FÜÜSIKA SUULINE ARVESTUS (viimane) 6.kursus 12. klass 1. Kirjelda vedeliku ehitust ja üldisi omadusi, mis eristavad vedelikku gaasist ja tahkisest. Vedelik gaas: Vedelikud on palju tihedamad; molekulid palju lähemal. Vedelik tahkis: Vedeliku molekulid on korratus liikumises (vahetavad kohti) - voolavus 2. Mis on märgamine ja mittemärgamine? Märgamine on olukord, kus vedelik mööda pinda laiali voolab. Mittemärgamine on olukord, kus pindpinevuse tõttu võtab vedelik kera kuju. 3. Võrdle ja põhjenda difusiooni ja soojusjuhtivust vedelikes ja gaasides. Difusioon on vedelikes väiksema kiirusega, sest vedelik on palju tihedam ja seega molekulid põrkuvad ajaühikus tunduvalt rohkem. Vedelike soojusjuhtivus on gaaside omast parem, kuna soojusjuhtivus oleneb ka aine tihedusest ja erisoojusest, siis tänu nendele on vedelike soojusjuhtivus parem. (Vedelike tihedus on u. 1000 korda suurem ning ka erisoojus on suurem.) Difus...
*Mass 5.8 × 10 11 Päikese massi *Raadiusega umbes 40.000 valgust aastat (3,8 × 10 17 km) Vanus *Vanus on umbes 13,2 miljardit aastat, peaaegu sama vana kui Universum ise. *Vanimate tähtede vanus ulatub 13,6 ± 0,8 miljardi aastani. *Galaktika õhuke plaat on hinnanguliselt moodustunud 6,5 kuni 10,1 miljardit aastat tagasi. Linnutee ehk galaktika koostis: *Sinna süsteemi kuulvad ka gaas- ja tolmudud, supernoovade plahvatusjäägid, tähekettad. *Need kuuluvad tohutu suurde tähtede-, gaasi- ja tolmukogumisse *Kettakujulist kuhjumist ümbritseb kroon ehk halo *Halo koosneb hõredast gaasist ja mõnedest õige vanadest objektidest, nagu kerasparved ja teatavad muutlikud tähed. Omadused *Linnutee galaktika tuum on must auk. *Linnutee galaktika on spiraalne hiidgalaktika. *Linnuteed on võimalik vaadelda teleskoobiga.
Raud REGINA KAASIK JA EDUARD LEPA 10. A KLASS J.W.G Faktid inimeste veres on rauda supernoovade tagajärje tõttu Raud on massilt kõige sagedamini kohatav element Maal ja neljas Maa tuumas Raud on massilt kõige sagedamini kohatav element Maal, neljas Maa tuumas ning kuues kogu universumis Raua o.-a. võivad olla -2'st - +6'ni, aga +2 ja +3 on kõige sagedasemad Faktid Taimed kasutavad rauda klorofüllis Inimesed kasutavad rauda hemoglobiinimolekulides, et sellega läbi keha suunata hapnikku kudedesse Raud ei käitu alati magnetina
paistab meile kettana ning annab olulisel määral valgust Tähtede kogu TÄHTEDE TEKE Tähed tekivad kosmoses leiduva tähtaine kokkutõmbumisel. Et täht hakkaks tööle termotuumakatlana, on vaja piisavas koguses ainet. Seejärel, kui termotuumareaktsioon on alanud, tekibki uus täht. PROTOTÄHE TEKE Täheteke algab molekulaarudus tekkinud gravitatsioonilisest ebastabiilsusest, mille põhjuseks võivad olla näiteks supernoovade lööklained või galaktikate ühinemisprotsessid. Kui piirkonna tihedus on saavutanud kriitilise väärtuse ja pilve siserõhk ei suuda enam tasakaalustada gravitatsioonijõude, algabki gravitatsiooniline kokkutõmbumine. PROTOTÄHE TEKE Tiheduse kasvades muundub gravitatsiooniline energia soojuseks ja pilve temperatuur hakkab tõusma. Olles jõudnud hüdrostaatilise tasakaalu olekusse, tekib pilve südamikus prototäht ja selle tuumas
