Enim levinud legeerivaid elemente, mida terase sulameis kasutatakse, on kokku umbes kümmekond. Alljärgnevalt on välja toodud kolme –kroomi, koobalti ja vanaadiumi omadused ja legeermise saadused. Kroom on kõva valge läikiv metall, mille leiab Mendelejevi tabelis 24. kohalt. Tavalisel toatemperatuuril on kroom üsna vastupidav õhu ja vee suhtes. Kroomi sulamistemperatuur on 1800˚ C ning erikaal 7,14. Kroom lahustub lahjendatud väävel- ja soolhappes, eraldades vesinikku. Külmas lämmastikhappes aga kroom ei lahustu ja muutub lämmastikhappega töötlemisel passiivseks nagu alumiiniumgi. Kroomi kasutatakse terases selleks, et anda talle kõvadust ja vastupidavust, viskoossust ja korrosioonikindlust. Terased, mis sisalduvad 1-2% kroomi, on väga kõvad ja vastupidavad. Sellise kroomi sisaldusega teraseid kasutatakse näiteks muusika instrumentide, püsside vintraua, suurtükitorude, soomusplaatide ja mitmesuguste masinaosade tootmisel
Na3PO4, 5% askorbiinhappe lahus, 0,2M ammooniummolübdaadi (NH4)2MoO4 lahus, 0,2M NaCl lahus, 0,1M hõbenitraadi AgNO3 lahus, 0,2M baariumkloriidi lahus BaCl2, 0,2M naatriumoksalaadi Na2C2O4 lahus, 0,2 M ammooniumtiotsüanaadi NH4SCN lahus, 0,2M naatriumsulfaadi Na2SO4 lahus, 0,2M kaltsiumkloriidi CaCl2 lahus, tahke naatriumetanaat CH3COONa, destilleeritud vesi. Kokkuvõte: töö käigus tuli läbi viia viie iooni tõestuskatsed tuhaga vees ja tuhaga soolhappes. Tuli vaadata, kuidas reageerib tuhk veega ja kuidas happega. Tõestusreaktsioonides tuli uurida, kas mingi kindel ioon sisaldub tuhalahuses või mitte.
looduses. Rühma kuuluvad mineraalid, millel on tähtis koht muldade lähtekivimis ja mehhaanilises koostises. Karbonaadid Kaltsiit CaCo3. 56% CaO, 44%CO2. Kaltsiit on oluliseks kivimmineraaliks trigonaalselt, kusjuures kristallid on väga vormirikkad. Lubjakivides esineb väliselt amorfse massina, järvelubjas amorfse muldse pulbrina, allikalubjas aga mitmesuguste egakorrapäraste moodustistena. K 3, E 2,6-2,8. Enamasti värvusetu või piimvalge. Lõhenevus täiuslik. Lahustub tormiliselt 10% soolhappes, kusjuures eraldub CO2. Enamik k-de on tekkinud veekogudes mitmesuguste lubjaskeletiga organismide jäänustest, mille kuhjatised moodustavad lubjakivi. Viimase moodustumisel tekib marmor. Meie aluspõhja kivimites on kaltsiit üheks levinumaks mineraaliks. Kaltsiidi kristalle võib leida peaaegu kõikides paemurdudes ja lubjakivi paljandites. Magnesiit MgCO3. 47,6% MgO, 52,4% CO2. Kristalliseerub trigonaalselt. K 4-4,5, E 2,9-3,1. Värvus kollaka või hallika varjundiga valge
Hõbekloriid muutub koos lämmastikhappe ja pliikarbonaadiga kuumutades lahustuvaks hõbenitraadiks ning ta eemaldatakse. Selleks et roodiumi teistest elementidest eraldada, sulatatakse ülejääk kokku naatriumvesiniksulfaadiga, mille tagajärjel tekib vees lahustuv roodiumsulfaat (Rh2(SO4)3 ), kust eraldatakse Rh2. Et saada element roodiumi, lisatakse juurde naatriumhüdroksiidi, et saada roodiumhüdroksiid (Rh(OH)3 ). Edasi lahustatakse see soolhappes, saades H 3[RhCl6] ning pannes seda reageerima naatriumnitritiga ja ammooniumkloriidiga, tekib (NH 4)3[Rh(NO2)6] . Pärast vee aurustamist, saab sellest vesiniku abiga roodiumi eraldada (2(NH 4)3[RhCl6]+3H22Rh+6NH4+ +6Cl-+6HCl). Kasutatud allikad: · ,,Eesti Entsüklopeedia 8. köide" Eesti entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1995 · http://de.wikipedia.org/wiki/Rhodium · http://www.diamande.ee/et/vaarismetallid/roodium · http://et.wikipedia.org/wiki/Roodium
