jõuavad kogu kehasse HINGAMINE Keha külgedel pearindmiku Tagakehal alalpoolel Lõpused ja trahheed kilbi all lõpused. Raamatkopsudega, trahheedega tagakehal. TOITUMINE Suurte sõõrgadega haarab Püüab saaki Spetsiaalsete suistega, toidu ja suunab suuava püünusvürguga, sööb vaid loomtoidulised, juurde, lõuad + vedelat toitu ohvri taimtoidulised ja maohambad, sööb vetikad, kehasse seedenõret. segatoidulised. väikesed loomakesed, surnud konnad, kalad. VERERINGE Avatud, südamest Avatud, pikk torukujuline Avatud, süda kehaõõnde
või lõhedes peidus. Öösiti aga ründavad magavaid inimesi, imevad nende verd ning naasevad siis oma varjupaikadesse. Voodilutikad viibivad ühiselt varjupaikades, kuid söömas käivad üksinda. Voodilutikas elutseb maismaal. Lutikas toitub püsisoojaste loomade verest. Munast koorumise järel toitub lutikas eranditult värskest verest, ent võib ka mitu nädalat söömata olla, kui tal sobivat ohvrit ei õnnestu leida. Voodilutikas kuulub lutikaliste seltsi. Lutikad on nokakujuliste suistega varustatud putukad. Voodilutikas toitub püsisoojaste loomade, peamiselt imetajate ning mõningate lindude verest. Inimese poole tõmbab lutikat see, et me hingame välja süsihappegaasi ja meie organism kiirgab soojust. Verd imevad nii emas- kui isasloomad, ent emased, kelle ihus arenevad munad, imevad palju rohkem. 5 - 10 minuti jooksul imeb lutikas niisuguse hulga verd, mis vastab tema viiekordsele kehakaalule. Olles end verd täis imenud, naaseb ta oma
Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate meelteks on nägemine (üsna halb, täppsilmadega esemete kuju ei erista, liitsilmad annavad mosaiikse pildi), kuulmine (tähtsam, kui nägemine, sest putukad suhtlevad helisignaalide abil), haistmismeel (üsna hea, lõhna tunnevad tundlatega), maitsmismeel (üsna hea, maitset tunnevad suistega) ja kompimismeel. Putukate vereringe on avatud. Putukad hingavad trahheedega, mis ulatuvad nende kõigi siseelunditeni. Hingeavad paiknevad kahel pool keha külgedel. Rohutirtsud siristavad tagasäärt esitiiva serva vastu hõõrudes, ritsikad aga tiivakandu vastamisi hõõrudes. Vaegmoondes (rohutirtsul) on areng järgmine: munavastnevalmik, täismoondes aga: munavastnenukkvalmik. Putukad jagunevad rohutirtsudeks (1-2 cm, taimetoiduline), ritsikateks (suuremad kui rohutirts,
Munad munetakse pesa sisemusse, tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest. Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu. Suistega imevad mesilased õitest nektarit. Õitelt imetud nektar läheb mahukasse pugusse ja segatakse pugunäärmete eritistega. Korjelennult naasnud mesilane asetab nektari vahast kärjekannudesse, kus see segu muutub meeks. Paljunemine *Mesilaste elutsükkel hakkab, kui emane muneb igasse kärjekannu muna. Viljastatud munadest sünnivad emased, viljastamata munadest aga isased. Kolme ööpäeva pärast kooruvad munadest vaglad, keda algul toidetakse toitepiimaga, hiljem aga mee ja õietolmu seguga
energiat. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Teist nii kontsentreeritud valgu- ja energiaallikat looduses lihtsalt pole. Teiste mitte verd imevate putukate emasloomad peavad mitmeid päevi näiteks nektarit või taimelehti sööma, et munade arenguks vajalik kogus toitaineid koguda. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva, kuid imejale võrdlemisi ohtliku imemispingutusega. Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe- kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, "süstib" sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema. Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema
Sageli näeb ühes kohas mitut emast. Kui neid ehmatada, lõpetavad nad helendamise, kui aga ettevaatlikult läheneda, jätkavad helendamist. JAANIMARDIKA ISELOOMULIKUD OMADUSED Emane: Tiivutu. Tema lüliline keha meenutab vastse oma. Helenduselund paikneb tagakeha tipul. Isane: Emasest väiksem. Suurte silmade ja hea nägemisega. Isane on tiibadega ning lennuvõimeline. Kattetiivad kaitsevad kilejaid tiibu ajal, mil putukas ei lenda. Vastsed: Võimsate suistega varustatud röövloomad. Neilgi on tagakeha lõpul helenduselundid. SUURUS Pikkus: Emasel 10-18 mm, isasel 10-13 mm. Välimus: Emasel ja vastsetel on pikk lüliline keha, isastel on tiivad ning nad on lennuvõimelised. Suised: Vastsetel haukamissuised, täiskasvanud mardikatel on suised kärbunud. PALJUNEMINE Munad: 1 mm suurused. Munade arenguperiood: 2-4 nädalat. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Rühmades. Toitumine: Vastsed toituvad limustest. Täiskasvanud ei söö.
