Üksnes varajatud lahesoppides ja saarte varjus leidub suuremaid taimekogumikke, aga samas on taimestik mitmekesine. Järve mitmekesine taimestik on kohastunud kasvama järve eri osades. Üldse on meie järvedest leitud umbes 120 taimeliiki ja neist 66 leidub juba Peipsi järves. Siiski on Peipsi järve taimestik erakordselt liigirikas. Sellele arvule võib veel lisada ligi 20 liiki üleujutatavatel aladel kasvavaid kalda- ja sootaimi. Järve taimestikku uurides võib seal enamasti eristada vööndeid. Järve kaldaribal kasvavad kaldataimed, mis taluvad ajutist üleujutust. . Tavalise veeseisu korral nad vees ei ole, kuid kevadel lume sulamise ajal või tugevate vihmade tagajärjel tekkiv kõrgvesi võib nad üle ujutada. Peipsi järve kaldavöötmes leidub kõige rohkem pilliroogu, kõõluslehte, harilikku konnarohtu, konnaosja, luigelille jne.
, 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 279-280) Suurtaimestik ...jaguned kaldavee-, ujulehtedega, uju- ja veesiseseks taimestikuks. Nende levik sõltub konkreetsetest tingimustest. Taimestikurikaste järvede pindala moodustab 7181 hektarit ehk 40,8%, mõõdukalt taimestunud on 4893 hektarit ja taimestikuvaeste 5526 hektarit. Järvede suurtaimestikus on määratud enam kui100 liiki sootaimi, paarkümmend liiki sammaltaimi ning sama palju mändvetiktaimi. Taimeliikide arv väikejärvedes kõigub 0 ja 25 vahel. Kõige liigirikkamad on Haanja kõrgustikul asuvad eutrofeerunud pruunika veega semidüdtroofsed järved ja Kõrg-Eestis olevad eutroofsed kalgiveelised järved. Eesti järvedes on enamlevinud suurtaimed pilliroog, kannaosi, ujuv penikeel, kollane vesikupp, vesikatk jt. Zoobentost on vähe rabajärvedes, Haanja kõrgustiku pruuniveelistes ja tugevasti
ellujäämise eesmärgil ammutama kehavälistest organismidest (kõik loomad, seened, valdav osa baktereid . Karnivoorid- Loomtoidulised organismid (loomtoidulised loomad ja –taimed) Omnivoorid- Segatoidulised, kes tarbivad toiduks taimi ja loomi. Saprofaagid- organismid, kes toituvad taimse või loomse päritoluga erinevas lagunemisastmes olevast orgaanilisest ainest (vihmaussid, sipelgad jne) . 5) Kes või mis on hügrofüüdid ja hüdrofüüdid? Hügrofüüdid on niiskusetaimed, enamik sootaimi mille kasvukohad on märjas ja alaliselt niiskes kasvukohas või vees, kuid lehed asuvad õhus. Varsakabi, turbasamblad, enamik tarnu. Hüdrofüüdid on veetaimed mille uuenemispungad paiknevad vees või veekogu põhjas ning lehed on veealused või ujuvad veepinnal. Omakorda veetaimed jagatakse : põhja kinnituvateks veesisesteks taimedeks — isoetiidideks nt lahnarohud, kaeluspenikeel, kardhein, põisadru, agarik (furtsellaaria);
ö “ ripub õhus“.See tähendab, et põhjavesi on raba “põhjast“ 1-2 m sügavamal ja raba alla jääb kuiv kiht. (10 Põhjust Põlvamaad külastada 2008: 8) Umbes 1500 hektarilise pindalaga mitmekesises rabamassiivis levib peamiselt puisraba, kuid on ka mitu suurt laugasjärve (Kamarujärv, Keskmine Suujärv ja Suur Suujärv). Soo koos saartega on rikas taimestiku ja linnustiku poolest. Laudteel jalutades võib näha tavalisemaid sootaimi: hanevits, küüvits, kukemari, sookail ja tupp-villpea, huulheina ning kiduraid mände. Kõige rohkem on mitmevärvilisi turbasamblaid. Rabast võib leida ka Põlvamaal vaid paaris kohas kasvavat soojemast kliimaperioodist pärit sarikalist austria roidputke, orhideedest rohekat käokeelt, pruunikat pesajuurt ja roomavat öövilget. Meenikunno raba on arvatud rahvusvahelise tähtsusega linnualade hulka. Kaitsealal on kindlaks tehtud 40 linnuliigi esinemine
Zooblanktonite eluiga on lühike ning zooblanktoni biomass madal. Tähtsal kohal on zooblanktonis keriloomad ja väikesed koorikloomad. Kadunud on mitmed varem esinenud vähetoitelisi veekogusid eelistavad zooblankterid. Tagasihoidlik on ka zoobentose hulk. Võrtsjärv on fütoplanktoni järv kus suurtaimestliku osatätsus primaarses produktsioonis on tühine. Suurtaimed katavad ligikaudu 15% järve pindalast ja üldse on sealt leitud kuni 81 liiki järve- ja sootaimi. Kõige rohkem suurtaimi on järve lõunaosas ja tuulevarjulistes lahtedes. Levinuim kaldaveetaim on pilliroog. Veesisesed taimed on laialt levinud, neist tähtsaimad on kaelus-penikeel ja tähkjas vesikuusk. Võrtsjärve kalastik on aegade vältel ouliselt muutunud. Nagu näitavad Kolga-Jaani kivisaarelt, ühelt Suur-Võrtsjärve saarelt, kiviaegsest asulast ja matusepaigast leitud kalaluud, püüti järvest peale ahvena ja säga isegi lõhet