raskendatud? Hg22+ ioonide tõttu võib Ag+ ioonide üleminek ammiinkompleksi olla raskendatud. Millel põhineb Pb2+, Ag+ ja Hg2+ ioonide eraldamine teistest lahus sisalduvatest katioonidest? Need ioonid reageerivad Cl- iooniga ning eraldub sade. Lahusele, mis sisaldas ainult Pb2+ ja Ag+ ioone, lisati kuuma kontsentreeritud HCl. Valget sadet ei mooodustunud. Põhjendage reaktsioonide abil. Milline lahustuv kompleksühend võis tekkida hõbedaga kuumas soolhappes? Tekivad kompleksühendid [PbCl4 ]2- ja [AgCl2]-
Sademe eraldasin tsentrifuugimisega. Tsentrifugaadi lahjendamisel veega (happelisuse vähendamiseks võib H2O asemel lisada mõne tilga ammoniaakhüdraati) sadestus kollane CdS, mis tõestas Cd2+- ioonide olemasolu. B-alarühma analüüs Kui B alarühma uuritakse eraldi, siis sadestada B alarühma katioone sisaldavast lglahusest katioonid sulfiididena lahust TAA-ga keetes nagu kirjeldatud eespool, eraldada sade tsentrifuugimisel ning lahustada kontsentreeritud soolhappes. Happe edasisel lisamisel ja lahuse keetmisel moodustuvad klorokompleksid. SnS2 + 6HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sb2S3 + 12HCl 2H3[SbCl6] + 3H2S Sb2S5 + 12HCl 2H3[SbCl6] + 3H2S + 2S Sn4+- ja Sb3+- ioonide eraldamine ning Sb3+- ioonide tõestus ~10 tilgale lahusele lisasin tükikese raudtraati ja keetsin mõne minuti. Sn4+- ioonid redutseerusid Sn2+- ioonideks. [SnCl6]2 + Fe [SnCl4]2 + Fe2+ + 2Cl Sb3+-ioonid redutseerusid raua toimel vabaks antimon-metalliks, mis tõestabki Sb3+-ioonide
Eraldasin sademe tsentrifuugimisega. Lisasin tsentrifugaadile mõne tilga ammoniaakhüdraati happelisuse vähendamiseks. Selle tagajärjel sadestus kollakas CdS. [Cd(NH3)4]2+ + 2H2S -> CdS + 4NH4+ + S2- P2.4 B alarühma analüüs Uurisin B alarühma eraldi, seega sadestasin B alarühma katioone sisaldavast alglahusest katioonid sulfiididena. Selleks keetsin lahust TAA-ga, eraldasin sademe tsentrifuugides ning lahustasin kontsentreeritud soolhappes. Happe edasisel lisamisel ja keetmisel moodustusid klorokompleksid. SnS2 + 6HCl H2[SnCl6] + 2H2S Sn2S3 + 12HCl 2H3[SnCl6] + 3H2S Sn2S5 + 12HCl 2H3[SnCl6] +3H2S+ 2S Sn4+- ja Sb3+- ioonide eraldamine ning Sb3+-ioonide tõestus 10 tilgale lahusele lisasin tüki raudtraati ja keetsin mõne minuti. Sn 4+-ioonid redutseerusid Sn2+- ioonideks. [SnCl6]2- + Fe [SnCl4]2- + Fe2+ + 2Cl- Sb3+- ioonid redutseerusid raua toimel vabaks hallikasmustaks antimon-metalliks, mis tõestas Sb 3+-
