Stephen Hawking (0)

Stephen Hawking
Stephen William Hawking (sündnud 8. jaanuaril 1942) on inglise füüsik. Ta sai 1979. aastal Cambridge 'i ülikooli matemaatikaprofessoriks - samal kohal oli kunagi olnud Isaac Newton. Hawkingi uuringud mustade aukude olemuse, relatiivsusteooria , gravitatsiooni ja kosmoloogia alal on esileküündivad ning on oluliselt mõjutanud paljusid teisi teadlasii.
Kahtlemata on tegemist maailma tuntuima ja enim tähelepanu pälvinud teadusemehega. Hawking külastab paljusid teisi maid ja peab loenguid. Peale spetsiifiliste artiklite ja raamatute on ta edukalt kirjutanud ka laiemale publikule. Tema "Aja lühiajalugu" ("A Brief History of Time", 1988) saavutas tohutu läbimüügi. Pikk nimekiri maailma kõige prestiižikamate teadusasutuste stipendiumidest, auhindadest, medalitest ja audoktori tiitlitest on tunnustuseks tema intellektuaalse panuse eest inimkonna hüveks. Kõige selle saavutamisel on ta suutnud üle olla tõsiasjast, et suure osa oma teadlasekarjäärist on ta olnud aheldatud ratastooli , sest ta põeb amüotroofset lateraalskleroosi.
S. W. Hawking on teadusmaailmas tuntud kui "mees, kes on relatiivsusteooria heaks teinud rohkem kui ükskõik kes pärast Einsteini". Veelgi tuntumaks teeb legendaarse professori tema harukordne elukäik.
Kahekümneselt läbipõetud lastehalvatuse tagajärjel tekkis Hawkingil harvaesinev haigus -amüotroofne lateraalskleroos. See on närvisüsteemi hävitav tõbi, mille tulemusel inimene kaotab kontrolli oma keha üle. Haigust peetakse ravimatuks ning tavaliselt haige sureb mõne aasta jooksul.
Hawking jäi ellu - paljude arvates tänu oma vaimsele maailmale. Haigestumise momendiks oli ta parasjagu relatiivsusteooria selgeks saanud ja see pööraselt huvitav valdkond ei andnud aega suremiseks. Kolmekümneselt kaotas ta lõplikult liikumisvõime (suudab tahtlikult liigutada vaid vasaku käe paari sõrme), neljakümneselt kõnevõime. Ja ometi on ta tegutsev professor , kes kirjutab artikleid, peab loenguid, esineb konverentsidel... Tänapäeva tehnika teeb selle võimalikuks, kui vaid inimesel tahet jätkub.
Hawking ei ole imearvutaja nagu paljud tänapäeva füüsikateoreetikud. Tema mudelid põhinevad lihtsatel ning loogilistel lähte-eeldustel ja viivad üllatavate tulemusteni. Toome ühe näite -- musta augu kvant -aurustumise.
Must auk on ülitugeva gravitatsioonivälja piirkond, mida ümbritsevast ruumist eraldab nn. lõkspind -- sfäär, mida nii osakesed kui energia saavad läbida vaid ühes suunas (väljast sissepoole). Selle tulemusena musta augu mass kasvab; et aga just mass ongi gravitatsioonivälja (ja seega ka musta augu) tekitaja, peaks selline auk pikapeale kogu maailma alla neelama.
Hawking väidab vastupidist: ükski must auk pole igavene , vaid kaotab aja jooksul oma massi ehk, nagu füüsikud ütlevad, "aurustub". Põhjuseks on kvantmehaaniline efekt -- juba eespool mainitud vaakumi polarisatsioon ehk osake- antiosake paaride teke.
Kujutame, et selline paar tekib musta augu lähedal. On kaks võimalust: kas auku satub osake või antiosake. Muidugi võivad sinna kukkuda mõlemad, aga siis ei muutu miski.
Kui auku kukub antiosake, on asi selge. Antiosake on negatiivse massiga ja seetõttu augu mass väheneb. Kui aga kukub tavaline osake? Tuleb välja, et augu mass väheneb ka siis: antiosakese annihileerumisel tekkiv energia on suurem kui temaga ühineva tavalise osakese seisu-energia. See lisaenergia saab tulla vaid musta augu arvelt -- järelikult vähendab ka tavalise osakese aukukukkumine selle energiat.
Nüüd tuleks asuda võrrandite kallale. Seda me ei tee, kuna Hawking ja teised teoreetikud on juba ammu välja arvutanud musta augu võimaliku eluea . Ta aurustub tõepoolest...
Raamatud:
Lisaks suurele panusele nüüdisaegse fundamentaalfüüsika arengusse etendavad selles kindlasti olulist rolli raske haigus, mida trotsides Hawking on uurimistööd jätkanud, ja loomulikult tema ülipopulaarsed aimeraamatud “Aja lühilugu” ja “ Universum pähklikoores”.
Raamatus “Universum pähklikoores” lühidalt öeldes on raamatu sisuks kõige üldisemad loodusseadused, mis valitsevad Universumit, ja mida on vaja mõista, et kirjeldada kõike, mis määrab Universumi sellisena, nagu me usume ennast seda nägevat. Loomulikult ei ole võimalik paarisajal leheküljel kirjeldada kõiki ideid, mille kallal tuhanded inimesed on aastakümneid vaeva näinud.
Auhinnad ja auavaldused:

• 1975 Eddington Medal
  
• 1976 Hughes Medal of the Royal Society
  
• 1979 Albert Einstein Medal
  
• 1982 Order of the British Empire (Komandör)
  
• 1985 Gold Medal of the Royal Astronomical Society
  
• 1986 Member of the Pontifical Academy of Sciences
  
• 1988 Wolf Prize in Physics
  
• 1989 Prince of Asturias Awards in Concord
  
• 1989 Companion of Honour
  
• 1999 Julius Edgar Lilienfeld Prize of the American Physical Society
  
• 2003 Michelson Morley Award of Case Western Reserve University
  
• 2006 Copley Medal of the Royal Society