põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust. Vanema muusika suuline levik maapiirkondades kestis umbkaudu 20. sajandi alguseni ning üksikutel äärealadel nagu Setumaa ja Kihnu
· Vorm korrastajaks värsimõõt, esimene silp tugev, teine nõrk · Rütm mõjutab viisi ja meloodiat ehk tooni ehk mõnu ehk häält, viisi vähem kui teksti · Algriim alliteratsioon (konsonantide kordumine) või assonants (täishäälikute kordumine); ei pea olema kõikides värssides · Skandeerimine teksti sobitamine värsireale · Retsitatiivsed ehk kõnelähedased laulud · Muusika intanatsioon kasvab välja kõne intanatsioonist · Palju improviseerimist · Legaius ettehaarav sisseastumine (ahellaul) · Tempo sõltub laulufunktsioonist Vana Rahvalaul · Ehk runolaul ehk regilaul · Alates Balti hõimudest (ürgühiskondliku korra ajast) · Vormiline ülesehitus · Algriim · Laulikuks, leelotajaks ja kaasesitajaks naised · Sisus domineerib tundelist külge rõhutav element · Mängulisus, tantsulisus · Esikohal sõnad
Eesti rahvalaul ja rahvapillid Rahvalaul Rahvalaul jaguneb: 1) Vanem ehk regivärsiline rahvalaul ehk runo (kuni XVIII sajand) 2) Uuem rahvalaul (alates XVIII saj lõpp, domineerivaks XX sajandi keskel) Vanem rahvalaul Tunnus Uuem rahvalaul Värsiline, värsi põhivorm 8-silbiline, igale silbile vastab ülesehitus Värsiread on koondunud noot. salmidesse, salmis 4 värsirida perioodivorm Algriim: alliteratsioon (korduvad kaashäälikud) / assonants Riim Lõppriim (korduvad täishäälikud) Lüürilist laadi, naiselik (kurtev, protestiv ja kurblik Teema Eepiline sisu, meeste teemad alatoon) Keel
See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi. 20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk). 2. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, nendega on tihedalt seotud tants. 2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega
Paaristantsud Linnade tantsurepertuaari ilmus esimese paaristantsuna 18. sajandi teisel poolel valss, mis oli välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. Uus tants sai 19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati isegi ainuvalitsejaks.Võimalik, et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest – labajalavalss, mis erineb päris valsist viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust. Oma lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. “Kaerajaan” sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas. Rahvalaul Eesti rahvalaulude seas on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba
2 Eesti rahvamuusika Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm.Nõnda kõlasid pulmades omal ajal itkud, rituaalsed pulmalaulud ja loitsud, mille saatel pruut viidi isakodust peiukoju ja tanutati. Tantsuks mängis valjuhäälne torupill. Tänapäeval registreeritakse abielu Mendelssohni pulmamarsi saatel, pulmapeol mängib mõni nüüdisaegne tantsubänd või parema puudusel muusikamasin. Muistseid pulmaitke ja -laule võib aga minna kuulama folkloorirühma kontserdile
Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea
rahvapillid. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki. -Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid). -Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte
Kõik kommentaarid