprillis ja ülejäänud kolm 1999. aastal. Dolly oli hea tervise juures tänavu jaanuarini, mil tal diagnoositi liigesepõletik. Peagi järgnes sellele ravimatu kopsuhaigus. Dollyga juhtunu tugevdab kloonloomade enneaegset vananemist uskuvate teadlaste seisukohti. Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Inimkloonimise eetikast kirjutava dr. Patrick Dixoni sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele. Ka Dixon rõhutab, et Dolly oli küllaltki noor loom
bummelungidest, seal temale pöörataks erohkem töhelepanu. Arvaski et indrek ei armasta teda. Aga see pole tõsi, indrek ei olnud selline, kes igapäev armastust avaldaks.lõpuks karin murrab truudust, hiljem jutustab sellest Indrekule. Alguses tundub Indrek kannatlik, äkki aga plahvatab. Laseb püstoliga Karinit. Õnneks midagi hullu ei juhtu, karin jääb ellu. Indreku üle on kohus. Kohtus juhtub intsident: III osa lõpus tuli välja, et I emal on surmahaigus kiviga sai pihta kartulipõllul. I tunneb süümepiinu. Ema palub, et Indrek annaks talle surmava annuse ja indrek teeb seda.Mari sureb. See saladus tuli kohtus välja. Ta oli omal ajal Karinile selle saladuse avaldanud, nüüd siis Karin tuleb kohtus sellega lagedale. Indrek mõistetakse õigeks. Karin tunnistas oma truudusetuse üles. Lõpp: Juhtub see: karin arvab et kui indrek teda lasi, siis indrek ikka armastab teda
(Alternatiivina võimalik kasvatada vajaliku koe rakud laboris.)"(Kahju 2008) 2. DOLLY 6 Lammas Dolly sündis 5. juuli 1996. aastal, ta oli esimene loom, kes klooniti. Dolly loojaks olid Ian Wilmut, Keith Campbell ja kolleegid Roslini instituudist Sotimaalt. Ta suri kopsuhaigusse 6 aastat hiljem. ,,Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Dr. Patrick Dixoni, kes kirjutab inimkloonimise eetikast, sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele"(Maailma esimene 2008)
talle. 7 Esimene tall, Bonnie, sündis 1998. aasta aprillis ja ülejäänud kolm 1999. aastal. Dolly oli hea tervise juures 2003. aasta jaanuarini, mil tal diagnoositi liigesepõletik. Peagi järgnes sellele ravimatu kopsuhaigus. Dollyga juhtunu tugevdab kloonloomade enneaegset vananemist uskuvate teadlaste seisukohti. Ka Dolly klooninud geneetikud ise tunnistavad, et looma surmahaigus tuli neile halva üllatusena. Teadlasterühma juhtinud professor Ian Wilmuti sõnul näitas Dollyt tabanud liigesepõletik, et kasutatud kloonimistehnika oli "ebatõhus" ja vajab parandamist. Dr. Patrick Dixoni, kes kirjutab inimkloonimise eetikast, sõnul näitab Dolly surm, kui palju on kloonimisega seotud veel vastamata küsimusi ja kui vastustustundetud on viitedki peatsele, või juba ehk toimunudki, inimkloonimisele.
aastal hakkas Louis ilmutama vananemise märke. Kuna kroonprints oli surnud rõugetesse, tõusis päevakorda tema pojapoja Burgundia hertsogi troonileasumine. Kuid ka tema ja tema poeg Bretagne'i hertsog haigestusid ja surid. Trooni päris hiljem hoopis Burgundia hertsogi noorem poeg Anjou hertsog, keda tuntakse Louis XV-na. 1715 aasta suvel halvenes Louis' tervis. Üks jalg põhjustas kohutavat valu. Lõpuks tunnistati paistetus ja tumedad laigud gangreeni sümptomiteks. Sellest sai Louis' surmahaigus. Pühapäeval, 1. septembril 1715 aastal, kell veerand üheksa hommikul heitis Louis hinge. Niipea, kui surm oli ametlikult kinnitatud, läks ülemkammerhärra kuninga magamistoa rõdule. Ta kübara küljes lehvis must sulg. Ta hüüdis valju häälega: " Le Roi est mort." (Kuningas on surnud). Ta läks tuppa tagasi ja tuli siis uuesti rõdule. Seekord kandis ta valget sulge. Ta hüüdis kolm korda: " Vive le Roi Louis XV" (Elagu kuningas Louis XV ! ).
