mustadest toonidest, mis jätab pildist küllaltki depressiivse ja üksiku mulje, enam vähem nagu hüljatud oleks see inimene ja tal ei oleks kellegi teisega terves maailmas rääkida kui selle nii öelda kõiksusega. "Andres Ehini portree" on üks vähestest teostest kus oli kasutatud ka heledamaid toone. Sama moodi oli ka heledamates toonides maalitud teos "Keskpäev". "Andres Ehini portree" jäi silma, sest portreel on maalitud Ehinile väga salakaval pilk silmisse. Esile kerkivad ta silmad ka selle pärast, et ta silmad on helesinised ja tema tagune taust tume. Üks veider asi mida märkasin selle maali puhul oli, et tema juuste ja habeme värv kuidagi ei sobiks nagu kokku: Habe on palju heledam kui Ehini juuksed. Üldmulje näitusest oli meeldiv ning mulle meeldis see väljapanek. Võrdluseks sellele, mida olen ise tunnis õppinud võib tuua Arraku maali "Pillimäng Veenusele" kus
mõtlen tihti, et kas see on ikka reaalsus. See, mida kuulen, tunnen, näen, ennem selles ei veendu, kui välja sirutan oma käe. Ikka olen ärkvel, ma ei saa midagi enam aru, koolis olles, veel, endas kannatust ma varun. Lõpuks tajun, miks nii valge on, vahetunnis vaikselt üks tüdruk, istub, on. Kui mind vaatad, tõuseb sära, taevapäike, mis ei kustu iial ära. sa sätendad ja oled kena, mind vist sa röövisid salaja ära. Kui lahkud ja silmapiirilt kaod, mul justkui silmisse tekiksid vaod. Ja kui lõpuks, mulle said selja löödud, on taas see must mu silmis, mis hommikuti möödub. Nüüd tean mis on see valgus mu silmis, nii hea ja tore, see oled sina, 11, nii Kaunis, Ilus ja Südamlikult Tore. Mardo
varemeid, kuna maavärin on purustanud kõik.. Kuigi Eestimaa on pindalalt väga väike- ainult 45 227 ruutkilomeetrit ja rahvaarv on umbes1 342 000, on Eestimaalastel tohutu suur ÜHTEKUULUVUSTUNNE. Kui näiteks kellegil hästi läheb, elab sellele terve eesti rahvas kaasa, tähistatakse pea igas kodus ning tuntakse uhkust oma rahvuse ja meie esindajate üle. Viimane suurem näide on muidugi meie kallis olümpiavõitja Gerd Kanter, kes tõi oma kullaga paljude eestlaste silmisse rõõmu- ja uhkusepisarad. Samuti, kui rahva armastatud ja austatud avaliku elu tegelane sängitatakse mulda, leinatakse teda südamest üle meie maa. Veel on meie isamaal TOREDAD ÜRITUSED JA TRADITSIOONID, mida samuti hoiavad elus meie ühtekuuluvustunne, hoolivus ja kodumaa- armastus. Muidugi ka väga tublid ja rahva poolt armastatud inimesed, kes ennast ihu ja hingega pühendavad ja kõike ilusat suudavad korraldada. Üheks ülitoredaks ürituseks on ÜLDLAULUPIDU, mis
maavärin on purustanud kõik.. Kuigi Eestimaa on pindalalt väga väike- ainult 45 227 ruutkilomeetrit ja rahvaarv on umbes1 342 000, on Eestimaalastel tohutu suur ÜHTEKUULUVUSTUNNE. Kui näiteks kellegil hästi läheb, elab sellele terve eesti rahvas kaasa, tähistatakse pea igas kodus ning tuntakse uhkust oma rahvuse ja meie esindajate üle. Viimane suurem näide on muidugi meie kallis olümpiavõitja Gerd Kanter, kes tõi oma kullaga paljude eestlaste silmisse rõõmu- ja uhkusepisarad. Samuti, kui rahva armastatud ja austatud avaliku elu tegelane sängitatakse mulda, leinatakse teda südamest üle meie maa. Veel on meie isamaal TOREDAD ÜRITUSED JA TRADITSIOONID, mida samuti hoiavad elus meie ühtekuuluvustunne, hoolivus ja kodumaa- armastus. Muidugi ka väga tublid ja rahva poolt armastatud inimesed, kes ennast ihu ja hingega pühendavad ja kõike ilusat suudavad korraldada.
Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. Su tunded mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mägestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ning surub näoga igilume vastu. 5 Jällenägemine Kui muinasjutt me kohtumise tund, poeb malbeid erutusi silmisse ja kõnne ja läitub loojangute loomusund, et liita hetkeis killustatud õnne. Taas vallandumas sõna hell ja soe, mis tardus südameisse kannatuste põrgus, mil rebenesid haprad hingekoed ja mustav valu läbi meelte nõrgus. Kui väsib kaua pidutsenud surm, saab nõnda võimsaks elu virguv tukse, et iga helin, õitehurm su hinge avatuna leiab ukse. Üks ülemeelik andumiseihk meid matab nagu toomehelbelumi. Täis tõotusi Su kallistelev pihk, -
Viidingu roll seeläbi palju selgemaks. Kuid samas pole ma siiani aru saanud, kas ma armastan Juhan Viidingu luulet luule või Viidingu pärast. Ma arvan, et armastan mõlemat. Ma loodan. ELOLE kiosk oli kuradi kujusid täis - sarvedega ja ilma lapseke asjata leti ees käis - ingleid ei torganud silma miks on küll ühed ja teised ei näe - on nad ju samast maailmast laps surus taskusse väikese käe - langes üks pisar ta silmast siis aga meenus üks jalutuskäik Pirita poole ja kohe silmisse ilmuski naerune läik kerge ja sügav sai ohe ema poolt hommikul triigitud rätt pühkis need pisarad ära ingel - ta sirutas tiibu ja kätt oli - ei lennanud ära Ma pean (vähemalt praegu) seda üheks Juhan Viidingu kõige suuremaks, võimsamaks ja sisukaimaks luuletuseks, kuid ei kavatse seda pähe õppida. Seda luuletust lugedes ei mõista me algul, millest või kellest see on ja ehk nii ongi parem. Selles luuletuses on valu, viha, ängi ja piina, kuid ka armastust, hellust ja hoolivust
kõik su ammugi tallatud teed. talvesüdame sinine öö. Mõnda häält, mõnda kuminat kauget Varjab rahutust hõlma all vaikus, veel sa tead, aga pea jätad need. süda palavalt, palavalt lööb. Tasa ligineb tund, millal kaotad Põski õrnalt mul tähekiir silub, oma näo, oma nime ning tee. Temast hinge viib helisev tee. Aja väsimus silmisse vaotab Täna tunnen, kuis valutab ilu- hõbeläikese vaikuse vee. hell ja imelik tunne on see. Ja sa võib-olla jälle siis palud hoida armsamat elavas käes, kanda kirsipuu õitsemisvalu, võtta lisaks üks sündimispäev, Kristiina Ehin et taas roheka valguse vihus, me möödarääkimiste naerune lootsik siis, kui tähtedelt kõliseb lund, triivib omasoodu
taeval ja maal pole vahet..." "Viivile aga näib taeval olevat eriline tähendus.Ta näeb vahel kõike otsekui taevast ja taeva taustal", sest "Taevas on talle kui pelgupaik, taevaste tuules saab olla ta vaba, eemal maapealsest viletsusest, vägivallast, räpasusest ja lollusest. Taevas on palju ruumi, taevas saab /---/ olla üksi, tema ise."(J.Kaplinski) /---/ Tasa igineb tund, millal kaotad oma näo, oma nime ning tee. Aja väsimus silmisse vaotab hõbeläikese vaikuse vee. /---/ "...Ööde roheka valguse vihus." Taevas ei ole käega katsutav, tal pole selgeid piire, aga teda on silmaga näha ja hingega tunda. See on laotus, kus kohtuvad inimese keha ja vaim, see on tee vabaduse poole. Tuleb tõsiste taevaste aeg, üle viljadest ruske mäe. Tuleb tõsiste taevaste aeg, mõrkjas valmissaamise päev. /---/ "...Tuleb tõsiste taevaste aeg"