reageerib vaid CdS. CuS sademe eraldan tsentrifuugimisega. Tsentrifugaadi lahjendamisel veega sadestub kaadmiumioonide olemasolul kollane CdS. Järelejäänud mustale CuS sademele lisan 4-5 tilka konts HNO 3 ja lahjendan veega. Teostan tõestuskatse kollase veresoolaga ja saan punase sademe. B-alarühma analüüs Viin läebi sulfiidide sadestuse nagu eelnevalt ning eraldan sademe tsentrifuugides ning lahustan seejärel kontsentreeritud soolhappes. Happe edasisel lisamisel ja lahuse keetmisel moodustuvad klorokompleksid. SnS2 + 6HCl → H2[SnCl6] + 2H2S ↑ Sb2S3 + 12HCl → 2H3[SbCl6] + 3H2S ↑ Sb2S5 + 12HCl → 2H3[SbCl6] + 3H2S ↑ + 2S ↓ Sn4+- ja Sb3+- ioonide eraldamine ja Sb3+ -ioonide tõestus Lisan 10 tilgale lahusele tükike raudtraati ja keedan mõne minuti. Tina(IV)-ioonid redutseerivad tina(II)-ioonideks. [SnCl6]2- + Fe → [SnCl4]2- + Fe2+ + 2Cl-
Töö käik ning katseandmete töötlus ja analüüs 1 . Tugevate ja nõrkade elektrolüütide keemiline aktiivsus. Ühte katseklaasi valada 2-3 mL 2M soolhapet, teise samapalju 2M etaanhapet (äädikhapet). Kumbagi katseklaasi viia ühesugused tsingitükid. Mõlemad katseklaasid asetada kuuma vette. Kumb hape mõjub energilisemalt tsingile? Teha järeldus lähtudes happe tugevusest. 2HCl + Zn = ZnCl2 + H2 2CH3COOH + Zn = (CH3COO)2Zn + H2 Tsink hakkab soolhappes energilisemalt reageerima kui äädikhappes, seega on HCl tugevam hape. 2 . Tasakaal nõrga happe ja aluse lahuses. Katseklaasi valada 4-5 mL vett ja lisada sellele 3-4 tilka 2M etaanhapet (äädikhapet) ja 1-2 tilka metüülpunast. Fikseerida lahuse värvus. Lahus jagada kaheks. Ühele osale lisada väike kogus tahket naatriumetanaati, loksutada ja võrrelda lahuste värvusi mõlemas katseklaasis.
sulamistemperatuuriga üle 500 °C. Räbustid on abimaterjalid jootekohtade kvaliteedi ja töökindluse tagamiseks. Räbustid väldivad jootekoha oksüdeerumist ja kõrvaldavad oksüdikihi joodetava metalli pinnalt. Tavatingimustes on enamkasutatavateks räbustiteks kampol, okaspuuvaigust saadav -80% ulatuses QgHigCOOH-st koosnev kollane kuni tumepruun rabe, klaasjas aine (käsutatakse vase ja selle sulamite jootmiseks), ja kloortsink (ZnCl), mida saadakse soolhappes tsinki lahustades (põhiliselt raua jootmiseks). Tabelis 12 on toodud mõned käsutatavad räbustid. ELEKTRIMATERJALID 24. Kuidas liigitatakse materjale elektriliste omaduste alusel? Elektrilised põhiomadused: eritakistus (*cm) =R*(s/l); erijuhtivus (*cm-1 eritakistuse temperatuuri tegur 100ºC = [1+(t100 t)]; dielektriline läbitavus (mahtuvus) %; elektriline tugevus Elä (kV/m); elektriline kadu - alalispinge(vool)
Räbustid on abimaterjalid jootekohtade kvaliteedi ja töökindluse tagamiseks. Räbustid väldivad jootekoha oksüdeerumist ja kõrvaldavad oksüdikihi joodetava metalli pinnalt. Tavatingimustes on enamkasutatavateks räbustiteks kampol, okaspuuvaigust saadav -80% ulatuses QgHigCOOH-st koosnev kollane kuni tumepruun rabe, klaasjas aine (käsutatakse vase ja selle sulamite jootmiseks), ja kloortsink (ZnCl), mida saadakse soolhappes tsinki lahustades (põhiliselt raua jootmiseks). Tabelis 12 on toodud mõned käsutatavad räbustid. Tabel 12. Räbustid. Jrk. nr. Koostis % Kasutusala 1. Kampol Vase, valgevase, nikli ja tsingi, hõbeda, kaadmiumi ja viimaste sulamitega 10. ..40 käetud metallide jootmiseks ja 2
