edukamaid ja nii oli meie võit juba ootuspärasemaks muutunud. Kindlasti ei oleks meeldinud meie liitlastele, kui me oleksime kaotanud, vaatamata nende abile. Lahingutes olid eriti edukad meie soomusrongid, kõige silmapaistvamad olid soomusrongid, mis sõitsid Narva ja Tallinna vahel. Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka, tema juhtis soomusrongide ehitust. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega ja seal olid laskeavad, kust oli võimalik lasta. Soomusrongidega oli meil Venemaa ees eelis, kuna Venemaa ei saanud kasutada soomusronge, sest Narva raudteesild oli õhku lastud. Talvel saime me tänu soomusrongidele kergesti oma vägesid ümber paigutada, sest teed olid täis tuisanud ja teede kaudu oli raske seda teha. Meil oli suhteliselt hea raudteevõrgustik, arvestades meie seisu. Kindel eelis raudteel andis lootust mõlgutada mõtteid sõja võidust. Mainimata ei saa ka jätte , et eestlastel oli motivatsiooni oma iseseisvumise pärast võidelda.
jaotiti pataljon omakorda neljaks rooduks. Paraku olid lood relvade ja ühtse vormiga üsna kehvad, iga üks pidi leidma omale ise kuskilt relva. Riietuse ühtlustamiseks(lisaks partisanide eraldusmärgile) õmbles Kuperjanovi naine Alice meestele valged mantlid. Pataljoni esimeseks suuremaks operatsiooniks oli Tartu eest võitlemine. Algul plaanis Kupejanov üksi oma pataljoniga Tartut vallutama minna, kuid õnneks ühendati soomusrongidega jõud, mis muutis väe tugevamaks. Kuperjanovi plaan õnnestus laitmatult. Edasi hakati lähenema Valgale, kuhu aga oli vaenlane vahepeal vägesid juurde toonud. Esialgu läks eesti meestel raskelt, kuid siiski edukalt, suudeti võõrad väed Paju mõisast minema kihutada ja ise sinna sisse tungida. Õhtul aga tuli vaenlane taas pealetungile ja partisanid taganesid Paju mõisast. Eestlaste äpardust täiendas asjaolu, et appisaadetud II rood , sattudes pimeduses
Saabusid mitmed abiväed (Soome, Rootsi, Taani) · Moodustati vabatahtlikke väeosi (tuntuim Julius Kuperjanovi partisanide pataljon) · Vägesid asus juhtima Johan Laidoner ning tema staabiülem oli Jaan Soots · Neljas tegur, mis eestlastele edu tõi oli soomusrongid ning ka mereväe julged dessandid · 7. jaanuaril hakati tagasi võtma maid. 19. jaanuaril võeti ootamatu löögiga tagasi Narva · 14. jaanuaril vabastati Tartu (Kuperjanov soomusrongidega) · Paju mõia väljadel toimunud lahingus suri leitnant Kuperjanov ning ühtlasi oli see lahing ka otsustavaim. Sellega löödi punased puruks · Noort riiki ei suutnud kõigutada ka 1919. aasta veebruaris Saaremaal puhkenud mäss, mille osalisteks olid enamlased, kes väitsid, et Eesti Vabariik kavatseb taastada mõisnike võimu · Jaanuari alguses oli eestlastel olnud püssi all 13 000 meest, sõja lõpuks aga 80 000, kellele liitus ka veel Omakaitse loodud Kaitseliit
koondama, kuhu saadi lühikese ajaga kokku ligi 600 meest. Nad alustasid armutut sõda punaste vastu, rünnates vaenlasi ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Neil rünnakutel polnud niivõrd materiaalne, kui moraalne efekt, kuna vastasel ei olnud täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta. Arendades energilist partisanisõda, otsustas Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Nad liitusid soomusrongidega ning koos vabastati Tartu ja mindi edasi vabastamis plaanidega Valga peale. Jõudes 30. jaanuaril 1919 a.-l Paju mõisa alla kohtas pataljon seal tõsist vastupanu ning oli sunnitud peatuma. Ltn Kuperjanov ei tahtnud sellega leppida ja viis järgmisel hommikul pataljoni pealetungile. Selles lahingus saadud haavadesse suri Julius Kuperjanov 2. veebruaril 1919. a. Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Juba eluajal legendaarseks saanud J.Kuperjanov suri 24 aasta vanuselt päev
uue Saksameelse Eesti nõudis Landeswehri lahkumist Lätist 1919.a. juunis Võnnu ümbruses kokku- põrked Sakslased hõivavad Võnnu 1919. a. 19. juunil Landeswehri laiarindeline pealetung. Võnnu lahing 19.-23. juuni 1919.a. Võnnus toimunud lahing Lahingus 16 000 Eesti-Läti meest ja 20 000 parema relvastusega sakslast 21. juunil – kõige kriitilisemal hetkel tuli soomusrongidega Kuperjanovi pataljon 23. juunil hõivati Võnnu – Võidupüha 3. Juulil 1919. aastal relvarahukokkulepe Landeswehr sunniti taanduma Saksamaale Võim Lätis- K.Ulmanise rahvuslikule Läbirääkimised venelastega 5. dets. 1919. a. algas Tartus läbirääkimised Uus Vene rünnak Värska ja Narva all • Suudeti peatada Punarmee väed on väsinud 3. jaan. 1920. a. jõustus relvarahu 2. veeb
23. augustil 1919. nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom. Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpalist ja 5 kitsarööpalist soomusrongi. Soomusrongide Diviisi ülemale allusid ka nn. löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega aktiivselt koostööd. Soomusrongide Divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide Divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesandeks oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919. aastal sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures.
