rubla eest 10 aastaks maakonna peamehele Bernhard-Heinrich von Strykile, kellele mõis 27. oktoobril 1820 ka päriseks kirjutati. 1819. aastal kaotati Liivimaal pärisorjus. Tegelikku vabadust see talupojale veel ei andnud, küll oli aga see esimene samm selle suunas. Pärisorjus asendus teoorjusega. Kuigi talupoeg oli vaba, puudus tal isikuvabadus. Bernhardi ja tema laste vahel 20. aprillil 1822 sõlmitud pärandusakti järgi sai mõisa endale poeg (maakohtunik) Aleksander-Georg-Gottlie von Stryk (14.XII 1787 - 14. X 1845) 53 300 rubla eest. See kinnitati aktiga 8. juulil 1842. 5. oktoobril 1845 tehtud testamendi järgi omandas Suure-Kõpu mõisa 60 000 rubla eest tema tookord veel alaealine poeg (hilisem abiõpetaja) Alexander-Otto-Heinrich von Stryk (1839-1903), kellele mõis 23. novembril 1854 ka kinnitati. Alexander - Georg-Goettlieb von Stryk oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Juliane Charlotte Frederice von Dochenhausen, lesestunud majaproua, kes tegelikult
aastast. Kui 1800. aastal eraldati mõisa põhjapoolsed maad iseseisvaks Väike-Kõpu mõisaks, hakati vana mõisa kutsuma Suure-Kõpuks. Ajaloolise jaotuse järgi Viljandimaale Kõpu kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Viljandimaale Kõpu valla territooriumile. 1805. aastal siirdus mõis von Strykide aadliperekonna omandusse, kelle kätte ta jäi kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Viimane võõrandamiseelne omanik oli Alfred von Stryk. Mõisa esinduslikklassitsistlik peahoone valmis 1847. aastal arhitekt Emil Julius Straussi projekti järgi. Hoone oli keskelt ja tiibade osas kahekorruseline, vaheosades aga ühekorruseline. Kesk- ja külgrisaliitidel on klassitsismile omased kolmnurkfrontoonid. Keskrisaliidil on need kaunistatud veel hammaslõikeliste friiside ning segmentkaarse aknaga. Hoone keskosa ilmestavad lisaks veel joonia kapiteelidega pilastrid. Peasissekäigu ees on lahtine sammasrõdu.
Samal aastal läks Suure-Kõpu edasi Franz George von Oettingeni omandusse. Ta pidi selle aga 1805. aastal võlade katteks õemehele Bernhard Heineich von Strykile loovutama. 1822. Aastal kirjutati Suure-Kõpu eelmise omaniku poja Aleander Georg Gottlib von Stryki nimele. Tema oli mõisa elu isa asemel juhtinud juba 1806. aastast, sest Strykidele kuulusid peale Suure-Kõpu veel Ridala, Tihemetsa, Kärsu ja Taagepera mõis. Kui Alexander Georg Gottlieb von Stryk 1836. aastal teist korda abiellus, asus ta ehitama uut peahoonet. Abikaasa Ameline Helena aga suri juba 1843. aastal. Lesk sattus masendusse ning häärberi ehitus jäi soiku. 1903. aastal pärandus mõis Alfred Georg Alexander von Strykile. Ta abielus 1905. Aastal Anna Jeanette Aimee Stael von Holsteiniga ning neil oli kokku viis last. Alfred Georg Alexander von Stryk langes 1919. aastal Kose kihelkonnas Külevando küla juures punavägede vastu võideldes. 1920
sajandi arhitektuurisuundasid juugendist kaasaja era- ja avalike hooneteni. Peamiselt püüan tuua näiteid Tartu lähistelt, aga mõne suuna puhul kirjeldan ka kaugemal asuvaid ehitisi, mida saaks välja tuua hea näitena seda arhitektuurisuunda iseloomustamaks. Juugend Taagepera mõis Taagepera mõis, nimetatud ka Taagepera lossiks rajati juba enne liivisõda Valgamaale ning seisis kuni 1674. aastani Rehbinderite valduses, aga vahepeal põles mõisamaja maha ning 1904. aastal lasi Hugo von Stryk mõisahoone taastada saksa arhitekti Otto Wildau projekti järgi. Enne 20. sajandit oli Taagepera mõisakompleks üsna tagasihoidlik ning sellest ajast on säilinud vaid mõned üksikud ümberehitatud kõrvalhooned. Stryk’i poolt taastatud mõisahoone kujunes üheks baltimaade suurejoonelisemaks juugendstiili näiteks. Hugo Ferdinand Bernhard von Stryk laskis raha kokku hoidmata projekteerida tohutu maja,
