meenutav mitmevärviline puru. Ohtlik pigem puiduladudes (nii kütte- kui ehituspuidu), kuid ka hoonetes.Siklased (Cerambycidae) on putukate sugukond mardikaliste seltsist.Siklased torkavad silma eredate värvidega (kuid on ka tumedavärvilisi liike) ning pikkade tundlatega, mis on sageli kehast tunduvalt pikemad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Siklaste vastsed on sageli seotud seentega. Seeneniidistik tungib puidu sisemusse ning lagundab seda. Siklaste vastseid nimetatakse tõukudeks. Nad on valkja või kollaka kehaga, lapikud või silindrilised, hästi arenenud eesrindmikuga, millesse pea on osaliselt sissetõmmatud. Vastsete jalad on nõrgalt arenenud - nad roomavad kesk- ja tagarindmiku mõhnade abil. Nende vastsed arenevad surnud või elavate puude puidus ja koore all. Mõnede siklasevastsete seedemahlas leidub fermenti tsellulaasi,
värskete lennuavadega, kui kolletunud siis juba vanad käigud. Nemad tunneb ära tihtipeale mardika kehastki pikemate tundlate järgi. Majasikk kahjustab ainult okaspuitu, valides kohti, kus puidu niiskusesisaldus on 1020%. See kahjur armastab kõrgemat temperatuuri (2528 ºC) ning levib seetõttu ehitiste soojades osades, eelistades põrandaid, aknaraame, laetalasid ja sarikaid. Kui putukaid on palju, võib kahjustus olla väga tõsine. Siklaste vastsed on valkja või kollaka lapiku kehaga. Nad närivad end puitu ega välju sealt mitme aasta kestel. Siklaste enam-vähem ovaalse kujuga väljalennuavad on tunduvalt suuremad kui tooneseplaste omad. Hooneid kahjustab eelkõige majasikk. Tema vastsed rikuvad algul palkide väliskihti, kuhu näritakse piki puidukiude käigud. Majasikk eelistab puidu maltsaosa ja eriti suviseid kasvuringe. Käigud on puidupuru ja ekskremente tihedalt täis
Vastsed arenevad kiiremini puidus, mida on juba kahjustanud seened. Majasikk asustab töödeldud või osaliselt töödeldud pehmepuidust esemeid ja kahjustab tavaliselt maltspuitu, kuid võib 4 mõjutada ka lülipuitu. Käigud on puidupuru ja ekskremente tihedalt täis. Puidu pealmise kihi jätab kahjur harilikult puutumata. Siklaste enam-vähem ovaalse kujuga väljalennuavad on tunduvalt suuremad kui tooneseplaste omad. Majasikk kahjustab ainult okaspuitu, valides kohti, kus puidu niiskusesisaldus on 10–20%. Kahjur armastab kõrgemat temperatuuri (25–28 ºC) ning levib seetõttu ehitiste soojades osades, eelistades põrandaid, aknaraame, laetalasid ja sarikaid. 6 Kärsaklased Kärsaklased on 3–6 mm mustad või pruunid õrnalt läikivad mardikad. Pea on neil välja
Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas. Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks. Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada. Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav. Puukoor sisaldab 5–17% parkaineid. Seemned sisaldavad
Kuusk on tähtis toiduobjekt paljudele loomadele. Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas. Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks. Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada. Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav. Puukoor sisaldab 5–17% parkaineid. Seemned sisaldavad
Peaaegu eranditult kaitsevad poilased ennast aga mahakukkumise abil. Ohu korral tõmbavad nad tundlad ja jalad keha alla (sellest ka poilaste nimetus!) ja pillavad ennast maha. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/poilased.htm) Poilastel on komme pikseilmaga ronida taime latva, avada tiivad ja lasta end siis tuulel ja tõusvatel õhuvooludel kanda kuhu tahes.( Maaleht,09.2007) Siklased Siklaste(Cerambycidae) keha on sale. Nad on eredavärvilised või tumedad. Eriti iseloomulikud on ebatavaliselt pikad kaardus tundlad. Võrreldes jooksiklastega on siklased kohmakamad, kuna nende jalad on suuremad. Valmikud toituvad õietolmust, puumahlast või ei toitu üldse. Sagedamini kohtab siklasi kesksuvel päiksepaistelistel päevadel õitel ja vartel ning mitmesugusel puitmaterjalil - puuvirnades ja kändudel. Paljud siklased on metsakahjurid.