10000 12000 K valge või sinakas täht. Tähtede tekkimine Tekivad tähtedevahelises keskkonnas asuvates suurema tihedusega regioonides Vastavaid regioone nimetatakse molekulaarududeks Koosnevad peamiselt vesinikust ~2328% ulatuses heeliumist mõne protsendi ulatuses raskematest elementidest Prototähtede tekkimine Täheteke algab molekulaarudus tekkinud gravitatsioonilisest ebastabiilsusest Tekke põhjused: supernoovade lööklained või galaktikate ühinemisprotsessid Tiheduse kasvades muundub gravitatsiooniline energia soojuseks ja pilve temperatuur tõuseb Hüdrostaatilise tasakaalu olekus, tekib pilve südamikus prototäht ja selle tuumas süttivad termotuumareaktsioonid Peajada eelses faasis ümbritseb tähti gaasist ja tolmust koosnev akreatsiooniketas Selles faasis võivad tekkida planeedid Peajada Tähed veedavad peajadal umbes 90% oma elueast
Väiksema massiga tähtedes prooton - prootontssükkel (pp), suurem massiga tähtedes süsiniktsükkel (CNO) Ühe He tuuma tekkimisel vabaneb energiat ca 20-25 MeV (3,2 4*10^12 J). Päikese tuumas on keskmiselt energia produktsioon 0,001 W/kg tuhat korda väiksem kui inimkehas! Osa planetaarudena ja supernoova plahvatusel välja heidetud ainest läheb uuesti käiku uute tähtede moodustumisel aja jooksul tähtede metallilisus järjest suureneb. Supernoovade plahvatused omakorda aitavad tähetekkele kaasa, tekitades molekulaarpilvedes tihendusi. Uued tähed tekivad külmades molekulaarpilvedes (T -10-20 K) Meie galaktikas on molekulaargaasi ca 1-3 *10^9 M, kuid tähetekkes osaleb sellest vaid 0,1 2 %. Aastas tekib galaktikas ca 3M jagu uusi tähti. Päikesesüsteemi planeetide keemiline koostis on hoopis erinev tähtede omast, domineerivad C, N, O, Si, Fe, jt. Kõik need elemendid on sünteesitud termotuumareaktsioonidel tähtede sisemuses.
Suurem haru suundub Altairi juurde Kotka tähtkujus, väiksem Lüüra ja Maokandja tähtkuju, jätkudes ka taeva lõunapoolkeral. Kui meil õnnestuks Linnuteed tervikuna vaadelda, täheldaksime, et ta moodustub taevasfääril ligilähedaselt suurringi. Selle suurringi tasandi, Linnutee tasandi lähedusse ongi koondunud enamik nähtavaid tähti. Ka need tähed, mis tasandist kaugemal asetsevad, kuuluvad Linnutee tähesüsteemi. Peale selle kuulvad sinna gaas- ja tolmudud, supernoovade plahvatusjäägid, tähekettad. Kõik need objektid kuuluvad tohutu suurde tähtede-, gaasi- ja tolmukogumisse, mis on ligikaudu kettakujuline. Selle läbimõõt on üle 100000 valgusaasta, maksimaalne paksus neli kuni viis korda väiksem. Kettakujulist kuhjumist ümbritseb kroon ehk halo, mis koosneb hõredast gaasist ja mõnedest õige vanadest objektidest, nagu kerasparved ja teatavad muutlikud tähed. Linnutee tähesüsteemi nimetame lühemalt Galaktikaks (kr. keeles piimatee e. -ring).
täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi
Suuremad kui läätstel, peegli pind alumiiniumkiht Suurendus- ja lahutusvõime Suurendus sõlt.okulaari fookuskaugusest Lahutusvõime määrat. Objektiivi või peapeeglu läbimõõduga 11) Raadiokiirguse allikad (Kui nähtav valgus saabub tähtedelt, siis raadiokiirgus saabub hõredast tähtedevahelisest keskkonnast, seda kiirgub peaaegu igalt poolt, suurimad kiirgajad Galaktika sees- supernoovade jäänukid, ja väljas galaktikad, kvasarid, gal.tuuma musta augu ümber gaasikettast) 12) Raadioteleskoobid Reflektorid, millel klaasi asemel metallpeegel e antenn see ,,näeb" vaid raadiokiirguse tugevust ja ,,teab" ligikaudset suunda, kust see tuleb. (väike lahutusvõime e täpsus kasut. mitu refraktorit) 13) Taeva soojuskiirgus: (infrapuna tuleb kõikjalt, aga me tunneme ainult Päikeselt) mõõdetakse kõrge mäe otsast pooljuhtvastuvõtjad 14) UV kosmosest:
Suure massiga tähti on vähe, enamiku tähtede mass on Päikese massist väiksem. Massist sõltub tähe edasine areng ja eluiga. Mida suurem on mass, seda lühem on eluiga. Päikese elukäigu neli staadiumi : gaasipilve kokkutõmbumine, vesiniku põlemine heeliumiks ( selle staadiumi poole peal on Päike ), heelium põleb süsinikuks ( Päike muutub punaseks hiiuks ) ja viimases staadiumis Päike heidab ära oma atmosfääri ja tõmbub kokku valgeks kääbuseks ( hakkab jahtuma ). Supernoovade plahvatustes tekivad kõik rauast raskemad elemendid. Linnutee ehk Galaktika on miljardite kaugete tähtede ühtesulav valgus, st Linnutee on tähesüsteem.Linnutee läbimõõt on 100 000 valgusaastat ja ta koosneb enam kui 100 miljardist tähest. Linnutee galaktika tuum on Päikese massist vähemalt miljard korda suurem.Linnutee galaktika on spiraalne hiidgalaktika. Päike paikneb Linnutee galaktika tasandi läheduses, ühe spiraalharu sisemisel serval, 34 000 valgusaasta kaugusel
tuntakse rohkem, mistõttu see idee pole päris võimatu. Teadlane andis tähele juba nime- Lucifer. Mingeid märke taolisest tähest pole veel leitud. Supernoovad Kõik tähed ei vanane niisama väärikalt kui valged kääbused. Mõne tähe juures tähendab ,,klimakteerium" väga kiiret ja ägedaloomulist muutumist. Sellised on ennekõike rasked tähed, mille mass on märgatavalt suurem Päikese massist, ja paljud kaksiktähed. Need võivad teatud perioodil supernoovadena süttida. Supernoovade plahvatused on haruldased, kuid kõige dramaatilisemad tähistaeva nähtused. Ka tavaliste tähtede valguses toimub mõningaid muutusi. Mõned neis on varjutusmuutlikud 6 tähed, teised purskavad või pulseerivad. Võimsamaid muutusi esindavad noovad, mille heledus võib kasvada umbes 10 000 korda suuremaks. Noovasid seletatakse plahvatustega,
mateeriate gravitatsiooni mõjul. · Teadlased kogusid murdunud valguskiirte jälgi, mis pärinesid 500 000 kaugest galaktikast, mille mõnede vanus võib olla kuni 7 miljardit aastat, ning panid selle abil kokku kujutise massist, mis teleskoobis on nähtamatu. · Uuringutest saadud tulemus näitab, et on kohti kus tume aine on olemas, aga tava-ainet ei ole. Järeldus · Seda on võimalik seletada, näiteks esimeste supernoovade abil, mis suurema osa tava-ainest (gaasist) plahvatuse lööklainega minema surusid. · See tähendab, et Universumi vanus on erinev. · Vaatluste põhjal saab öelda, et varasemas universumis paiknes tume aine ühtlasemalt, mis kinnitab, et varasem ,,kuuma" tumeda aine teooria ei pea paika. · Kuigi varasemalt oli teada tavalise aine paiknemine galaktikas, siis nüüdsest nähti, et tume aine paikneb hoopis korrapäratult. · Lisaks avastati üle 2 miljoni galaktika, 75%
See andis tunnistust alles avastatud tähtede liigi magnetaride olemasolust. Magnetarid on tähed, mille magnetväli on sadu kordi suurem tavaliste pulsarite magnetväljast. Hubble'i kosmoseteleskoop tegi järjekindlalt uusi pilte ülisügavast Universumist nii lõuna- kui ka põhjataevas. Mitu päeva kestnud pildistamise tulemusel ilmusid ülesvõtetele galaktikad, mis pärinevad väga varajasest Universumist, olles kuni 12 miljardi aasta vanused. Ka kaugete supernoovade mõõtmine täpsustas Universumi käitumist tulemused viitavad, et Universumi paisumine võib olla kiirenev, mitte aga aeglustuv ning kokku tõmbuma hakkav. Ning Jaapanis toimunud neutriino mõõtmise katse näitas viimaks, et neutriinol on mass, nii nagu seni oli kahtlustatud. See annab alust loota, et varjatud aine mõistatus hakkab saama lahendust. Meteoorid, mis ilma ruumist läbi vilksatasid, arvasid vanad Saarlased "Vädajad" olevad.