De har ngt hinder!! Vilken typ av hinder? Fullständigt stopp- p, Funktion- Vokalerna utgör stavelsekärnor, men sonora konsonanter som l, r, m, n har också stavelsebildande eller syllabisk funktion. En stavelse består av en vokal och en eller flera konsonanter. Ibland kan vokalerna sakna stavelsebildane funktion- då är de osyllabiska. Konsonater bara fyller stavelser. 2. Ge exempel på svenska enstaviga ord som innehåller följande ljud (stryk under ljudet, dvs. här = grafemet, i ordet, samt det fonetiska tecken): Vokaler : a) en rundad bakre halvöppen, månne, boss b) en rundad främre halvöppen, c) en orundad främre öppen val mat d) en rundad bakre halvsluten; låg Konsonanter: a) en tonlös bilabial klusil, b) en tonlös dental frikativa, sal d) en tonande bilabial nasal, e) en tonlös främre palatal frikativa kär 3. Rita en vokalfyrsiding
ainult Reimaniga. Priimas saavutas V. Reiman jõuluks parimad hinnangud ajaloos, maateaduses ja ladina keeles. Siiski ei olnud Reimani edukus küllalt suur, kevadeks ta jäi 19 õpilase seas 9. kohale ega lõpetanud, vaid jäi veel semestriks klassi.. Õppinud priimas kolm semestrit, lõpetas Reiman 1877. aasta detsembris kooli paremuselt 2. õpilasena. Üldhinnangus tõstis Reimanit eriti esile usuõpetaja A.v. Stryk. Et gümnaasiumi astumiseks oli vaja ladina keelt, õppis Villem Reiman seda 5- rublase semestrimaksu eest eraldi. Ometi oli seda gümnaasiumi jaoks vähe, ja kui ta 1878. aasta jaanuaris 16- aastase poisin Pärnu gümnaasiumi astus, ei pääsenud ta kaugemale kui kvartasse (neljandasse klassi). Kreiskoolis õppimisega aegu oli V. Reimani Viljandis pikemat aega elanud praegusel Tallinna tänaval endises Kohvri, praeguses Tartoffi majas nr. 27. V. Reimani õppimistingimused Viljandis
kokkulepped Autoritaarne ja totalitaarne diktatuur - üksikisikuline võim terves riigis Balkani sõjad (I ja II) - "1: 1912; Ser,Bul,Mont vs Türgi; Balkani rahvad soovisid vabaneda Tür ülemvõimu alt; Tür sai lüüa, kaotas kõik EU valdused (v.a. Istanbul). 2: 1913; Tür,Kre,Ser,Rum vs Bul; Tekkis tüli Mak alade jagamise pärast; Bul sai lüüa ja kaotas valdused." Balti hertsogiriik - isv. 1918, eralduti venemaast, kreisisaadik Stryk, 19.nov 18' eesti ja läti isv Barbarossa plaan - välksõjaplaan venemaa vallutamiseks Berliin-Rooma telg - sõjaline liit saksamaa ja itaalia vahel Bolševikud - ru töölispartei poliitilised esindajad, enamlased Bosnia kriis - 1908-1909;Bosn-Her,Tür,Ser,Aust-Ung;Aust-Ung tahab Bos alasid;Bos-Hert liidetakse Aus-Ung Briand-Kelloggi pakt - 1928, mõistab hukka sõja kui rahvusliku poliitika edendamise vahendi Compiegne’i vaherahu - antant-saksamaa vaherahu, demilit rein, loobuma
Abja „hull parun“ Reinhold von Stackelberg müüs korraga ära 25 talu ning 1854. aastal veel neli talu. 1856 aastal osteti Penujas 34 talu ning 1856–1858 Vanamõisas 136 tükki. Halliste kihelkonna taluhäärber – moodsa taluelu sümbol. Kokku omandasid Halliste talupojad 1850. aastail 93 talu. Kusagil Eestis ei ostetud enne 1860. aastat nii palju talusid päriseks kui Halliste kihelkonnas. Eriti palju osteti Hallistes talusid 1865. ja 1866. aastal: Laatres ja Veeliksel müüs Paul von Stryk maha 19, Uue-Pornuse mõisnik 21 ning Uue-Kariste krahv 28 talu. Rahaliselt suurimaid tehinguid oli kaks: 1872 ostis Abja valla mees 60 000 rbl eest Abja-Vanamõisa ja 1870. aastal ostis Widriks 20 800 rublaga ära Penuja mõisa. Lisaks said teatud talude ostjad talumaadele lisaks metsamaad, ehituspalke, roovikuid ja küttepuid (Pärdi, 2007). Talude müümisel arvestas oma valla rahva huvidega kõige enam ilmselt Uue-Kariste krahv Fersen.
