Harivesilik Harivesilik (Triturus cristatus) on umbes 14 cm pikk sisalikku meenutav sabakonnaline. Ta nahk on kärnkonnale sarnaselt krobeline, must või tumehall. Kõhupool on erkkollane või -oranz, mustade laikudega. Oma nime on harivesilik saanud kõrgest hambulisest harjast, mis areneb isaslooma seljale sigimisajal. Enne sigimist toimub vees omapärane pulmamäng: isasloom ujub uhkeldades emaslooma ees, väristades tagasipainutatud saba, seda vahetevahel emase poole viibutades. Emasloom muneb 300400 muna, kinnitades need ühekaupa veetaime lehtede alaküljele. Leht volditakse kokku nii, et muna peitub selle kurdude vahele. Paari nädala pärast kooruvad munadest vastsed. Pärast sigimist lahkuvad harivesilikud veekogudest kuivale maale toituma. Vastsed võivad aga veekogudesse jääda augustini.
Elupaik ja -viis Elupaik mitmekesine, seotud pesaperemeeste levikuga. Metsad, metsastepid, veekogude kaldatihnikud, pargid, aiad, asulate servaalad, mäestikud. Teekonda talvituspaigast alustavad suure parvena, aga kohale jõuavad üksikult. Kukkuma hakkab 2...3 päeva möödudes, nii päeval kui öösel, eriti hämaras. Emased ei kuku. On päevalind. Toitumine Selgrootud: karvased liblikaröövikud, mardikad, sihktiivalised jt, marjad, sigimisajal värvuliste munad. Hangib enamasti puuokstelt ja põõsastelt, harvem õhust. Poegi toidetakse kasuvanema poolt veel 1...1,5 kuud peale pesast lahkumist, 300 või enamgi korda päevas. Kasutatud materjal http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/CUCCAN.htm http://muusika24.ee/Eesti/item/24992
tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks. Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve maismaal, veekogudest kaugel. Päeval varjuvad põõsastesse, kivide alla või kändudesse. Oktoobrist aprillini elavad mutta kaevunult veekogude põhjas. Vesilikud veekogudes sigimisajal. Pärast sigimist toituvad ja talvituvad maismaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Arusisalik eelistab niiskeid alasid. Asustab puuriitu, kivihunnikuid, vahel ka hoonete vundamente. Kivisisalik munad muneb pinnasesse ja seeläbi rohkem levinud liivastel aladel, nt leidub teda Piusa ja Männiku karjäärides, Jägalas, Lahemaal, Karulas jne. Neile ei meeldi niiskus.
tavaliselt 26 muna (Pappel, 2001). Haudumist alustab emaslind kohe pärast esimese muna munemist. Ülejäänud munad muneb ta vähemalt päevaste vahedega. Viimane poeg võib seetõttu kooruda kuni kaks nädalat hiljem esimesest järeltulijast. See võib kehvematel toiduaastatel põduramatele poegadele saatuslikuks saada (Pappel, 2001). Emane kakk ei lahku pesalt haudumisajal ega ka siis kui pojad veel liiga väikesed. Pere toidu eest kannab sel ajal hoolt isaslind. Paljud kakud hoiavad sigimisajal rangelt kinni oma territooriumi piiridest (Pappel, 2001). Kakupojad ilmuvad pesaõõnsusest lagedale tavaliselt ühekaupa. Vanemad pojad tulevad ilma uudistama varem kui nooremad (Ader, 2008). Enamiku kakuliste pojad lahkuvad pesast lennuvõimetuna. Erandiks on siin näiteks noored värbkaku pojad (pilt 8). Nemad on pesast lahkudes juba esimese lennuoskuse omandanud (Kontkanen jt, 2004:72). Pilt 7 Pesas istuv kõrvukrätsu poeg Pilt 8 Värbkaku poeg (Kontkanen jt,
Tähnikvesilik (Triturus/Lissotriton vulgaris) Harivesilik (Triturus cristatus) Harilik kärnkonn (Bufo bufo) Kõre e. juttselg-kärnkonn (Bufo/Epidalea calamita) Rohekärnkonn (Bufo/Epidalea viridis) Mudakonn (Pelobates fuscus) Rohukonn (Rana temporaria) Rabakonn (Rana arvalis) Tiigikonn (Rana/ Pelophylax lessonae) Veekonn (Rana kl. esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi
põhjapoolkeral ja 2 perekonda (Geotria, Mordacia) 4 liigiga lõunapoolkeral (Caputi and Budelli, 2006). Neid iseloomustab kõhrest skelett, sarvainest hambad ja limane soomusteta nahk. Merisuttidel pole eristunud sabauime ega pole paarisuimi. Merisutid kasvavad kuskil 90- 100 cm pikkuseks ja nende kaal võib ulatuda kuni 3 kg. Oliivipruunil kehal esinevad mustad laigud, altpoolt esineb värve valkjast kollakaspruunini. On teada, et nad sigimisajal muutub heledamaks. Noorte merisuttide värvivariatsioon on tumesinisest tinakarva ja altpoolt valge (Johnson et al., 2006). Neil on pea väliselt ebaselgelt piiritletud, sest seal paiknevad 7 paari lõpuseavasid. Suuava ümbritseva imiklehtri seintel paiknevad kaarjate ridadena teravad sarvhambad, mida on umbes 110 (joonis 1), suuava peal tavaliselt kahetipuline sarvhammas (või 2 alusel kokkupuutuvat hammast). Lõpuseavade rea ees suhteliselt väikesed silmad, mis on ilma laugudeta