soodustanud ka pehmed talved (puudub jää kulutav tegevus). IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on üleminekukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht- kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne. V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole. Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat
Kalgi vee tõttu ei ole eriti mugavad järved rekreatsiooniks. 29.Sootüübid ja nende rekreatiivne potentsiaal Madalsood iseloomustab lopsakas rohurinne, mis koosnb peamiselt tarnadest. Madalsoo on mitmete haruldaste liikide nagu näiteks orhideeliste kasvukoht. Puudest esineb madalsoos kuuske ja kaske.Madalsoo esialgu nõgus pind hakkab aegamisi tasanduma, mis omakorda soodustab vete voolu aeglustumist ja pidurdab nii sootaimi lagundavate mikroorganismide tegevust. Siirdesoo on mitmekesise taimestikuga üleminekufaas soode arengus, mida iseloomustab mätlik mikroreljeef. Mätaste peal esineb juba turbasammal ja mitmed teised rabale iseloomlikud liigid. Mätaste vahel võib leida aga madalsoole tüüpilisi taimeliike. Kuna turbakiht on juba küllaltki paks ja põhjavee kättesaadavus taimedele on raskendatud, siis on siirdesoo oluliselt vähemviljakas kui madalsoo. 30
jää kulutav tegevus). IV Soostuvad rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turbahorisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodiliste üleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi (liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrileht jne. V Soorohumaade turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Kultuuristamisest mõjustatud rohumaad: kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. Mahajäetud pealtparandatud või kultuurrohumaade eristamine arurohumaadest tugineb taimkattele ja kasutusajaloole. Ligikaudselt loetakse arurohumaadeks alad, mida pole küntud 50 või rohkem aastat
(puudub jääkulutav tegevus). IV Soostunud rohumaad on liigniisketel toorhuumuslikel või kuni 30 cm tüsedusega turba horisoniga muldadel, mis asuvad väljaspool veekogude perioodilist eüleujutuste piirkonda. Soostuvad niidud on ülemikukooslused aruniitude ja soorohumaade vahel. Eristatakse rohketoitelisi (liigirikkaid) ja vähetoitelisi(liigivaeseid) soostuvaid rohumaid. Taimestikus esineb ohtralt tarnu ja sootaimi. Tavalised on harilik tarn, hirsstarn, luht-kastevars, tedremaran, angervaks, peetrilehtjne. V Soorohumaad turbakihi paksus on üle 30 cm, alaliselt liigniisked. Taimkattes valitsevad sootaimed. Järvede tüübirühmad Oligotroofsed (vähetoitelised) järved. Veemineraal-, biogeensete-ja orgaaniliste ainete sisaldus on väga väike, enamasti on vesi sügavalt läbipaistev, neutraalse või nõrgalt aluselise reaktsiooniga. Leidub Põhja-ja Lõuna- Eestis(Viitna, Kurtna, Piigandi, Hino jt.)
Taimkatte iseloomult kuulub siirderaba kasvukohatüüp rabade hulka (siirdesoole iseloomulikud taimed üldiselt puuduvad), turbalasundi järgi aga mitte. Kasvavad pilliroog, sookastik, sinihelmikas, soopihl, ubaleht jne; rabastumise jätkumisel suureneb turbasammalde, tupp-villpea, sookailu, sinika, küüvitsa jt rabataimede osatähtsus. Siirderabas kasvab rohkem pilliroogu, vaevakaske, sinikat, sookailu ja teisi sügavalt juurduvaid meso-oligotroofseid sootaimi kui kõrgrabas. Valitsevad põhiliselt sademeteveest toituvad männikud, millest enamik on alaboniteedilised. Puistute boniteet V-Va. Kõrgrabad on oma arenguastmelt teistest rabadest vanemad ja neis on pindmise, oligotroofse turbakihi paksus üle 0,5 meetri, siirde- ja nõmmrabas aga väiksem. Kõrgraba on siirderaba või nõmmraba edasise soostumise tagajärg ja soode arengu viimane aste. Turbalasundi paksus on üle 1
Enamuspuuliigiks on pikaajaliselt kuivendatud aladel tavaliselt kuusk. Tihti on moodustunud segametsad, kus segus kasvavad kask, haab, sanglepp, mänd. Puistud on potentsiaalselt kõrge tootlikkusega, boniteet I-III, arukaasikud pea 2 x tootlikumad kui sookaasikud. Kuusikud alluvad tormiheitele. Alusmets hõre kuni tihe, kasvavad h. paakspuu, h. toomingas, h. pihlakas, h. vaarikas, h. lodjapuu jt. liigid. Alustaimestik on sarnane jänesekapsa kasvukohatüübile. Tüüpilisi sootaimi vähe või puuduvad hoopiski, kuusikutes valitsevaks h. jänesekapsas, h. ussilakk, lillakas, leseleht, h. laanelill, kattekold, metsmaasikas jt. Kõrgema põhjaveega ja lehtpuu- enamusega puistutes kasvavad sõnajalad (ohtene, laiuv, naiste- ja kolmissõnajalg), kõrvenõges, h. nõiakold jt. Salumetsade taimi h. naat, püsik-seljarohi jt. leidub peamiselt õhukeseturbalistel aladel. Samblarinne pidev ja liigirohke, palusammal, laanik,
annaabi.ee 
