Sophokles „Kuningas Oidipus“ (3)

Saatust ei ole, on elu, ole rahul, kui võid
Sophokles „Kuningas Oidipus “
Saatus on meile määratud jumalate poolt, seda muuta on väga raske, kui mitte öelda võimatu. Mina arvan, et kõige targem on oma elu elada ilma saatust välja uurimata. Oidipus ja tema isa Laios said oma saatuse kohta vihjeid ja avastasid, et nende elu ei saa olema eriti roosiline. Pärast seda üritasid nad teha nii, et ennustatu täide ei läheks. Välja tuli ikkagi nii, et kui Laios oleks oma elu rahulikult edasi elanud, oma lapse ise üles kasvatanud, oleks tema elu palju paremini läinud.
Kui keegi näeb suurt vaeva, et teada saada oma saatust ja seda teada saades avastab, et see ei ole sugugi hea, siis ei tasu kohe selle eest ära põgeneda. Näiteks, Laios käis oraakli juures, et teada saada, miks ta lapsi ei saa. Oraakel aga rääkis talle, et ta küll saab lapse, aga see laps tapab ta ja abiellub oma emaga. Laios saigi poja, aga ta otsustas, et kui ta tahab ise elada ja ära hoida oma suguvõsa häbistamise, peab ta oma poja tapma . Teeba kuningas ja kuninganna vigastasid oma last ja andsid ta ära, arvates, et sellega muudavad nad saatust, aga lõpuks läks asi ikka nii nagu oli määratud ja nende poeg Oidipus tappiski oma isa ja abiellus oma emaga ning asi lõppes katastroofiga.
Sama juhtus ka Oidipusega. Nii kaua, kuni ta oma saatust ei teadnud , elas ta hästi ja õnnelikult. Ühel päeval ta kuulis, et need, keda ta peab oma vanemateks, seda tegelikult ei ole. Oidipus läks oraakli juurde teada saama, kes ta siia ilma toonud on. Oraakel rääkis talle, et ta tapab oma isa ära ja abiellub oma emaga. Pärast seda arvas Oidipus, et kui ta põgeneb nende juurest ära, kes teda kasvatanud on, siis ennustus tõeks ei lähe. Aga tuli välja, et ta põgenes oma pärisvanemate poole ja ettekuulutus läks siiski tõeks ning asi lõppes jällegi elude rikkumisega. Mida rohkem üritad saatuse eest põgeneda, seda kiiremini see täide läheb.
Laiose naine, Iokaste, pidi kannatama oma mehe ja poja tegude pärast. Esimest korda läks tal elus halvasti siis, kui ta esimene mees tapeti . Peale seda leidis ta endale uue abikaasa ja ta elu läks edasi. Kahekümne aasta pärast hakkas tal jälle halvemini minema, sest ta teise mehe teod hakkasid tunda andma. Seekord lõppes asi sellega, et naine pidi ennast häbi pärast ära tapma. Ka ülejäänud teebalased kannatasid Laiosele ja Oidipusele määratud saatuse pärast. Kakskümmend aastat pärast seda, kui Oidipus oli oma isa ära tapnud , tabasid riiki igasugused õnnetused, näiteks näljahäda ja haigused. Kõik see oli tingitud sellest, et jumalad olid määranud ühele õnnetule perele väga halva saatuse.
Kui Laios tahtis oma saatust muuta, oleks ta pidanud oma lapse ise ära tapma, või lihtsalt niimoodi tegutsema, et ta ei oleks last saanudki. Võimalik, et siis oleks ta ise ellu jäänud. See oleks tähendanud, et suguvõsa ei oleks enam jätkunud ja troonile oleksid tulnud uued inimesed. Oidipus oleks pidanud lihtsalt oma elu edasi elama ja mitte oma minevikku uurima. Iokaste elas ise väga hästi, ta ei käinud tulevikku uurimas, aga ta kannatas siiski, kuna ta mees ja poeg olid liiga uudishimulikud. Saatuse vastu ei tasu võidelda, tuleb lihtsalt oma elu elada, saagu mis saab.