Selleks tuleb hinnata radarist väljunud kiirguse ja objektilt peegeldunud kiirguse lainepikkuste erinevust. Selliseid seadmeid kasutab muuhulgas politsei piirkiiruse ületajate tabamiseks . Kuidas tekivad tähed? Meile lähim tähtede ´´sünnitusmaja´´ on Orioni udukogu. Sealsetes tolmu- pilvedes tekivad praegugi uued tähed. Täheteke algab molekulaarudus tekkinud gravitatsioonilisest ebastabiilsusest mille põhjuseks võivad olla näiteks supernoovade lööklained või galaktikate ühinemisprotsessid. Kui piirkonna tihedus on saavutanud kriitilise väärtuse ja pilve siserõhk ei suuda enam tasakaalustada gravitatsioonijõude, algabki gravitatsiooniline kokkutõmbumine. Gravitatsiooni mõjul kokkutõmbuv pilv kuumeneb seestpoolt ja täht hakkab kiirgama infrapunases spektriosas. Termotuumareaktsioonid algavad siis, kui tähe temperatuur on tõusnud 10 miljoni kelvinini. Siis lakkab kokkutõmbumine, sest siserõhk tasakaalustab
Kui suurem kosmiline gaasipilv oma raskusjõu mõjul kokku langeb, muutub see tihedamaks ja temas tekivad esimesed tähed seda räägib meile füüsika ning seda juhtub praegugi meie enda Galaktikas, küll väiksemates pilvedes ja ühe-kahe tähe haaval. Seejärel üsna varsti, juba mõnekümne miljoni aasta pärast plahvatavad neist massiivsemad ja seetõttu kiiremini arenenud tähed supernoovadena. Et kerasparve mass on suhteliselt väike , siis paiskavad supernoovade plahvatused kogu allesjäänud gaasi kerasparvest välja. Tulemusena pole enam millestki uusi tähti ehitada ning kerasparv jääb aeglaselt surema. See kestab kaua, sest väiksema massiga tähed ei kavatse niipea plahvatada ega maha jahtuda. Samad protsessid (gaasi tihenemine raskusväljas, tähtede teke, gaasi kadu) toimuvad kindlasti ka galaktikate tekkel. Kuigi mitmetel galaktikatel on palju ühiseid jooni, ja leidub ka
füüsikast ja elust. 1. Tähe elulugu Alguses oli gaas. Selleks, et gaasist saaks täht, peab teda kokku suruma. Kosmiline gaas on niivõrd hõre, et isegi väga madala temperatuuri korral tasakaalustab siserõhk gravitatsiooni. Et külm gaas jahtub väga aeglaselt, võtab selline täheteke kohutavalt palju aega. (Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98) Täheteke algab molekulaarudus tekkinud gravitatsioonilisest ebastabiilsusest, mille põhjuseks võivad olla näiteks supernoovade lööklained või galaktikate ühinemisprotsessid. Kui piirkonna tihedus on saavutanud kriitilise väärtuse ja pilve siserõhk ei suuda enam tasakaalustada gravitatsioonijõude, algabki gravitatsiooniline kokkutõmbumine. Tiheduse kasvades muundub gravitatsiooniline energia soojuseks ja pilve temperatuur hakkab tõusma. Olles jõudnud hüdrostaatilise tasakaalu olekusse, tekib pilve südamikus prototäht ja selle tuumas süttivad termotuumareaktsioonid. (Vikipeedia.ee, 2012)
See on tõendusmaterjal, mis kinnitab teooriat, kuid võib mõnikord jääda kahe silma vahele. Kuid on ka väga head iseseisvat tõestusmaterjali. Universum oli minevikus palju kuumem ja tihedam. Esimestel sekunditel oleks sünteesireaktsioonides tekkinud deuteerium (raske vesinik) ja heelium ning teised väga kerged elemendid. Kuid sellised tingimusi ei olnud kauaks, mistõttu ei tekkinud raskemaid elemente. Kõik raskemad elemendid tekkisid tähtede ja supernoovade plahvatamisel. Praegu on võimalik mõõta raske vesiniku, heeliumi ja teiste elementide kogus universumis ja vaatlused kattuvad Suure Paugu mudelist tuletatud arvudega. 2.3. CMBR kiirgus (cosmic microwave backround radiation) Arno Perzias ja Robert Wilson olid teadlased, kes töötasid Belli laboratooriumis, ning nemad avastasid kõige kaalukama tõendi tõestamaks Suurt Pauku. 1974. aastal New Jersey`s püüdsid nad elimineerida häiret mikrolaineantenni signaalist. „Algul
täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Päike Päike on meie Päikesesüsteemi täht. Tema näiv tähesuurus on 26,74 ja absoluutne tähesuurus 4,85. Päike on muutlik täht perioodiga u. 11 aastat, kuid amplituud on vaid u. 0,001 tähesuurust
