Soolisest võrsõiguslikkusest Eestis (1)

Soolisest võrdõiguslikkusest Eestis
Soolise võrdõiguslikkuse idee sai alguse 19. sajandil seoses feminismi kui poliitilise liikumise tekkega. Feministid nõudsid endale meestega võrdseid kodanikuõigusi. Eestis said naised hääleõiguse 1918. aastal ja see on tunduvalt varem kui mõnedes vanades demokraatiamaades. Tänapäeval on loomulik, et kõik naised saavad hääletada ning osaleda ühiskonnaelus. Kuna maailm ja ühiskond areneb pidevalt, räägitakse nüüd soolisest võrdõiguslikkusest. Seda nii töö-, palga-, kui ka konkurentsivõimelisuses.
Soorollidesse jaotamist õpetatakse meile juba varases eas. Isa toob leiva lauale, viib prügi välja, toob puid, laseb kruvisid seina ja ütleb karmima sõna-ta on jõu, võimekuse ja tugevuse kehastuseks. Emad seevastu pesevad pesu, teevad süüa, koristavad kodu, lohutavad, hoolitsevad pere eest. Seetõttu tekivadki sellised mõisted nagu „meeste ja naiste tööd“. Lapsepõlves aleteadvusesse juurdunud, võtame need ellu loomuliku osana kaasa.
Sama jätkub koolielus . Ka õpilasi ei kohelda sooliselt võrdõiguslikena. Toon mõned asjakohased näited: kui õpetajad ei saa tunnis arvutist mingit programmi käima, kutsutakse alati mõni „taibukam“ poiss appi. Poistelt ei nõuta nii palju, neile antakse andeks ulakused ja tegemata tööd väljendiga : „Ah, ta on ju poiss, poisid ei ole nii hoolsad nagu tüdrukud.“ Miskipärast on tüdrukud alati need, kes klasse kaunistavad ja poisid need, kes toole tõstma peavad.
Erialade õppimise puhul ei määra sugu Eestis rolli. Naised saavad õppida politseinikuks, ehitajaks, elektrikuks, automehaanikuks. Neil on võimalus omandada meestega võrdsed teadmised. Mis puutub aga võimalustesse tööturul, siis seal muutub naiste olukord veidi keerulisemaks. Me kõik oleme kuulnud lauset : „Naine roolis, auto kraavis “. See ei tõenda just kõige positiivsemat suhtumist naiste võrdsest oskusest tehnikaga ümber käia.
2006. aasta Eesti Statistikaameti poolt läbi viidud uuringus selgus, et meesjuhte on 62%, naisjuhte vaid 38%. Selle põhjuseks on samuti soorollid. Arvatakse, et naisel on pere kõrvalt raske nii keerulist tööd teha ning et naised on liiga emotsionaalsed, et sellist ratsionaalset ja pingelist tööd teha. Sellise protsentuaalse jagunemise tõttu ongi mehed maskuliinsematele ametikohtadele kandideerides tavaliselt edukamad .
Kogu Euroopas teenivad naised meestest keskmiselt 17.8 % vähem ning mõnedes riikides naiste ja meeste palgaerinevused suurenevad.
Naiste ja meeste palgaerinevus mõjutab oluliselt ka tööaegset teenistust ja naiste pensionit. Vähem teenimine toob kaasa ka väiksema pensioni ning see põhjustab suurema vaesusriski vanemate naiste seas. Naiste ja meeste palgaerinevus on jätkuva tööturul diskrimineerimise ja ebavõrdsuse tulemus, mis praktikas mõjutab peamiselt naisi. Eestis on Euroopa Liidu suurim palgalõhe: ligi 30 %. Selle põhjuseks on naiste koondumine halvemini tasustatud ametitele.
Samas võib igapäevaelust tuua näiteid, kus probleem on mõnikord teistpidiselt kallutatud. Näiteks saavad naised ööklubidesse südaööni tasuta sisse, mehed peavad alati ostma täispileti. Meestelt eeldatakse restoraniarve tasumist. Siiski on selliseid näiteid liiga vähe, et võrdõiguslikkusest rääkida.
Naiste diskrimineerimist ja objektiks muutmist kohtab palju ka meedias. Eestis ilmus aastaid tagasi telereklaam „ Joomine teeb naise koledaks“.  Sellistel soostereotüüpidel põhineva hirmutamisega ei tarvitse tegelik sõnum, mis peaks puudutama eelkõige tervise hoidmist, jõuda adressaatideni. Naisi surutakse rollidesse, kus nad peavad olema ihaldusväärsed, ilusad, seda kõike tänu kauni ja ideaalse naise kuvandile, mis reklaaminduses on loodud ning mis näib olevat iga mehe unistus .
Soolise võrõiguslikkuse tagamiseks tehakse mitmeid samme . Näiteks võeti Eestis 2004. aastal vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus. Meedias kajastatakse erinevaid teemakohaseid seisukohti, sotsiaalministeeriumis töötab soolise võrdõiguslikkuse volinik . Ka Euroopa Liidu tasandil töötatakse välja seadusi, programme ning luuakse vahendeid teadlikkuse tõstmiseks ja probleemi lahendamiseks. Mina arvan, et iseenesest ei lahene midagi. Kodanik ise peab olema aktiivne ning leidma tuge seadustest ning julgema ebavõrdse kohtlemise pärast häält tõsta. Vaid nii märkab kogu ühiskond probleemi ulatust ning hakkab sellega aktiivselt tegelema.