saab. Munad munetakse pesa sisemusse tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest. Mesilased käivad korjelennul - korjavad karvaste jalgade külge õite tolmukatelt õietolmu. Suistega imevad mesilased õitest nektarit. Õitelt imetud nektar läheb mahukasse pugusse ja segatakse pugunäärmete eritistega. Korjelennult naasnud mesilane asetab nektari vahast kärjekannudesse, kus see segu muutub meeks. Paljunemine Mesilaste elutsükkel hakkab, kui emane muneb igasse kärjekannu muna. Viljastatud munadest sünnivad emased, viljastamata munadest aga isased. Kolme ööpäeva pärast kooruvad munadest vaglad, keda algul toidetakse toitepiimaga, hiljem aga mee ja
oma vahel helisignaalide abil. Lõhna tunnevad tundlatega, maitset suiste ja suus paiknevate tunderakkudega. Sihktiivalised hingavad trahheedega, mis ulatuvad kõigi seedeelunditeni. Vereringe on avatud. Süda paikneb kehaõõne seljaosas ja juhib vere pea piirkonda. Erituselunditeks on kehaõõnes paiknevad eritustorukesed, mis juhivad eritatavad ained tagasoolde. Seedeelundkond on torujas ja läbib kogu keha. On nii taim- kui ka loomtoidulisi sihktiivalisi. Suud ümbritsevate suistega hammustab putukas taimedelt lehetükke ja peenestab need, siis segab suus süljega ja neelab pugusse. Hulgipaljunemise korral tekitavad kõrbetes ja steppides suurt kahju rändtirts ja kõrbetirts, kes võivad suurel alal hävitada kogu taimestiku (EE nr. 8). Paljunemine Sihktiivalised on lahksugulised. Paarumisel viib isane oma seemnerakud emase suguteedesse. Umbes nädal pärast paaritumist muneb emaputukas munad mulda ja kasutab seemnerakke munarakkude viljastamiseks
Hz sagedusega tiivapirin. Nad lendavad vaid niiske ja tuulevaikse ilmaga. Millal ja miks sääsed inimesi ründavad Verd imema tulevad ainult emased sääsed. Nad peavad saama korraliku verekõhutäie selleks, et verest saadud valke kasutada munade arenguks. Loomade veri ongi sääskede jaoks kui energiajook pikamaasportlasele. Sääsk saab kogu vajaliku portsu kätte umbes 10 minutit kestva imemispingutusega. Iminokas asuvate hambuliste suistega puurib sääsk läbi naha esimese sobiliku kapillaarini, kust imetakse oma kehakaaluga võrreldes kahe kuni kolmekordne kogus verd. Selleks et vältida imetava vere hüübimist, "süstib" sääsk ohvrisse oma süljenäärmete eritist. Pärast vereimemist lendab emane sääsk vaevaliselt, raske kõhutäie käes ägades, mõnda varjulisse paika seda seedima. Umbes nädala möödudes hakkab ta munema. Pärast munemist võib emane sääsk aga taas tulla verd imema. Sellist
· Pikk mitmekambriline süda · Avatud vereringe, mis kannab edasi toitaineid ning viib jääkaineid erituselunditesse, kuid hapniku ei transpordi. · Hingamiselunditeks on trahheed, üks ots avaneb putuka keha küljel, teine haruneb peenemateks torukesteks, mille kaudu liigub õhk putuka elundite juurde. · Tiibu ja tagakeha liigutades pumpab putukas hapnikurikast õhku trahheedesse ja süsihappegaasi välja. · Toitub taimedest: o Suistega hammustab lehe tükke ja peenestab need o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud :
(Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Sipelgatest tülikamad on meil mullamurelased, kes võivad mesindusele tunduvat kahju teha. Nad ehitavad oma kaevandpesi mullas või pesitsevad kändude koore ja kivide all. Kui nad tarude toppematerjalis hakkavad pesitsema, siis on neid sealt üsna raske välja ajada. (Kulbin, Raudsepp, Vahenõmm, 1989). Mesilashunt (Lisa 3) on välimuselt herilasega väga sarnane putukas, kuid pea on tal tunduvalt suurema ningvarustatud tugevate suistega. Emane mesilashunt uuristab 25 - 40 päevase elujooksul lagedale, rohukamarata maapinda 4 - 8 pesa, kuhu ta paneb kõikidesse pesadesse 3 - 8 surmatud mesilast ning muna muneb ta ainult ühe mesilase rindmikule. Kuna mesilased on ainsad kes sobivad mesilashundi vagla söödaks, siis on mesilashundi elu ilm mesilasteta võimatu. Vaglast areneb välja nukk, mis talvitub ja valmik väljub kevadel. Täiskasvanud mesilashunt toitub aga mesilaste meepõiesisaldisest, mille saab ta surmatud
