Suhtlusvõrgustike sõltuvus (0)

Suhtlusvõrgustikude sõltuvus
Räägiksin meeleldi narkootikumidest ja toitumishäiretega inimestest aga võrreldes narkomaanide ja anoreksikute arvu nutitelefoni ja suhtlusvõrgustike sõltlaste arvuga on need vaid olematud numbrid.
Oleme noored, kes ei suuda isegi ühte tundi veeta ilma korraks oma nutiseadet kontrollimata, ega’s pole mingeid teateid tulnud ja mulle isiklikult valmistab see muret, sest kõik need toredad hetked ja seiklused mis jäävad elamata lihtsalt tänu sellele, et sa passisid oma pikslitest tehtud arvuti või nutitelefoni ekraani ja olid välismaailmast eraldatud. Käies tänaval ringi märkan igalpool noori ja ka vanemaid inimesi kes on oma telefoni taga nagu ahv puuotsas ja ei suuda lahti lasta, kerides ja kerides sama telefonirakendust ilma, et seal oleks isegi midagi uut siis tekkinud. Sa ei pea ju esimese asjana ärgates haarama telefoni, et vaadata kas keegi on facebookis midagi kirjutanud või avama instagrami vaatamaks mitu uut followeri oled üleöö saanud. Teismeeas noored ei suuda kaasaegses ühiskonnas leiduvatele ahvatlustele vastupanna ja tunnistan, et isegi olen selle lihtsa kuid kohutava nakkuse kätte langenud. Enamus õpilasi lähevad koju ja ütlevad endale „ainult 5 minutit olen netis ja siis hakkan õppima“, kell ainult läheb ja läheb ja õhtu kättejõudes on õppimist edasi lükatud otsuseni, et „ hommikul õpin“, hommikul üles ärgates on õppimise asemel telefon jälle käes ja keritakse uudistevoos edasi ilma suurema süümepiinadeta. Kõik see süütuna tunduv ekraani taga istumine ei tundu nii hull ju kui seda teha igapäevaselt, aga kui sa mõtled mis oleksid võinud teha hoopis selle asemel, oleksid võinud sõpradega kokku saada ja istuda, oleksid võinud õppida ja sellega panustada oma tulevikku mis tegelikut ka kasu toob, sest facebooki kerimine 6 tundi päevas ei teeni tulevikus raha aga need 3 laiki mis uuele pildile said panevad tundma küll nagu kuulsus aga materjaalset kasu ei loo. Sotsiaalmeediavõrgustikudes surfamine pole ainult peale kooli või tööd kodune tegevus, isegi kui mõni hea sõber või sõbranna kutsub kohvikusse kohvile ja juttu vestma tekib esimesena küsimus „kas mu telefoni aku peab nii kaua seal vastu?“ ja minnaksegi sõbraga välja kohvitama samalajal telefonis istudes ja sõbra juttu taustamürana kuulavat. Kuid kas me ka ise tajume, kui palju tegelikult teeb see igapäevane ninapidi nutiseadmes istumine meile endile halba? Kui palju see muudab meie isiksusi, tervisliku seisundit ning üleüldse reaalelu suhtlemisoskust? Üks sotsiaalmeedialeht teise otsa kui ühes sai keritud kohta kus eile pooleli jäi liigutakse koheselt teisele rakendusele üle, ise tajumata,et pool minutit tagasi sai ka sealt kõik ära „like“-tud ja kommenteeritud.Kõik see hakkab juba noorelt kui sõlmitakse n.ö. leping Facebookiga mis kestab vanaduspõlveni ja ainuke mis nende tühjalt istutud tundidega teeninud oled on läbi netikaabli saadetud elektroonilised signaalid sõbrale kus kirjutasid, et igatsed teda aga reaalselt ei näe vaeva, et ekraani tagant liigutada ja reaalsuses sõbraga kokku saada.
Facebooki sulgemine tooks endaga kaasa infosulu, mistõttu jääks ilma näiteks trenni aegade muutmise infost ning ei õnnestuks osa inimestega kontakti saavutadada. Inimesed on juba harjunud, et arvutitaga istumine on nende normaalne päeva osa, kuigi on neid kes on peale motivatsiooni videode vaatamist ka Facebooki kustutanud ja Twitteri sulgenud ning eluga midagi kasulikumat peale hakanud. See kõik on meile igapäevaseks rutiiniks saanud ja nüüd on juba liiga hilja , et selg pöörata, tuleb aksepteerida, et tehnoloogia ja tarkvara on meie üle võimust võtnud ja kontrollib meid.
Erich Kivi
G1D