Sotsiaalmeedia rikub meie keha ja meelt (0)

Sotsiaalmeedia rikub meie keha ja meelt
Tänu sotsiaalmeedias levinud kuvandile ideaalselt naise kehast on bikiinifitness muutunud meeletult populaarseks. Kui sa fitnessi laval ei võistle, siis sa ei ole edukas ning ka vorm pole ühiskonnas levinud normile vastav. Selle kiirrongi peale astuvad tavaliselt inimesed, kes on kogu elu kaaluga kimpus olnud. Kuid kelle jaoks seda tehakse? Kas see on kõige tervislikum ning jätkusuutlikuim valik?
Organisatsioonid RSPH (Royal Society of Public Health) ja YHM (Young Health Movement ) on avaldanud uuringu nimega #StatusOfMind, milles vaadeldi sotsiaalmeedia positiivset ja negatiivset mõju noorte inimeste tervisele, võttes aluseks nende platvormide mõju noorte vaimsele tervisele. Instagram oli auväärselt esikohal ning selleks on oluline põhjus. Instagramist võib näha, et viimaste aastate hullus on väljajoonistunud lihased, äärmuslikult madal rasvaprotsent, lopsakas tagumik ning sealjuures peaks piht paberõhuke olema. Eriti tekib selline pilt noortel tüdrukutel, kes instagramis oma päevast suure osa scrollivad. Mõeldakse, et tahetakse samasugune välja näha ning see on ainus ja õige. Nii astutakse bikiinifitnessi karmi konkurentsi selle negatiivseid külgi enesele teadvustamata .
Olen näinud tüdrukuid ja naisi, kes kaalulangetuse joovastuses seavad oma õnne sõltuvusse teatud vormi jõudmisest. Ja see on justnimelt sotsiaalmeedias virvendav ideaalne keha, mis on enamasti jäädvustatud sportlase võistlusperioodil. Neid pilte saadavad tunnustus ja imetlus , mida kaaluga maadlev inimene on terve elu igatsenud. Ta tahab neid saada ja ennast maailmale tõestada! Kuna tegelen fitnessiga võistlustasemel siis näen sellist suhtumist väga tihti. Olen viimasel ajal lähedalt näinud, kuidas fitnessivõistlusest on saanud kaalulangetuse kinnisidee. Lõpp- peatus , ilma milleta teekond pole edukas. Seda inimeste puhul, kes võiks esialgu püüelda lihtsalt tervisliku vormi ja iseendaga rahu tegemise poole. Äärmused ei ole enamikel juhtudel jätkusuutlikud.
Need ca 800 treenerit, kes Eestis ilma litsentsi ja teadmisteta tegutsevad, on üpriski suur osa probleemist. Kui oma kehakuvandi ja emotsioonidega kimpus olev inimene satub treeneri juurde, peaks viimane suutma näha tema suurte ambitsioonide taha. Kuid raha ju ei haise ja koos hakatakse raketiteadust tegema. Klient ei tunnista endalegi oma sisemisi heitlusi ning treeneri kiitused mõjuvad joovastavalt. Mis siis, et treenitakse ja toitutakse võib-olla „universaalse“ kava järgi, mille on saanud veel mitukümmend inimest. Kuid iga inimese füsioloogia on erinev ning vajab individuaalset lähenemist.
Välised saavutused ei lahenda emotsionaalseid probleeme. Kui olen paari tüdruku käest küsinud, miks ta arvab , et tugevalt väljajoonistunud lihastega kehas on tema elu õnnelikum , saan vastuseks äreva ignoreerimise. See on päris sügav probleem, mida ei tohiks kindlasti alavääristada. Emotsionaalselt algab see teekond ammu enne trenni- ja toitumiskavade juurde jõudmist. Seda raskem on nendest „abimeestest“ hiljem loobuda , kui omal vastavad teadmised puuduvad ja nn eelmise elu juurde ka naasta ei taha. Lõpuks pole soovitud tulemust üldse või saavutatakse see ajutiselt ja ebainimlike võtetega. Kaal tuleb tagasi, võib-olla rohkemgi ning läbikukkumise tunne on totaalne .
Kui minna „ideaalkeha“ püüdma, ei näe ma siin teist võimalust kui eneseharimine toitumise ja treeningu teemal. Miks järgida pimesi kavasid, kui nende võimalikust mõjust aru ei saada? Kava ei õpeta kedagi valikutes orienteeruma, kuid seda peaks oskama enne igasuguste plaanide tellimist. Kui võtad treeneri, on ta sinu partner, mitte käskija-keelaja, kelles kahelda ei tohi. Kui omal teadmisi pole, ollakse justkui lõksus.