ellujäämist. Linnud ei tarvita reeglina tervelt, vaid nokivad tühjaks. Rannaniidu kulustumise, roostumise ja võsastumise tõttu suureneb ka nastikute mõju kõreasurkondadele, kuna nastikud eelistavad kõrgemat taimestikku. Kõre rebastele ja mäkradele väga ei maitse, kuna on mingil määral mürgine ja läheb loosi ainult siis, kui midagi paremat pole hulka aega silma puutunud. Kulleseid söövad ujurite ja kiilide vastsed, kalad ning vesilikud. Sigimisajal maksavad kärnkonnad maanteede ületamise eest ränka hinda - väga palju loomi hukkub autorataste all (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 b). 9 Kõrede levikut ning arvukust, ohustavad liigi püsimajäämist eelkõige elupaikadega seotud ohutegurid: - Elupaikade kvaliteedi halvenemine või elupaikade hävimine traditsioonilise maakasutuse muutumise tõttu - Elupaikade hävimine kuivendamise ja maaparanduse tagajärjel
7 paari. Suuava ümbritseva imilehtri seintel paiknevad kaarjate ridadena teravad sarvhambad, suuava peal tavaliselt kahetipuline sarvhammas (või 2 alusel kokkupuutuvat hammast). Lõpuseavade rea ees suhteliselt väikesed silmad. Keha katab neil sile limane nahk. [4] Seljauimed puutuvad peaaegu kokku, täiskasvanud isastel on seljal hari ja emaste kõhul anaaluim. Oliivpruunil kehal tumedad laigud, altpoolt valkjast kollakaspruunini, sigimisajal heledam. Noored merisutid on tumesinised või tinakarva, altpoolt valged. Pikkus keskmiselt täiskasvanud isendil on 1,2 m ja mass 2,5 kg ning eluiga 11 a. Kromosoomide arv 2n = 168. Sarvhammaste arv suuava ümbritseval imilehtril veidi üle 110-ne. Müomeere 86-91 (Müomeer- kere lihaskonna lõik). Marjaterade arv võib ulatuda kuni 300 000-ni. [4, 5] Üldiselt on merisutt haruldane siirdekala. Esineda võib teda Atlandi põhjapoolkera rannikul jõesuudmete piirkondades
loomi on veekogus sageli väga tumepruunide või mustade täppide ja tiigikonna erinevates tihedalt laikudega. Võib esineda erkroheline veekogudes ja nende seljatriip. Isased võivad sigimisajal kallastel. Armastab olla üleni heledad kollakasrohelised. päiksepaistelisi Kõht valge õrnade hallikate veekogusid ja peamiselt laikudega. päevaaktiivne loom. Veelinnud
· töötasid välja universaalse motivatsiooniteooria Tänapäeva etoloogid · on leidnud, et käitumise põhjuslikkus on väga kompleksne nähtus, mida ei saa seletada algse kõikehõlmava motivatsiooniteooriaga · kasutavad selle asemel palju uusi teadmisi närviprotsesside kohta, mida on vahepeal avastanud neurobioloogid 13. Näide käitumise vallandumise uurimisest (kaelus-turteltuvide sigimiskäitumine). Kui emane jääb sigimisajal ilma isaseta, ei hakka ta munema. Kui näidata talle elusa isase asemel kosimisrituaali etendava isase varju mattklaasil, hakkab ta munele (kuigi need jäävad viljastamata). Emane hakkab ka munele, kui talle süstida serotiini. 14. Pilk käitumise evolutsiooni uurimisse. Probleem selles vallas, peamised uurimismeetodid. Evolutsiooni uurimine on raske, sest käitumine ei jäta endast eriti jälgi. Uuritakse mutantide
füsioloogide(sisekeskkonna seisund), neurobioloogide(neuraalsed mehhanismid) huvid. Põhimeetodid: neurobioloogiline, „musta kasti“ meetod. Universaalne motivatsiooniteooria asendus arusaamisega, et mot. on kompleksne. Näide käitumise motivatsiooni uurimisest (kaelus-turteltuvide sigimiskäitumine). Kui anda ematuvile pesa koos munadega, ei hakka ta hauduma. Kui süstida talle hormoon progesterooni, hakkab ta hauduma. Kui emane jääb sigimisajal ilma isaseta, ei hakka ta munema. Kui näidata talle elusa isase asemel kosimisrituaali etendava isase varju mattklaasil, hakkab ta munele (kuigi need jäävad viljastamata). Põhjuslik mehhanism: isase kosimiskäitumine põhjustab emasel teatavate hormoonide nõristumise verre, mis kutsub tal esile pesaehitus- ja munemiskäitumise. Viimased omakorda põhjustavad progesterooni taseme tõusu, mis kutsub esile haudumiskäitumise Järeldus: Käitumise kutsub esile väliste stiimulite
inimkeeles), näiteks värvuliste “tsiip”-hoiatushüüded enamasti ei täpsusta, millise vaenlasega täpsemalt on tegemist; kutsehüüded harilikult ei paljasta, millise konkreetse indiviidiga on tegu. 2) detailsed sõnumid – Harvemini kannavad loomade signaalid vägagi detailset infot. Kolmas võimalus on liigitada sõnumeid: 1) afektiivseteks - kannavad üldist laadi infot isendi enda sisemise seisundi kohta (nt kutsehüüd eksimisel, linnulaul sigimisajal jne). 2) osutavaiks - osutavad kellelegi või millelegi välismaailmas (nt hoiatushüüd kiskja ilmumisel jms). Biosignaalide tähendus – Biosignaali sõnumi mõistmiseks tuleb uurida neid situatsioone, mispuhul signaali saatja ühe või teise signaali väljastab; signaali tähenduse mõistmiseks seevastu tuleb uurida, kuidas signaali vastuvõtja signaalile reageerib. Biosignaali tähendus ehk vastuvõtja reaktsioon sõltub igal üksikul juhul sellest,
annaabi.ee 