Tartu vallutamine Tartu vallutamiseks oli ülemjuhataja andnud 2. diviisi ülema käsutusse lisajõude Järvamaa ja Tallinna kaitsepataljonide ning Balahoviti üksuse ja saksa kooliõpilaste roodu näol, kuid diviisiülem arvas neist jõududest Tartu vallutamiseks mitte piisavat ja soovis appi veel soomlasi. Kuperjanovi partisanid valmistasid oma ootamatude rünnakutega Punaarmee tagalsse enamlastele palju tuska. Nüüd oli Kuperjanov oma paari rooduga raudteele välja jõudnud, kus ta kohtus soomusrongidega. Soomusrongidele oli tee Tartusse vaba. Linn vallutati punaüksute käest 14. jaanuaril. artus olid punased toime pannud massimõrva. Kommunistid olid arreteerinud suure hulga inimesi ja need Krediidiühisuse keldrisse viinud. Valdav osa neist tapeti enne soomusrongide Tartusse jõudmist. Samasugune mõrv oli toimunud ka Rakveres. Seal jõuti laibad maha matta, Tartus aga mitte. Soomusrongid alustasid Tartust edasitungi Elva suunas, mille desandid vallutasid 15. jaanuaril
(---)Diviisi staabi ülem ja Võnnu grupi juht al.polk. N.Reek luges juba 22 juunil kell 14.00 olukorra küpseks üldiseks vastupealetungiks. Selle läbiviimiseks esines ta Volmarist vastava ettepanekuga diviisiülemale kindral E.Põdderile, kes asus Valgas. Saanud nõusoleku ja läbi rääkinud Soomusrongide divisjoni ülema kpt. K. Partsiga, kes asus ka Volmaris, andis al.-polk. N.Reek diviisiülema nimel kell 14.52 käsu 3.polgule ja 1.polgu II pataljonile vaenlane tagasi lüüa ja ühes soomusrongidega Võnnu ära võtta, misjuures 2.ratsapolk pidi julge löögiga vaenlasel seljataguse ära lõikama. Pealetungiva koondise üldjuhiks jäi 1.polgu ülema polk. O.Heinze. Eelmainitud korraldust peamegi lugema meie võiduka pealetungi alguseks Võnnu all. Siin oli aga ette nähtud vaid osaline vastupealetung. Käsk üldisele vastupealetungile asumiseks , mille alusel Võnnu tegelikult vallutati, ilmus 22.juuni õhtul kell 23.17 diviisiülema kindral E.Põdderi ja diviisi staabi ülema al.-polk N
9. jaanuaril vallutasid kolm soomusrongi kapten Karl Partsi juhtimisel Tapa tagasi. Tapa vallutamisega lõikasid Eesti väed läbi Punaarmee ühendusteed Põhja- ja Lõuna-Eesti vahel. Ühtaegu said eestlased võimaluse suunata lööke kas Narva või Tartu peale, kontrollides mõlema raudteeharu sõlme. Pärast Tapa vallutamist pööras kapten K. Parts soomusrongid Tartu peale. Ootamatu löögiga tungiti Punaarmee tagalasse ja paisati segamini kõik väeosad Tapa ja Tartu vahel. Soomusrongidega ühinesid teel leitnant Julius Kuperjanov oma partisanidega. Ühiselt vabastati Tartu 14. jaanuaril 1919. 1919. aasta jaanuaris saavutas Eesti Ajutine Valitsus kogu eesti rahva poolehoiu. Sõjaväest kõrvalehoidmine ja väejooks lakkasid. Pärast Tartu vabastamist jätkus Eesti vägede pealetung nii ida kui lõuna suunas. Viru rindel vabastas 1. diviis kindral A. Tõnissoni juhtimisel 19. jaanuaril Narva. Suurt osa Narva lahingus etendas meredessant. See maabus 17. ja 18
Need üksused tõidki pöörde Vabadussõja käiku. Teine oluline otsus oli oma Sõjakooli käivitamine juba sõja ajal. Nii jäi Eestimaa pind suurematest sõjakahjustustest puutumata. Laidoneri leidlikkust võis ka näha ratsaväe kasutamises, milleks suhteliselt halb side ja hõre rinne andsid suuri võimalusi. Ratsaväge tugevdati soomusautode ja motoriseeritud jalaväega ning ratsavägi, tegutsedes raudtee läheduses, tegi koostööd soomusrongidega. Sel ajal ei olnud Eesti armee halvemini relvastatud kui sõjas osalenud väikeriigid. Eesti sõjaväel oli 2000 kuulipilujat ja 500 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ning 40 lennukit. Eesti armee oli Läänemere idakaldal nõrgem vaid Poola armeest ja meie laevastik oli tugevaim noorte Läänemere riikide hulgas. Ülemuhataja pädevus ulatus ka valdkondadesse, mis rahu ajal on riigi või omavalitsuste pädevuses.