10. Sest nad oksüdeeruvad õhuhapniku toimel. Seda näeme nende värvuse muutumisest õhu käes seismisel. Konkreetseid võrrandeid on raske anda, sest protsessid on keerulised. Igatahes moo- dustuvad muuhulgas ka kondensatsioonisaadused (tsüklite ühinemisega), mis on värvilised. 11. Aniliin on nõrk alus ja seetõttu on tema vesiniksidemed veega väga nõrgad, sellest siis ka vähene lahustuvus vees. Soolhappes moodustub aniliini sool (aniliiniumkloriid), mis lahustub vees hästi. 14. Antioksüdantide ülesanne on võtta endale õhuhapniku rünnak ning sel viisil hoida toiduainet või muud materjali oksüdeerumise eest (toiduainet rääsumise eest). Seega on nad eelkõige redutseerijad. Võiks eristada 1) väävliühendeid E220E228, mis lihtsalt oksüdeeruvad kõrgema oksüdatsiooniastmega väävli ühenditeks;
( 628.88 KB, 2.03.2010 ) . Muuhulgas antakse kaardil informatsiooni aluspõhjaliste murrangute mineraalse koostise hinnang, värvus. geoloogia selgitamisel, tugineb tänapäeval osa. ja litostratigraafiliste üksuste stratotüüpide kohta. *Mikroskoopiline kirjeldus - õhikud. praktiliselt täies ulatuses erinevatele Iga aluspõhja kaardilehe kohta on koostatatud *Lahustumatu jääk – lahustamine soolhappes, st mikrofossiilidele. Võib-olla oleks hea näiteks täpsustada ka, et üks või kaks kristalliinse aluskorrani ulatuvat, mittekarbonaatse osa eraldmine, selle koguse ja neid kivimeid esineb nii tardkivimite (nt enamasti põhja-lõuna või ida-lääne suunalist koostise uuring. 29
Vaid üks kristallvorm on termodünaamiliselt stabiilne. Sellel on kõrgeim sulamistäpp, väikseim lahustuvus. Ülejäänud kristallvormid, püüavad nii lahuses kui muus keskkonnas muutuda stabiilseks (ka tahkena säilitamisel muutuvad) Muutumine sõltub keskkonna ja aine enda omadustest. Raviaine imendumine sõltub sellest kas ta on amorfne või mingis kristallvormis. Näiteks novoviotsiini Na ja Ca sool. Selle antibiootikumil on amorfne ja mitu kristalset vormi. Amorfne lahustub soolhappes ja maos 10 x paremini kui kristalsed vormid. Eriti hästi on amorfse või kristalse vormi mõju imendumisele näha suspensioonides ja teistes loksutistes, kus juba on sade või see tekib hiljem. Polümorfia kõrval esineb ka teine pseudopolümorfism. See on hüdraatide ja anhüdraatide probleem. Hüdraadid sisaldavad mitu molekuli vett, anhüdraadid ei sisalda. Eriti hästi on amorfse või kristalse vormi mõju imendumisele näha suspensioonides ja
Õhus: Sn+O2àa-SnO. Tina on atmosfääris suhteliselt vastupidav. Puhas tina (99,99%) korrodeerub kõige kiiremini mere ja tööstusatmosfääris (0,0017-0,0029 mm aastas), kõige aeglasemalt Maa atmosfääris (0,00049 mm aastas). Mida puhtam on tina, seda vastupidavam ta on. Lisandid oluliselt suurendavad korrosiooni kiirust ja vähendavad vastupidavust. Tina korrodeerub nii happelistes kui aluselistes vesilahustes. Hapete puhul korrodeerub Sn kiiresti soolhappes ja väävelhappes, aeglaselt fosforhappes. Aluste korral kiiresti Na2CO3 0,20%-ses lahuses ja Na3PO4 0,20%-ses lahuses; aeglaselt aga 0,02%-tes Na3PO4 ja Na2CO3 lahustes. 50. Terase tsinkimise meetodid ehk meetodid Zn-katete valmistamiseks: 1)kuumtsinkimine – hapetega puhastatud terasdetailid või –materjalid kastetakse või tõmmatakse läbi sula Zn. Zn sulamistemp. On 419,6C. Tsinkimisvanni temp. on 462C. Kate valimist. Paksusega 40-400 mm..