tundlatega,maitset suistel ja suus paiknevate erituselunditesse.hapnikku aga nedne veri ei tunderakkudega.nägemine on transpordi. halb.lihtsilmadega eristavad valgust ja varju.liikumist tajuvad hästi. Putukad hingavad trahheedega Rohutirtsul on torujas seedeelundkond Hingamiselunditeks on neil erilised Rohutirts toitub taimedest.suud ümbritsevate torukesed e. Trahheed.nende üks ots avaneb suistega hammustab ta lehetükke ja putukas keha küljel, teine haruneb putuka peenestab need, siis segab suus süljega ja sisemuses peenemateks torudeks.torukeste neelab pugusse.edasi läbib toit mao ning kaudu liigub õhk putuka elundite juurde.tiibu soole, kus see seeditakse.kuna tagasooles ja tagakeha liigutades pumpab putukas imendub suurem osa veest tagasi, saab papnikurikast õhku trahheedesse ja SHG-ga rohutirts läbi ajada ainult toidus sisalduva
Alamklass: Välislõugsed (Ectognatha) Selts: Harjashännalised (Thysanura) Pikkus kuni 1,5 cm; keha kaetud soomustega. Allasuunatud suistega pea. Tundlad pikad, niitjad. Suised ulatuvad peakapsli seest välja. Alalõuad on pikenenud, meenutavad jalgu. Silmad hästi arenenud; liitsilmad. Rindmikulülid kergesti eristatavad; igale lülile kinnitub paar jooksujalgu. Selgmiselt
Toakärbes eelistab elada inimasulates, kus on piisavalt toitu. Ühel emasel toakärbsel võib olla teoreetiliselt vegetatsiooniperioodi jooksul kuni 5 triljonit järglast. Nende peata vastsed arenevad seedenõredega vedeladatud toidukördi sees. See võimaldab toitu kokku hoida. Toakärbes on tuntud haigusetekitajate levitaja, kuna need ei hukku kärbse sooles. Toakärbse sarnane pistekärbes ründab inimesi alates juuli lõpust. Maokiinlased on keskmise suurusega, karvased, redutseerunud suistega kahetiivalised. Vastsed arenevad kabjaliste (hobused, eeslid, ninasarvikud) ja elevantide maos ja teistes soole osades. Emasputukad munevad munad loomade karvadele, sagedamini mokkadele, põskedele ja lõua alla. Koorunud vastsed ronivad ise suhu ja sealt edasi seedekulglasse, kus kinnituvad limaskesta külge. Osa liike muneb munad kohtadesse, kust loom sügab end hammastega. Sellised munad säilitavad eluvõime kuni 250 päeva. Vastsed nukkuvad mullas. Kogu maailmas on levinud hobuste maokiin
Sääse eritatav sülg tuimestab nahka, takistab vere hüübimist ja soodustab vere voolamist. Sääse sülje kaudu levivad parasiidid uude peremehesse.Sääsed väldivad otsest päikesevalgust, rohkem tegutsevad nad varjulistes paikades ning õhtuhämaruses. 65 Sääseliste valmikud toituvad enamasti taimemahladest. Kolmes sugukonnas on valmikud verdimevad (Culicidae, Simuliidae ja Ceratopogonidae). Mõned sugukonnad on redutseerunud suistega (Chironomidae ja Cecidomyiidae). Sääseliste vastsed asustavad väga mitmesuguseid elupaiku nii vees kui maismaal, nende seas on nii rööv- kui taimtoidulisi vorme. Kärbselistega võrreldes on sääselised enamasti küllalt kehvad lendajad, nad on aeglasemad ja kohmakamad. 17. sajandil levisid kollapalavikku levitanud sääsed Aafrikast Uude Maailma orjalaevadega. Tänapäeval levitavad sääsed lisaks kollapalavikule ka dengepalavikku, Chikungunya,
Toitub lagunevast orgaanilisest ainest (puit, lehed,jmt) kuid võib süüa käike ka õuntesse või kartulitesse. ÄMBLIKULAADSED Ämblikulaadsed - enamik elab maismaal küllaltki varjatult ja enamik on röövtoidulised, kes kütivad väiksemaid selgrootuid. Paljud koovad saagi püüdmiseks võrgu. Neil on 8 jalga. Eesti faunas putukate järel liigiliselt kõige mitmekesisem rühm. Pärislestalised: Närilestalised söövad oma haukamistüüpi suistega tahket toitu, imilestaliste suised on muundunud pistmissuisteks. Nad saavad läbi torgata loomade ja taimede kehakatetest ja imeda vedelat kehamahla. Nugilestalised elavad tihti putukate ja selgroogsete loomade kehal, olles parasiidid. Vabaltelavad nugilestalised elavad kõdus ja on enamasti rööveluviisiga. Paljud nugilestalised elavad pisiimetajate ja lindude pesades. Nad toituvad pesapoegade verest. Verd imevad ka puugid, kes on maismaaselgroogsete parasiidid.
annaabi.ee 