*Murrak saabus 1919 Jaanuaris(Johan Laidoneri tegevus) *Laidonari juhtimisel pandi paika kindel struktuur. *Oma riiki asusid kaitma vabatahtlikud, kooliõpilased, õpetajad. *Laidonar koondas vabatahtlikud eriväeosadesse. *Eriline tähtsus oli vabadussõjas soomusrongidel ja rauteel. *Eestit abistasid: I Soomest. II Inglismaalt *2 Jaanuaril 1919 andis Laidoner käsu vastupealetungi. *Soomusrongide abiga vallutati tagasi Tapa. Lõigati läbi punaarmee ühendustee Põhja- ja Lõuna Eesti vahel. *Soomusrongidega ühines Julius Kuperjanovi. *Viru rindel vabastati 19. Jaanuaril 1919 Narva. Juhtis Aleksander Tõnisson. *Narva vabastamisel oli suur tähtsus utria dessandil. *Lõuna Eestis toimus VabadusSõja verisem lahing, seotud Paju mõisaga. *4 Veebruariks oli Eesti vaenlastest vabastatud. Asutava Kogu valimised *5-7 aprillini 1919 korraldati asutava kogu valimised *Asutav kogu pani aluse Eesti riiklusele. *15 Juuni 1920 võeti vastu esimene Eesti Põhiseadus. Landerwehri sõda.
. Kolm mässajat lasti Sunila andmeil hiljem sõjaväljakohtu otsusel maha. Virumaal, Väike-Maarja alevis oli moodustatud 8-liikmeline võitlussalk ja muretsetud palju relvi, ka üks raskekuulipilduja. Ööl vastu 30. novembrit asusidki Paul-Rudolf Baumann ja Martin Kikas nendega Tallinna poole teele, kuid jõudsid kohale alles 1. detsembri ennelõunal, kui mäss oli maha surutud. Seepeale peideti relvad Raudalu lähedale metsa. Soomusrongidega Tallinnasse vägede toomise takistamiseks otsustati hävitada kaks raudteesilda. Dobrofloti tööline Jüri Lintrop, kes tundis hästi Mustjõe ümbrust ja oli oma korteris Söörensi 5-5 varjanud põrandaaluseid, sõitis mässu eelõhtul kahe Venemaalt saabunud mässaja, Voldemar Raeksoni ja Alfred Sommeriga rongiga Aegviitu, siis tulid nad raudteeliini pidi viis kilomeetrit tagasi Mustjõe silla juurde. Nad läksid 3-4 tunniks metsa
kõrtsides elult viimast. Niipea kui inimesed said aru, et keegi neid päästma ei tule algas vabatahtlike üksuste loomine(nt. Skautpataljon, Kalevlaste Malev..), muutus ka seniste kõhklejate meeleolu. Positiivselt mõjutas sõja käiku ka välisabi - Eestisse saabusid Briti laevastikueskaader ja Soome vabatahtlikud. 1919 a. Esimese nädala lahingutega pandi Punaarmee pealetung seisma, pärast seda algas Eesti Rahvaväe vastupealetung, soomusrongidega vabastati Tartu, meredessant tõrjus enamlased Narvast. 1. veebruar pärast Paju lahingut vabastati Valga, samal päeval ka Võru, Eesti oli võõrvägedest puhastatud. Punaarmee alustas veebruari keskel uusi katseid Eesti vallutamiseks. Lahingud kestsid ligi kolm kuud kuid olukorra peremeheks jäi siiski Rahvavägi. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner otsustas lahingutegevuse viia Läti ja Vene territooriumile. SÕDA TOIMUS PUNASTE JA EESTI RAHVA VAHEL!
Kuna võis karta Punaarmee tugevat vastupanu, siis tehti panus ootamatusele. 17. jaanuaril maandati Utria rannikul 1000-meheline meredessant. Selle põhijõud sulgesid Laagna mõisa juures Punaarmee taandumistee, soome vabatahtlikud suundusid aga Narva poole, vabastades linna. Tartu vabastamisel etendasid taas otsustavat osa soomusrongid. Olles sunnitud purustatud sildade tõttu Tapal peatuma, suundusid kaks soomusrongi lõunasse - Tartu peale. Soomusrongidega ühinesid Kuperjanovi partisanid. Soomusrongid jõudsid 14. jaanuari pärastlõunal Tartusse. Rahvaväe jõupingutused koondusid Valga vabastamiseks, sest Valga oli kujunenud ülimalt tähtsaks raudteesõlmeks, mille kaudu toimus kogu Nõukogude Läti varustamine, ning selle hõivamine mõjutanuks sõjasündmusi kaugel väljaspool Eesti piire. Rahvaväe peajõud liikusid soomusrongide toel piki Tartu-Valga raudteed, lüües punalätlastega lahinguid Elva, Rõngu, Puka ja Sangaste pärast
annaabi.ee 