55. Kaltsiidi ja dolomiidi eristamise lihtsaim moodus looduses? Kaltsiidi eristamiseks on kindel võte 3% soolhappe (HCl) lahus. Tilgutades seda kristallidele, veel parem peenestatud pulbrile, hakkab see "keema" ehk eraldama mullikesi. Toimub keemiline reaktsioon kaltsiidi ja soolhappe vahel, mille käigus eraldub CO2. Juhul kui mineraal on siiski nii pehme, et saab nõelaga kriipida (proovige kristallitahkude peal), kuid nõrgas happes ei "kee", siis võiks proovida 10% soolhappes kuumutamist. Kui ilmuvad mullid, on tegu dolomiidiga, mis on kaltsiidist inertsem ja vajab reageerima hakkamiseks soojendamist. 56. Tänapäevase Maa sisesoojuse allikad? Allikateks on planeedi akretsioon, gravitatsiooniline liigendumine, loodete protsessid, radioaktiivsus. 57. Maasisese soojusvoo avaldumisvormid. Avaldumisviisid: vulkanism, sügavusega tõusev temperatuur (geotermiline aste). Soojus kandub edasi konduktiivselt ja konvektiivs 58
keemiliselt ja elektrokeemiliselt. Kaetavad pinnad peavad olema siledad ilma kriimudeta. Rasvasele pinnale metallkate ei teki. Elektrokeemilisel töötlemisel eralduvad pinnalt rasvad ja õlid kõige paremini. Keemilisel töötlemisel kasutatakse peamiselt leeliselisi või orgaanilisi lahuseid. Kui metalli pind on kaetud roostega kasutatakse pinna puhastamiseks söövitamist. Musti metalle söövitatakse väävel- või soolhappe vesilahustega. Oksiidid lahustuvad soolhappes paremini. Alumiiniumisulamite söövitamisel kasutatakse 5-10% soolhappe vesilahust. Vahetult enne elektrolüüsiprotsessi metalli pind dekapteeritakse e. täiendavalt söövitatakse, et pind parema nakkumise saavutamiseks aktiveerida. 48. Molaarmassi mõiste sisu, mõõtühik. Kuidas määratakse(arvutatakse) molaarmassi. Hüdrofoobsed ja hüdrofiilsed pinnad. Millest oleneb tahke aine pinna märgamine vedelike poolt? Mis on märgamise kriteeriumiks? Kas on võimalik mõjutada tahke aine
elektrokeemiliselt. Kaetavad pinnad peavad olema siledad ilma kriimudeta. Rasvasele pinnale metallkate ei tekki. Elektrokeemilisel töötlemisel eralduvad pinnalt rasvad ja õlid kõige paremini. Keemilisel töötlemisel kasutatakse peamiselt leeliselisi või orgaanilisi lahuseid. Kui metalli pind on kaetud roostega kasutatakse pinna puhastamiseks söövitamist. Musti metalle söövitatakse väävel- või soolhappe vesilahustega. Oksiidid lahustuvad soolhappes paremini. Alumiiniumisulamite söövitamisel kasutatakse 5...10% soolhappevesilahust. Vahetult enne elektrolüüsiprotsessi metalli pind dekapteeritakse e täiendavalt söövitatakse, et pind parema nakkumise saavutamiseks aktiveerida. Tsinkimine võib toimuda elektrokeemiliselt või sula tsingi pealekandmisega. Elektrolüüsil kasutatakse aluselisi või happelisi elektrolüüte. Kuna aluseline elektrolüüt sisaldab tsüaniidi on protsess mürgine
elektrokeemiliselt. Kaetavad pinnad peavad olema siledad ilma kriimudeta. Rasvasele pinnale metallkate ei tekki. Elektrokeemilisel töötlemisel eralduvad pinnalt rasvad ja õlid kõige paremini. Keemilisel töötlemisel kasutatakse peamiselt leeliselisi või orgaanilisi lahuseid. Kui metalli pind on kaetud roostega kasutatakse pinna puhastamiseks söövitamist. Musti metalle söövitatakse väävel- või soolhappe vesilahustega. Oksiidid lahustuvad soolhappes paremini. Alumiiniumisulamite söövitamisel kasutatakse 5...10% soolhappevesilahust. Vahetult enne elektrolüüsiprotsessi metalli pind dekapteeritakse e täiendavalt söövitatakse, et pind parema nakkumise saavutamiseks aktiveerida. Tsinkimine võib toimuda elektrokeemiliselt või sula tsingi pealekandmisega. Elektrolüüsil kasutatakse aluselisi või happelisi elektrolüüte. Kuna aluseline elektrolüüt sisaldab tsüaniidi on protsess mürgine
annaabi.ee 