saiasid, vutte e vuttisid, ühiskondi e ühiskondasid) · Alates mitm illat on normikohased nii de- kui i-mitmuslikud vormid (aedadesse e aiusse, jalgadele e jalule, kuuskedel e kuusil, nõlvadeks e nõlvuks, päevadeni e päevini) · Jalgadesse e jalusse e jalgu, kõrvadesse e kõrvusse e kõrvu, rindadesse e rinnusse e rindu, silmadesse e silmisse s ilmi · Alg: alu e algu, pelg: pelju e pelgu e pelu · Hau: havi: haugi/ haug: haugi: haugi/ havi: havi: havi · Roe:rooja: rooja ja soe: sooja: sooja. Saajad: saajade: saajasid e saaju · Järg: järi: järgi/ järi: järi: järi · Aed: aia: aeda, aeg: aja : aega, poeg: poja: poega, uig: uju: uigu. Alltüüp KONSERT · Kontserdi, kontserti, kontserdisse e kontserti, kontserdile, kontserte e kontsertisid, kontseridesse e kontserdesse
6. Kastan oma sõrme teie võimetu ja hullumeelse lunastaja vesisesse verre ning kirjutan tema okastest rebitud laubale: TÕELINE kurjuse isand, orjade kuningas. 7. Ükski luitunud vale ei ole mulle tõeks; ükski lämmatav dogma ei kammitse mu sulge! 8. Ma murran end lahti kõigist tavadest, mis ei vii mind maise edu ega õnneni! 9. ma tõstan rünnakul tugevate võitluslipu! 10. Ma vaatan teie peljatud Jehoova klaasistunud silmisse ja kitkun teda habemest; ma tõstan tapri ja lõhestan tema ussidest järatud kolba! 11. Ma pühin minema lubjatud haudade võika sisu ja naeran pilkava vihaga! II 1. Vaadake, mida kujutab krutsifiks? Kaame võimetus puul rippumas. 2. Ma kahtlen kõiges. Seistes teie suurimate moraalsete dogmade mädanevate fassaadide ees, kirjutan ma neile põlastuse leegitsevas keeles: vaata ja näe; kõik see on võlts! 3
astub ühe sammuga üle minu ja mu hobuse. Aga vaat', ma annan head nõu, kui kuulda tahad.» «Anna.» «Näed sa, mis nõu ma annan. Sina võta minu mära, mina istun sinu täku selga, ja siis sõidame samm-sammult, kui tahad.» Jaanus tõmbas kulmu kortsu. Ta oli salamahti vahest lootnud oma kena täku ja osava sõiduga Emmi silma ees uhkustada ja võitles nüüd iseenesega, mis parem oleks, kas «häbematu poisi» pealeajamist täita või mitte. Abi otsides piilus ta Emmi lahkeisse silmisse ja leidis sealt midagi nagu palumist. Sellest oli küllalt. Aga enne tahtis ta veel teisiti õnne katsuda. «Kuule, Oodo, minu täkk on väga tuline ja ei kannata puutumist. Ma kardan . . . » «Sa kardad, et ta mu maha viskab?» «Istume kahekesi selga . . . » 29 «Nagu hakid kirikukatusel?» «Me sõidame ju muidugi sammu.» «Ja Jaanus ajab oma vanaisast juttu,» aitas Emmi tagant. «Ja sina hoiad lakast ja mina sabast kinni? Keda te narriks tahate pidada? Lase mina istun
annaabi.ee 