inimese keha läbivalgustamiseks. Ultraviolettkiirgust tuleb näiteks Päikesest. Raadiokiirgust kasutatakse raadio- ja televisiooniülekannetes. Kõikide tähtede kiirgus jaotub eri lainepikkusteks üldjoontes samamoodi. Tähed ei ole täiesti ideaalsed kiirgusallikad, kuigi nad on ideaalsele lähedased. Tugevas magnetväljas liikuvad elektronid saavad välja nn. sünkrotronkiirgusest ehk pärsskiirgusest. Sedatüüpi kiirgus lähtub plahvatanud tähtede, supernoovade jäänukitest.(Heikki Oja "Põhjanael") 4 Tähtede värvus ja heledus Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised
nagu nähtamatu kosmiline majakas. Esimese pulsari avastas Cambridge'i astronoomiadoktorant Jocelyn Bell Burnell 1978. aastal. Praegu on teada 2000 pulsarit, kuid meie galaktikas võib pulsareid olla isegi 100 000. Aja jooksul nende pöörlemine aeglustub. Pulsarid tekivad tõenäoliselt supernoova plahvatuse tagajärjel, sellepärast ongi enamik neist leitud meie Galaktika kettaosast, kus supernoova plahvatusi toimub tihti. Pulsareid ei avastata täpselt samadest kohtadest, kus toimus supernoovade plahvatusi, sest nad tekivad siis, kui plahvatuse rusud on juba kaugele jõudnud. Kaksiktähed Kaksiktäht on kahest gravitatsiooniliselt seotud tähest koosnev süsteem, kus mõlemad tähed on orbiidil ümber nende ühise massikeskme. Heledamat tähte kahest nimetatakse peatäheks ehk primaartäheks. Teist tähte kutsutakse üldiselt kaaslaseks ehk sekundaariks. Kui kaksiktähed on teineteisele küllalt lähedal, võivad nad gravitatsiooniliselt mõjutada kaaslase atmosfääri
Kui gaasipilvest eralduva gaaskera mass on väga suur, üle 100 Päikese massi, näitavad võrrandid, et stabiilset seisundit ei saabu ja tähte ei teki. Ta jaguneb juba enne vesiniku süttimist mitmeks eraldi keraks. Kui aga tekkinud tähe mass on alla kümnendiku Päikese massist, siis on kiirguse lahkumine nii lihtne, et tähe sisetemp ei tõusegi 10 miljoni kraadini. 29)Miks loetakse Päikest teise põlvkonna täheks? Kuna ainult noovade ja supernoovade abil on võimalik sünteesid rauast raskemaid elemente, siis võib järeldada, et juba ammu enne Päikese ja planeetide teket pidi siin eksisteerima varasemate tähtede põlvkond, mille sisemuses valmistati eluks vajalikke keemilisi elemente. Ilma noovadeta ja supernoovadeta , jääksid kõik rasked elemendid tähtede sisse ja meil poleks millestki valmistada ei "jääd" ega "kive", elusorganismidest rääkimata. Vähemalt osa massiivsemaid tähti peavad olema selleks ajaks oma
mõjul. Teadlased kogusid murdunud valguskiirte jälgi, mis pärinesid 500 000 kaugest 3 galaktikast, mille mõnede vanus võib olla kuni 7 miljardit aastat, ning panid selle abil kokku kujutise massist, mis teleskoobis on nähtamatu. Uuringutest saadud tulemus näitab, et on kohti kus tume aine on olemas, aga tava-ainet ei ole. Seda on võimalik seletada, näiteks esimeste supernoovade abil, mis suurema osa tava-ainest (gaasist) plahvatuse lööklainega minema surusid. Tume aine jaotus klombiliselt ja piirkonniti erinevalt, lisaks on leitud sarnast jaotust erinevatel kaugustel. See tähendab, et Universumi vanus on erinev. Vaatluste põhjal saab öelda, et varasemas universumis paiknes tume aine ühtlasemalt, mis kinnitab, et varasem ,,kuuma" tumeda aine teooria ei pea paika. ,,Kuuma" tumeda aine teoorias arvati, et tumeda aine kandja on hiljuti avastatud osake neutriino
TUND nr 7 11.klass 2.3. MAA TEKE JA ARENG Galaktika on miljonite, miljardite või triljonite tähtede kogum. Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille heledus kasvab ootamatult miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga. Arvatakse et supernoovade plahvatustest eraldunud raskete elementideta poleks elu teke olnud võimalik. Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega seotud objektidest ja nähtustest, sealhulgas planeet Maa, millel me elame. Tegemist on kõige paremini tuntud näitega planeedisüsteemist, mis üldjuhul koosneb ühest või mitmest tähest ning nendega gravitatsiooni tõttu seotud ainest (planeedid, meteoorkehad, tolm, gaas).