a. asus Visnapuude pere Pikasillale. Riidaja mõis ja kabel Paika mainitakse 1223. a. kroonikas Põdrala (Padriale) nime all. Aastast 1593 on teateid mõisast nimega Morsel-Podrigel, mis kuulus v. Strykidele. Aastal 1761 ehitatud mõisahoone on üks väheseid 18. sajandi barokkehitusi Eestis. Säilinud on arvukate puuliikidega vabakujunduslik park (5,7 ha), mille vanim osa rajati koos härrastemajaga. Neogooti stiilis perekonnakabeli lasi ehitada Gerdruta v. Stryk oma tütre Louise mälestuseks, seal puhkavad mitme põlvkonna mõisnikud v. Strykid. Kabel korrastati Põdrala vallavalitsuse ja v. Strykide perekonna koostöös ning 25. augustil 2001 pühitses EELK peapiiskop Jaan Kiivit Gerdruta kabeli kirikuks. Lõve Küla on huvitava ajalootaustaga. Vanim märk inimesest on ohvrikivi II aastatuhandest e.m.a. Kivi on märgistatud ja asub kohe Tõrva-Riidaja maantee ääres, umbes 1 km Lõve bussipeatusest Tõrva suunas
rinnakõrguselt 6,98 meetrit. Asjatundjate sõnul pole puu kasv veel lakanud. Korba järgi mõõtes on puu praegune vanus ligi 300 aastat. Nime on saanud see tamm ajalooliste sündmuste järgi, mis toimusid sealkandis rohkem kui 150 aastat tagasi. Neid kirjeldavad Valgamaa kodu-uurijad Heino Mägi ja Karl Veri 1983. aastal ilmunud raamatus "Valga rajoon." Talupoegade koormised olid Pühajärve mõisas (nüüdne Pühajärve puhkekodu), mille oli omandanud erukindral Wilhelm von Stryk, kasvanud väga kõrgeks. 1841. aasta suve lõpuks oli olukord läinud nii pingeliseks, et talupojad otsustasid tööülesannete täitmisest keelduda. 1 septembril palus Otepää kihelkonnakohtunik von Sivers saata Pühajärve mõisa sõjavägi. Saabunud sõdurid hakkasid talupoegade juhte kinni võtma ning arreteeritute seas oli ka Johann Kõiv. Kui ta Pühajärve tamme ligidalt mööda viidi, oli ligi 10-liikmeline salk malakatega relvastatud mässajaid parajasti puu alla kogunenud
huvi tõus kaasaja olulisemate küsimuste vastu, eeskätt agraarpoliitika. Ajaloo politiseerimine. Keskaeg pole enam domineeriv – lokaalajalugu (ehk linnade ajalugu), genealoogia (suguvõsade uurimine; annavad hoogu juure juubelid: Suur isamaasõda) - Georg von Wrangel. 1893.aastast hakkab ilmuma genealoogia-alane ajakiri. Agraarajalugu - Transche-Roseneck; Tobien; Gernet; Hermann v Engelhardt; R Stael von Holstein; Adolf Agthe; Gustav von Stryk. Lokaal- ja kunstiajalugu Heinrich Hansen- Narva Eugen Nottbeck- Tallinn Wilhelm Neumann- oli saksa päritolu Liivimaa arhitekt ja kunstiajaloolane. Georg Dehio- põhiline Balti kunstiajaloo äss, põhilise osa elust tegutses Saksamaal. Seetõttu ka rahvusvaheliselt tuntud. Genealoogia - Põhitegijaks Georges von Wrangell, kes toimetas asja nimega Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik Miitavis (Jelgava).
annaabi.ee 