külmakahjustusi. Eelistab parasniiskeid viljakaid muldi. Kuuse juurestik on pindmine ning ei ulatu väga sügavale, seetõttu esineb tihti tormikahjustusi (Harilik kuusk picea abies, 2011). Kasvab põhipuuliigina ülemises rindes või alusmetsataimena (Harilik kuusk täiendav info, 2011). 2.4. Koht ökosüsteemis Kuusk on toiduobjektiks paljudele loomadele. Kuuse seemneid söövad näiteks käbilind ja rähn, kuid ka oravad ja hiired. Koort kahjustavad kuuse-kooreürask ning puitu siklaste vastsed. Kuusk on pesapuuks oravatele ning paljudele lindudele. Kuuse juurtega moodustavad mükoriisa kuuseriisikad. Parasiitseentest kahjustavad kuuske juurepess, kännupess ja kuusetaelik (Harilik kuusk täiendav info, 2011). 2.5. Kasutusalad Harilikku kuuske kasutatakse enamasti puidu saamise eesmärgil, kuid ka jõulupuudeks ja vaigu saamiseks. Kuusepuidust valmistatakse puitseinu, uksi, aknaid, põrandaid, muusikariistade kõlalaudu, vineeri ja paberit (Harilik kuusk, 2011)
Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon, heli (siklased) ja isegi valgussignaale (jaanimardikas). Mardikate vastsed on mitmesugused, peamiselt kampodeoidsed või konud. Liikide arv: 250 000 (500 000), Eestis umbes 3000 liiki. Kirjandus: Merivee, E., Remm, H. 1973. Mardikate määraja. Tallinn: 306 lk +16 värvitahvlit Miländer, G. 1978. Eesti siklaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 74. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I. 1997. Ürasklaste määraja (Coleoptera, Scolytidae). Tartu Haberman, H. 1968. Eesti jooksiklased. Tallinn Haberman, H. 1962. Hüpikpoilased. Tallinn Rubel, S. 1958. Eesti NSV naksurlaste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr. 38. Tartu Süda, I., Miländer, G, 1998. Eesti putukate levikuatlas. Distribution Maps of Estonian Insects 1. Siklased- Cerambycidae. Tartu Voolma, K., Õunap, H., Süda, I., 2000
Tema seemneid söövad rähnid ja käbilinnud, oravad ja hiired. Noored kuusekasvud on hea C-vitamiini allikas. Paljudele linnuliikidele, samuti oravatele on kuusk pesapuuks, sest tiheda võra sisse saab pesa hästi ära peita, et vaenlased seda ei märkaks. Kuuse juured elavad sümbioosis kuuseriisikaga, moodustades mükoriisa. Seeneniidid aitavad kuusel mullast vett kätte saada. Kuuse koori kahjustavad üraskid, sügavamale puidu sisse teevad oma käike siklaste vastsed. Kuusel on palju parasiitseid seeni, näiteks juurepess, kännupess ja kuusetaelik. 1.6 Kasutamine Hariliku kuuse puit on peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv, kerge, pehme, hästi lõhestatav, keskmiste mehaaniliste omadustega, milles jääb alla hariliku männi puidule. Lülipuit ja maltspuit on sama tooniga. Aeglaselt kasvanud puude puit on roosakas. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav
püsikahjurite arengu soodustajad. Püsikahjurid on võimelised pidevalt elutsema arhiivihoidlates, andes mitmeid pôlvkondi. Sellesse, kôige arvukamasse rühma kuuluvad mardikad (nahanäklased, tooneseplased, teesklased, põrniklased), liblikalised (koid), soomukalised ja raamatutäid. Juhukahjurite hulka kuuluvad need putukad, kes ei ole vôimelised läbima hoidlates kogu arengutsüklit (siklaste vastsed, õunamähkurid). Püsikahjurite arengut soodustavad kõikvõimalikud teised hoidlates leiduvad putukad. Arhivaale nad otseselt ei kahjusta, ent nende eritised ja surnukehad on toiduks püsikahjuritele. Märgunud objektide kuivatamise meetodid: Kuivatamine õhu käes - Seda meetodit kasutatakse siis, kui märgunud arhivaale on võimalik kuivatada 48 tunni jooksul. Kui nii kiiresti kuivatamine ei ole reaalne,
Arhiivides esinevad kahjurputukad vôib jagada kolme rühma: püsikahjurid, juhukahjurid ja püsikahjurite arengu soodustajad. Püsikahjurid on võimelised pidevalt elutsema arhiivihoidlates, andes mitmeid pôlvkondi. Sellesse, kôige arvukamasse rühma kuuluvad mardikad (nahanäklased, tooneseplased, teesklased, põrniklased), liblikalised (koid), soomukalised ja raamatutäid. Juhukahjurite hulka kuuluvad need putukad, kes ei ole vôimelised läbima hoidlates kogu arengutsüklit (siklaste vastsed, õunamähkurid). Püsikahjurite arengut soodustavad kõikvõimalikud teised hoidlates leiduvad putukad. Arhivaale nad otseselt ei kahjusta, ent nende eritised ja surnukehad on toiduks püsikahjuritele. Märgunud objektide kuivatamise meetodid Kuivatamine õhu käes - Seda meetodit kasutatakse siis, kui märgunud arhivaale on võimalik kuivatada 48 tunni jooksul. Kui nii kiiresti kuivatamine ei ole reaalne, tuleb arhivaalid külmutada, et vältida hallituse teket
Keskealiste ja vanemate puistute tüvekahjurid Selles rühmas on putukad, kellede vastsed elavad puude koore all või puidus. Tüvekahjurid asustavad reeglina nõrgestatud puid, viies need lõplikult hukkumisele. Nende sigimispaikadeks võib olla ka toores metsamaterjal, kust nad võivad edasi levida kasvavatele puudele. Puidus elavad liigid rikuvad metsamaterjali. Metsale ohtlikke tüvekahjureid leidub ürasklaste, pihklaste, siklaste ja puiduvaablaste hulgas. Ürasklasi (Scolytidae) on Eestis vähemalt 64 liiki, millised asustavad enamasti surnud või tugevasti nõrgestatud puid ning metsamaterjali, elades koore all või puidus. Vaid vähesed liigid võivad asustada kasvavaid puid ja olla seega metsakahjureiks. Ohtliku- mad metsale on ca 15 liiki. Üraskid on väikesed 1....9 mm pikkused tumedad mardikad. Suurim üraskiliik on 6.....9 mm pikkune hiidürask (Dendroctonus micans),
annaabi.ee 