vesinikutuumadest moodustuma heeliumituumad. Nii moodustusid esimesed tähed. Prootium saab heelium-4-ks peamiselt deuteeriumi ja triitiumi kui vaheastmete kaudu. Seejuures vabanev energia on tähtede energiaallikas. Hiljem tekkisid väga suurtes tähtedes samuti tuumasünteesi teel raskemad elemendid süsinik, lämmastik ja hapnik, mis on kõikide tuntud eluvormide põhikomponendid. Osa materjali väljus tähtedest tähetuulena, supernoovade plahvatustena või muul moel ning nendest koos säilinud gaasiga tekkisid uued tähed, jne. Siiski on algsest vesinikust ja heeliumist tuumasünteesis ära "põlenud" vaid väike osa. Umbes kolm neljandikku keemilistest elementidest koosnevast ainest (või kaks kolmandikku Universumi massist[23]) moodustab endiselt vesinik gaasipilvede ja tähtede kujul. Peajada tähed koosnevad peamiselt plasmaolekus vesinikust.[24][25] Universumis on vesinik kaugelt levinuim element
milj kraadi juures üsna harvad.Prootoni ja elektroni ühinemine toimub vajaliku energia olemasolu korral väga väikese tõenäosusega.Põhjuseks on see, et elektronile tuumajõud ei toimi ja siin on tegev teistsugune nn nõrk vastastikmõju. Suuremates tähtedes ja tähtede arengu lõppstaadiumides toimub ka teistsuguseid tuumareaktsioone, selliseid, kus heeliumist tekib raskemaid tuumi kuni raua tuumadeni välja.Veel raskemad tuumad tekivad vaid supernoovade plahvatustel. (vana)Tuumafüüsika rakendus-Kõige tuntum on kasuliku energia tootmine.Tuumkütuse kõrge energia tootmine. Tuumkütuse kõrge energiasisaldus on pannud kasutama tuumaenergiat peale elektrijaamade veel laevadel ja kosmoseaparaatides, kuid potentsiaalne avariiohtlikkus piirab selliseid rakendusi. Tuumareaktorite abil toodetavad erinevate keemiliste elementide radioaktiivsed isotoobid on leidnud kasutamist tehnikas, tootmises, meditsiinis ja teaduses
100 kosmilist kiirt milles esines elemente vahemikus 75-89 (grupp elemente millesse kuulub plaatinum, elavhõbe ja plii). Kasutatud detektor oli palju suurem kui enamus teaduslikke vahendeid mida kasutab NASA praegu. Et teha paremaid mõõtmisi on vaja veelgi suuremat detektorit ja mida suurem on detektor, seda suurem on selle maksumus.[2] 3 Kust need tulevad? Enamus galaktilisi kosmilisi kiiri on arvatavasti kiirendatud supernoovade jäänuste plahvatuslainetes. See ei tähenda, et supernoova plahvatus ise osakesed sellisele kiirusele saab. Plahvatuse jäägid, laienevad gaasipilved ja magnetväli võivad kesta tuhandeid aastaid ja see kiirendabki kosmilisi kiiri. Põrgates edasi ja tagasi jääkide magnetväljas laseb suvaliselt mõnel osakesel koguda energiat ja saada kosmiliseks kiireks. Lõpuks koguvad nad piisavalt kiirust ja jäägid ei suuda neid enam endas hoida ja nad põgenevad Galaktikasse.[2]