Peategelased teenivad raha hauakivide ja mälestusmärkide müügist. Romaan kujutab selleaegses Saksamaal valitsevat korruptsiooni ning kuidas ka surm võib lihtsalt muutuda äriks, kus kasutatakse ära inimeste füüsilist ja hingelist seisundit pärast sõda. Igasugune inimlikkus on kadunud. (Matvejeva 1971: 437) 2.1.7. ,,Taeval ei ole soosikuid" See on romaan, mida Remarque ise pidas oma peateoseks. Autor kordab teoses teesi elu mõttetusest. Romaani naiskangelasel on surmahaigus. Naine hukkub autovõidusõidu ajal. See sümboliseerib kirjaniku arvates elu-- start ja finis on ühes ja samas kohas. (Matvejeva 1971: 438) 2.1.8. ,,Lissaboni öö" Remarque'i raamatu põhiliseks teemaks on võitlus armastuse eest ajal, millal ei võinud teada, kas tuleb pääsemine või vabaduskaotus. Kuskil ei olnud turvaline, ilma, et kogu aeg oma seljatagust jälgima ei peaks. Saksamaal võis koonduslaagrisse sattuda või maha löödud saada
surma), siis kumb variant on ohtlikum? Hirmsad tapjahaigused on tehtud lihtsatest lastehaigustest (mumps, leetrid, sarlakid, punetised, tuulerõuged). Leetrite puhul see peab isegi osaliselt paika, sest peale leetrivaktsiini kasutuselevõtmist on leetrid tunduvalt raskem haigus. Enamuses murrab ta küll vaktsineerituid. Tuulerõugete vaktsiini reklaamikampaania on USAs hetkel käimas. Täiesti ohutust ja kergest haigusest (kas on keegi kuulnud tuulerõugete tüsistusest?) on tehtud surmahaigus, mille sümboliks pisarais mängukaru ( last ei ole enam või vaevleb ta haiglavoodis) ja sõnumiks koputamine vanemate südametunnistusele vaat, mis juhtub, kui ei võeta haigust tõsiselt. Kui tuulerõugete vaktsiin oleks ohutu, siis oleks kogu see reklaamikampaania lihtsalt haledalt koomiline ja ei vääriks tähelepanu, paraku on ka sel vaktsiinil terve rida tüsistusi. üles 10
ongi minajutustaja hõivatud. Läbi elades isiklikku eksistentsiaalset aega, püüab ta pingsalt tabada aja kui sellise loomust ning ettehaaravalt aduda ehedat surmakogemust, milles aeg lakkab olemast kõik selle nimel, et saavutada üleolek nii ajast kui surmast. Mõistagi see ei õnnestu. Sedamööda, kuidas Jaani refleksioonides ja mälupiltides paljastub ta egotsentrism, nõrgub surmaootuse traagikasse autoripoolset irooniat, mis päädib lõpppuändis surmahaigus osutub luuluks. Nende sarnase tundevärviga romaanide järel sooritab Vetemaa hüppe koomikasse. Rahvuseepose travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924)
Rahutult ringirändav jutustaja on kinni oma minevikus, kuhu kõik ta mõtted-mälestused on fikseeritud. Tähendusrikas on kodu puudumine. Iilime ei jõuagi oma eksirännakuilt koju, nagu jääb saavutamata ka hingerahu. Päevikromaani ,,Munad hiina moodi" minategelane Jaan viibib maailmast eraldatuna vähihaiglas. Ta läheb mõtetes minevikku ja oma elusündmuste meenutamisega ongi minajutustaja hõivatud. Lõpuks osutus surmahaigus luuluks. Rahvusmütoloogia põhjal on kirjutatud raamatud ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993). Samuti on Vetemaa huviorbiidis (rahva)uskumused ja keskaeg, millest on juttu ajaviitelist laadi romaanis ,,Krati nimi oli Peetrus" (1991) ning kelmiromaanis Jüriöö ülestõusust ,,Risti rahvas". 1970. aastate algul kirjutas Vetemaa rea näidendeid. Mõned näited. ,,Roosiaed" (1976)