suurendatud atmosfääriga, algse massiga ligikaudu 20-50 päikese massi, aga on kaotanud juba 4 umbes pool sellest massist. Tuntud kollased hüperhiiud on näiteks V766 Centauri ja Rho Cassiopeiae . Teisi tüüpe loendan alateemas Täheliikide iseloomustus. 2 Tähe evolutsioon Täheteke algab udukogu pilves tekkinud ebastabiilsusest gravitatsioonis, mille põhjused võivad olla näiteks tähe surma (supernoovade) lööklained või galaktika ühinemisprotsessid. Kui ala tihedus on saavutanud kriitilise summa ja pilve siserõhk ei ole suutlik enam tasakaalustama gravitatsioonijõude, algabki kokkutõmbumine. Tiheduse suurenedes muutub gravitatsiooniline energia soojuseks ja pilve temperatuur hakkab tõusma. Jõudes tasakaalulisse olekusse, tekib pilve südamikus prototäht (täheks kujunev keha). Pilt 2: Päikese-sarnase tähe eluteekond sünnist (vasakul) kuni
tõuseb umbes 10 milj. kraadini , mis on vajalik – termotuumasüsteemiks. 22. Mis on Linnutee? Selgel ööl, tähistaevast vaadates näeme taevas helndavat vööd ehk paela. See on linnutee tähevöö, mis kulgeb põhja- lõuna suunas. Linnutee tasandi läheduses ongi koondunud namik nähtavaid tähti. Ka need tähed, mis tasandist kaugemal asetsevad kuuluvad ka Linnute tähesüsteemi. Peale selle kuuluvad sinna gaasi – ja tolmudud, supernoovade plahvatusejäägid, tähekettad. Kettakujuline, läbimõõt umbes 100 tuhat valgusaastat. Ümbritsetud haloga, mis koosneb hõredast gaasist. Päike on 34000 valgusaasta kaugusel galaktika tuumast. 23. Kirjeldage meie Galaktikat Meie Galaktika kuulub spiraalsete galaktikat hulka. Suurem osa tema tähtedest, tolmainest ja gaasist on koondunud spiraalharudesse. Päike ise asub ühe spiraalharu sisemise serva lähedal. 24. Kuidas klassifitseerida galaktikaid? Kirjeldage galaktikatüüpe.,
moodustuma heeliumituumad. Nii moodustusid esimesed tähed. Prootium saab heelium-4-ks peamiselt deuteeriumi ja triitiumi kui vaheastmete kaudu. Seejuures vabanev energia on tähtede energiaallikas. Hiljem tekkisid väga suurtes tähtedes samuti tuumasünteesi teel raskemad elemendid süsinik, lämmastik ja hapnik, mis on kõikide tuntud eluvormide põhikomponendid. Osa materjali väljus tähtedest tähetuulena, supernoovade plahvatustena või muul moel ning nendest koos säilinud gaasiga tekkisid uued tähed. Siiski on algsest vesinikust ja heeliumist tuumasünteesis ära "põlenud" vaid väike osa. Umbes kolm neljandikku keemilistest elementidest koosnevast ainest moodustab endiselt vesinik gaasipilvede ja tähtede kujul. Peajada tähed koosnevad peamiselt plasmaolekus vesinikust. Universumis on vesinik kaugelt levinuim element. Päikese massist moodustab üle poole vesinik.
sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja planeet Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Kasutatud materjalid: http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCsteem http://www.rak.edu.ee/opiobjektid/universum/pikesessteemi_tekkimine.html http://et.wikipedia
3.78*109K ning prootonite ja neutronite arvu suhe np/nn= 300. Tulemus on saadud Päikesesüsteemist määratud isotoopide (Ti, V, Cr, Mn, Fe, Co, Ni) esinemissageduse järgi. Valgete kääbuste keemiline koostis näib olevat moodustunud alfaprotsessi tulemusena, kuid mõne valge kääbuse spektris esinevad väga intensiivsed raua jooned, mis viitab e-protsessile ja rauast tuumale. Siit esimesi kinnitusi astrofüüsikute enamuse veendumusele, et valged kääbused on supernoovade jäänused. (lk 114-115, Universum, Veiko Veskimäe, Tallinn 1997) Punaseks hiiuks muutumine Tuumareaktsioonide siirdumine tähe keskmest õhukesse kihti (nt. Kihiline tuumapõlemine) tähendab seda, et energiat tootva ala pindala suureneb. Kiirgus tungib tähes ägedalt nii sisse kui väljapoole. Tulemuseks on tähe keskosa kokkutõmbumine (seestpoolt ei tule väliskihtide kaalu tasakaalustavat kiirgust) ja välisosa paisumine. Täht muutub suuremaks ja punasemaks
tähtkujus. See andis tunnistust alles avastatud tähtede liigi magnetaride olemasolust. Magnetarid on tähed, mille magnetväli on sadu kordi suurem tavaliste pulsarite magnetväljast. Hubble'i kosmoseteleskoop tegi järjekindlalt uusi pilte ülisügavast Universumist nii lõuna- kui ka põhjataevas. Mitu päeva kestnud pildistamise tulemusel ilmusid ülesvõtetele galaktikad, mis pärinevad väga varajasest Universumist, olles kuni 12 miljardi aasta vanused. Ka kaugete supernoovade mõõtmine täpsustas Universumi käitumist tulemused viitavad, et Universumi paisumine võib olla kiirenev, mitte aga aeglustuv ning kokku tõmbuma hakkav. Ning Jaapanis toimunud neutriino mõõtmise katse näitas viimaks, et neutriinol on mass, nii nagu seni oli kahtlustatud. See annab alust loota, et varjatud aine mõistatus hakkab saama lahendust. Meteoorid, mis ilma ruumist läbi vilksatasid, arvasid vanad Saarlased "Vädajad" olevad
Ultraviolettkiirgust tuleb näiteks Päikesest. Raadiokiirgust kasutatakse raadio- ja televisiooniülekannetes. Kõikide tähtede kiirgus jaotub eri lainepikkusteks üldjoontes samamoodi. Tähed ei ole täiesti ideaalsed kiirgusallikad, kuigi nad on ideaalsele lähedased. Tugevas magnetväljas liikuvad elektronid saavad välja nn. sünkrotronkiirgusest ehk pärsskiirgusest. Sedatüüpi kiirgus lähtub plahvatanud tähtede, supernoovade jäänukitest. Tähtede värvus ja heledus Tähte kui valgusallikat iseloomustab valgusvõimsus ja valguse spektraalne koostis ehk lihtsalt spekter. Suhteline helendus on valgusvõimsuse suhe Päikese valgusvõimsusesse. Absoluutne helendus, mida kasutavad astronoomid, on tähe näiv helendus, kui täht asuks meist 10 parkesi kaugusel. Nagu eelpool mainitud, on olemas erinevat värvi tähti. Mõned on valged, teised sinakamad, kollakamad või oranzid- punakad
täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi
Siinkohal tänatakse abi osutajat --- 3 1. PLAHVATUS Plahvatus on mingis ruumiosas toimuv energia ülikiire vabanemine, millega kaasnevad aine oleku muutus, temperatuuri järsk tõus ja lööklaine [3]. Plahvatuse purustavat toimet põhjustab plahvatus kohas tekkiv kõrge rõhk. Vabaneva energia liigi järgi eristatakse füüsikalist- , keemilist- ja tuumaplahvatust. Tugevaimad plahvatused toimuvad kosmoses noovade ja supernoovade süttides. Maal on tugevaimad plahvatused termotuumaplahvatused ja vulkaanipursked. Plahvatust rakendatakse peamiselt geoloogias, ehituses (näiteks tammiehituses) ja sõjanduses [3]. Keemiline plahvatus on soojusenergia ja gaaside eraldumine ülikiiretes keemilistes reaktsioonides. Tavaliselt on eralduvateks gaasideks süsihappegaas (CO 2), vesinik (H2), hapnik (O2) või lämmastik (N2). Gaaside ruumala on tahketest- ja vedelatest ainetest tunduvalt suurem
täistiiru 226 miljoni aastaga. Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraaliharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on päikesesüsteem jäänud spiraaliharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraaliharudest lähtuv supernoovade kiirgus võiks teoreetiliselt teha planeetide pinnad steriilseks, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Maa on jäänud spiraaliharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad. Veel hiljaaegu oli päikesesüsteem ainuke tuntud näide planeedisüsteemist, olgugi et laialt usuti teiste võrreldavate süsteemide olemasolu. Nüüd on avastatud mitmeid planeedisüsteeme, kuigi nendest on väga vähe teada
annaabi.ee 