Hilisem ajalugu näitab, et tegelikult viidi Saksamaale, hukati niikuinii. ,,Lissaboni ööd" ilmus 1963 Saksamaal ja 1964 ka Eestis. 1942st aastast räägib see romaan, Portugal muutunud väga oluliseks kohaks Euroopas, sest see oli väljapääs Euroopast, laevad Ameerikasse. Jutustab emigrandist peategelane oma saatuse loo. Tal on kuidagi õnnestunud Saksamaa natside haardest pääseda, on jõudnud Lissaboni oma armastatud naisega, saanud ka pileti. Tema naisel diagnoositakse surmahaigus, sureb, ja nüüd tunneb, et pole mõtet minna uude maailma, sest ei oota teda seal midagi. Annab piletid noorpaarile mingile, ja läheb Prantsuse võõrleegioni. ,,Varjud paradiisis" viimane romaan, ilmus pärast surma. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal Ameerika ühendriikides, peategelane Saksa pagulane, kes 1937st aastast kodumaalt lahkuma ja kes elab võõr passiga ja võõra nimega. Surnud mehe omaga. Tal on ajutine
Lutheri ema Margaret on uurijate poolt vihjamisi kujutatud tagurliku maanaisena, kelle jaoks nõidus ja paharetid olid igapäevane reaalsus. Luther on oma kaasaegsetele täie veendumusega jutustanud nõiast naabrinaisest, kes tema ema sõnutsi nõidunud ära tema lapsed, kes hakanud karjuma otsekui surmasuus olles. Kui kohalik kirikujutlustaja sellise teguviisi vihjamisi hukka mõistnud, olevat nõid neednud ära ka tema, nii et jutlustajat tabanud surmahaigus. (OBERMAN 1993:102-103) Tema ema peetakse ka selleks isikuks, kes olevat teda hirmutanud vanakurjaga. On toodud ära koguni ,,külajutt", mille kohaselt ema Margaret nautinud seksuaalvahekorda kuradiga. Uurija teeb sellest järgmise järelduse: ,,Kui Martinit ka vanakuri ei sigitanud, siis vähemasti kasvas ta üles koos temaga". (OBERMAN 1993:103) Siin näeme tõepoolest freudistlikku fenomeni, kus allasurutud ning patusteks tembeldatud
Hilisem ajalugu näitab, et tegelikult viidi Saksamaale, hukati niikuinii. ,,Lissaboni ööd" ilmus 1963 Saksamaal ja 1964 ka Eestis. 1942st aastast räägib see romaan, Portugal muutunud väga oluliseks kohaks Euroopas, sest see oli väljapääs Euroopast, laevad Ameerikasse. Jutustab emigrandist peategelane oma saatuse loo. Tal on kuidagi õnnestunud Saksamaa natside haardest pääseda, on jõudnud Lissaboni oma armastatud naisega, saanud ka pileti. Tema naisel diagnoositakse surmahaigus, sureb, ja nüüd tunneb, et pole mõtet minna uude maailma, sest ei oota teda seal midagi. Annab piletid noorpaarile mingile, ja läheb Prantsuse võõrleegioni. ,,Varjud paradiisis" viimane romaan, ilmus pärast surma. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal Ameerika ühendriikides, peategelane Saksa pagulane, kes 1937st aastast kodumaalt lahkuma ja kes elab võõr passiga ja võõra nimega. Surnud mehe omaga. Tal on ajutine elamisluba seal ja seal
annaabi.ee 
